Jaan Poska

Jaan Poska VR III/1 (24. jaanuar 1866 (Juliuse kalendri järgi 12. jaanuar) Laiuse Kirikuküla – 7. märts 1920 Tallinn) oli Eesti riigimees.

Lapsepõlv ja haridus

Jaan Poska sündis 12-lapselises peres viienda lapsena. Tema perekonna kodune keel oli vene keel. Ta kasvas üles täiesti venevaimulises õhkkonnas, sest ta vanemad käisid läbi peamiselt preestritega ja nende perekondadega, kes olid enamasti venelased. Hoolimata sellest, et Jaan Poska kõneles vene keelt nagu venelane ja eesti keeles tundus pisut vene hääldamist, oli ta alati suur eesti isamaalane, mida on näidanud tema tegevus.

Ta õppis Tuhalaane õigeusu kiriku koolis. Andeka poisina pääses ta Karksi-Nuia preestri Allika abil Riia õigeusu vaimulikku seminari, kus ta sai alg- ja keskhariduse. See oli õigeusu köstrile kõige kergem ja odavam tee oma poegade koolitamiseks. Vaimulik kool oli neljaklassiline progümnaasium, seminar aga keskkool, kus neljas klassis anti ilmalikku haridust, kahes viimases aga usuteadust. Kummagi juures oli ka internaat, kus õpilased elasid. Õppekeeleks oli vene keel, läti ja eesti keelt õpetati eriainena. Õppureist enamus olid lätlased, eestlasi oli tunduvalt vähem ja venelasi mõni üksik. Eriti rohkesti õpetati vaimulikus seminaris filosoofiat ja loogikat.

1882. aastal, kui Jaan Poska oli 16-aastane, suri ta isa. Ema kolis siis Tartusse, kus üks poegadest, Mihkel, õppis ülikoolis ning ka nooremad pojad ja tütred käisid koolis. Kuna üks vendadest oli läinud vaimulikku akadeemiasse ja teine hakkas preestriks, oleks Jaan Poskast saanud ka preester, kuid õnneks määrati vend Mihkel rahvakoolide inspektoriks ja tal oli võimalik Jaani aineliselt toetada.

1886. aasta kevadel sooritas Jaan eksternina küpsuseksami ja lõpetas seminari, astumata kahte viimasesse klassi. Sama aasta sügisel astus ta Tartu ülikooli arstiteaduskonda. Aasta hiljem siirdus Jaan Poska õigusteaduskonda, siis oli võimalik õppimise kõrvalt ka teenida ning õigusteaduskonna sai ka rutem lõpetada. Tartu ülikoolis peeti tol ajal loenguid õigusteaduskonnas veel saksa keeles. Ülikooli astudes oskas Poska saksa keelt vähe, kuid peagi õppis ta keele vajalikult ära. Ta suhtles enam õigeusu vaimulike ja eesti isamaalastega, kes tundsid poolehoidu vene kultuurile.

Jaan Poska side kirjandusega ajendas teda tõlkima. Ta tõlkis Aleksandr Puškini "Padaemanda" ja ühe raamatu Peeter Suurest. Need tööd andis ta välja Jaan Karu nime all. Samuti aitas ta üliõpilasena oma venda Mihklit Eesti algkoolidele vene lugemiku väljaandmisel.

Jaan Poska oli arsti Xsenia Poska (1896-1964); advokaadi, naisliikumise tegelase mag. jur. Vera Poska Grünthali (1898-1986); ajakirjandusdoktori Tatjana Poska (1900-1988) (oli abielus Aleksander Arderiga ja seejärel teises abielus Eduard Laamaniga); advokaadi Jaan Poska (1902-1941); Georg Poska (1904-1906); lasteraamatute tõlkija Anna Poska (1905-1986); advokaadi Helena (Jelena) Poska–Niinemanni (1907-1939); Niina(Nina) Poska-Lehes (1913-1953); juristi ja vaimuliku Jüri Poska (1919-1974)isa ning advokaat Gavril (Gabriel) Poska (1875-1929)ja kooliinspektori ning hilisema Harjumaa Rapla jaoskonna talurahvaasjade komissari Mihhail (Michael) Poska (1860-1892)vend.

Töökäik

Aastal 1890 lõpetas Jaan Poska ülikooli. Noor advokaat hakkas Tallinnas tööle eraadvokaadina. Kolme aasta möödudes sai temast vandeadvokaat. 1900. aastal asus tööle Tallinnas juriidilise abilisena Konstantin Pätsile.

Aastal 1895 suri Jaan Poska ema. Sama aasta lõpus abiellus ta Constance Ekströmiga.

Aastal 1904 valiti Jaan Poska Tallinna linnavolinikuks. 1905. aastast valiti Jaan Poska linnavolikogu juhatajaks.

Sel perioodil laienes rahvahulkade poliitiline ärkamine. Avaliku arvamuse ainsaks keskuseks olid omavalitsused. Seepärast tuli linnavolikogu päevakorda ka poliitilisi küsimusi, mida algatas tihti Poska.

1913–1917 oli Jaan Poska Tallinna linnapea. Linnapeana soosis ta uuendusi: 1914–1915 korraldati ümber arstiabi, 1915 asutati naiskommertskool ja 1916 kunsttööstuskool.

Jaan Poska linnapeaametiajal asutati tema algatusel Tallinnas linnade liidu osakond, mis kandis hoolt sõjaväelaste eest ja oli tähtsaks keskuseks sõja ajal. Poska täitis edukalt oma ülesandeid rasketes sõjaoludes, rinde lähemas tagalas.

Märtsist oktoobrini 1917 oli Jaan Poska Venemaa Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissar. Ta ülesandeks oli korra säilitamine linnas, kus oli laostuv vene sõjavägi. Tuli tagada kodanike julgeolek ja korraldada inimeste kaitse vene soldatite rüüstamiste vastu. Sel perioodil eraldati ka Lõuna-Eesti Liivimaa kubermangust ja ühendati Eestimaa kubermanguga. Haldusreformi läbiviimiseks moodustati Eesti Maanõukogu.

Jaan Poska vastutas kubermangukomissarina Eesti Ajutise Maanõukogu (Maapäeva) valimiste läbiviimise eest.

Jaan Poska tegevus kubermangu komissarina lõppes pärast bolševike võimuhaaramist, kui Viktor Kingissepp võttis asjaajamise üle. Eesti Maanõukogu kuulutas ennast 28. novembril kõrgeimaks võimuks Eestis.

Sügisel 1917 aastal valiti Poska Vene Asutava Kogu liikmeks. Seal olid ülekaalus esseerid, kes kavatsesid muuta Venemaa föderatiivseks riigiks. Poska rõhutas, et Eestil tuleb koos teiste väikerahvastega maksma panna enesemääramise õigus ja et iseseisvuse saavutamiseks tuleb kasutada kõiki võimalikke teid. Asutava Kogu tegevus lõppes bolševike võimuhaaramise tõttu.

24. veebruaril 1918 määras Eesti Maanõukogu poolt moodustatud Eesti Päästekomitee Poska Eesti välisministriks. Hiljem kuulus ta Eesti Ajutisse Valitsusse peaministri asetäitjana ja kohtuministrina.

1918-1919 hankis Poska Eesti välissaatkonna juhina Lääne-Euroopas Eestile diplomaatilist tunnustust ja osales Pariisi rahukonverentsil.

1919. aastal naasis Poska kodumaale, olles Eesti Asutava Kogu liige ja välisminister. Ta nimetati Nõukogude Venemaaga peetavate rahuläbirääkimiste Eesti delegatsiooni juhiks.

15. detsemberil 1919 avas Ta Tartu rahulepingu läbirääkimiste esimese istungi eestikeelse kõnega. Läbirääkimised olid keerulised, sest Venemaa nõudmised olid alguses vastuvõetamatud, eriti riigipiiride suhtes. Pärast pikki arutelusid hakkasid venelased vähehaaval järele andma. Viimaks tehti 31. detsembril vaherahu, kui oli kokku lepitud tagatistes ja piiriküsimustes. Pärisrahu saavutamiseni kestsid läbirääkimised veel kuu aega, ametlikult vormistati Tartu rahu 2. veebruaril 1920 rahulepingu allakirjutamisega.

Pärast rahulepingule allakirjutamist ütles Jaan Poska Eesti delegatsiooni liikmetele: "Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700-aastases ajaloos: täna esimest korda Eesti määrab ise oma tuleviku saatust."

Pärast rahulepingule allakirjutamist jätkas Poska tööd advokaadina ja tegeles põhiseaduse valmistamisega. 4. märtsil 1920 juhatas ta viimast korda põhiseaduskomisjoni koosolekut.

7. märtsil 1920 Jaan Poska suri. Ta on maetud Siselinna kalmistule Tallinnas.

Kirjandus

Eduard Laaman, "Jaan Poska: Eesti riigitegelase elukäik". Sari Suurmeeste elulood, EKS, Tartu 1935; 3., täiendatud ja parandatud trükk: eessõna: Jaan Isotamm; järelsõna "Ivan või Jaan?": Eero Medijainen, EKS, Tartu 1998, 208 lk
Vera Poska-Grünthal, "Jaan Poska tütar jutustab: mälestusi oma isast ja elust vanemate kodus", Orto, Toronto 1969, 244 lk

Välislingid

[1]
Aivar Kull, E. Laamani "Jaan Poska" kordustrüki arvustus – Tartu Postimees 31. juuli 1998
Kaarel Tarand, "Läbirääkija" – Luup 19. oktoober 1998, nr 21, lk 30
Peeter Järvelaid, "Lepingukuningas Jaan Poska inimlik portree" – Pärnu Postimees 2. veebruar 2008, lk 13
Peeter Järvelaid, "Neli monoloogi Tartu rahu asjus" – Diplomaatia, 5. veebruar 2010, nr 2 (78), lk 2–4
"Lasteaed kannab Jaan Poska nime" – Tallinna Postimees, 20. veebruar 2009
Aadu Must, "Jaan Poska, Eesti omariikluse ettevalmistaja" (90 aastat suurmehe surmast) – Tartu Postimees 5. märts 2010, lk 2

Eelnev Voldemar Lender	Tallinna linnapea 1913–1917	Järgnev Gavriil Beljagin