Fansub

Artiklit tuleb tõlkida ja kohandada!

Fansub (lühend fansubtiitritest) on asjaarmastajate (mitteametlike tõlkijate) tehtud välismaiste filmide või programmide subtiitertõlge.

Protsess

Fansubide tegemist nimetatakse fansubinguks ja tegijat fansuberiks. Tavaliselt moodustavad fansuberid töörühmad ja jagavad töö omavahel ära. Esimene fansubbitud meediamaterjal oli VHS ja Betamax lindid.

Varajasi fansube loodi analoogvideo redigeerimise seadmetega. Kõigepealt hangiti tõlkimata allikmaterjali koopia, seda saadi tavaliselt poes müüdavatelt laserplaatidelt. Võidi kasutada ka VHS-linte või isegi omatehtud salvestist, kuid see tähendas madalamat kvaliteeti valmistootes. Seejärel tõlgiti dialoog skriptiks, mis oli dialoogiga ajastatud, ja valiti välimuse parandamiseks trükistiil. Kaks populaarsemat programmi, mida selles protsessis kasutati, olid JACOsub Commodore Amiga jaoks ja Substation Alpha MS Windowsi jaoks. Järgmine samm oli luua üks või enam kõrge kvaliteediga koopiaid valmis fansubist, et sellest saaks teha järgnevaid koopiaid. Fansuber mängis läbi arvutis, mis on varustatud genlockiga, subtiitriteta video, et luua subtiitrid ja seejärel asetas nad töötlemata signaalile. Riistvara poolest valiti enamasti Amiga arvuti, sest kõige professionaalsemad genlockid olid erakordselt kallid. Lõpuks salvestati lõplik toodang. Esimene koopia salvestati enamasti S-VHS-lindile, püüdes maksimeerida kvaliteeti, kuigi mõned fansuberid olid sunnitud kasutama halvema kvaliteediga, kuid odavamat VHS-i või Beetat. Kui see sai valmis, saadeti esimene koopia turustajale.

Digisubtiitrid

Anime tõlkimine subtitreerimisprogrammiga

Internet võimaldab tegeleda koostöö põhise fansubinguga, kus iga fansubi meeskonnaliige täidab vaid ühe ülesande. Online fansubbingu kogukonnad suudavad väljastada täieliku subtiitritega episoodi (sealhulgas töötada karaoke, kana, ja kanji laulude tõlkega, samuti täiendavate märkuste ja tõlkemärgetega) 24 tunni jooksul peale selle episoodi esimest ilmumist Jaapanis.

Fansubi tootmine algab subtitreerimata videoallika ehk "raw" hankimisega, mis tavaliselt on pärit DVD-lt, VHS lintidelt, telesaadetest, peer-to-peer võrkudest ja otse Jaapani-põhistelt kontaktidelt. Seejärel vaatab tõlkija video üle ja loob stsenaariumi põhjal ajakoodidega tekstifaili, mis sisaldab ka asjakohaseid märkusi. Sama seeriat või episoodi võivad iseseisvalt subtitreerida mitmed grupid erineva kvaliteediga. Fansubi grupid tõlgivad mõnikord ümber veaohtlikke fansube. Tõlgitud tekstil on määratud alguse ja lõpu ajad, et tagada subtiitrite kuvamist dialoogi ajal ning kadumist vaikuse ajal. Skripti loevad üle toimetaja ja tõlke kontroll, et tagada loomuliku ja sidusa inglise keele, mis jääks truuks algsele tähendusele. Trükiladuja vormistab dialoogi, märgid, tõlkija märkmed jne. Seejärel teostavad rühmad kvaliteedikontrolli, et leida mis tahes viimaseid vigu.

Kodeerijad võtavad skriptifaili ja loovad ühe subtiitritega videofaili, mis on sageli kindla failisuuruse või videokvaliteediga. "Kõvad" subtiitrid, või hard subs, on materjali sisse kodeeritud ja on seega raske eemaldada videolt kaotamata selle kvaliteeti. "Pehmed" subtiitrid, või soft subs, on subtiitrid, mida rakendatakse taasesituse ajal subtiitri andmefailist, mis on koos videofailiga (MKV-, OGM- jne) või eraldi failis (.aas, .srt, jne.). Pehmeid subtiitreid saab muuta ka suuremates resolutsioonides, mis võib lihtsustada lugemist kui vaataja parandab faili kvaliteeti, kuid neid on raskem sulandada videole (näiteks pööratud tekst/liikuv tekst). Kõvad subtiitrid on traditsiooniliselt olnud populaarsemad kui pehmed, videomängija toe puudumise ja plagiaadiohu tõttu, kuid nüüd väljastab enamik fansub gruppe softsub versiooni oma töödest.

Tulemuseks on arvuti videofail, mida saab jaotada CD, DVD, DDL, P2P tarkvara kaudu ja failide jagamise keskkonnas IRC. Jaotusega tegeleb tavaliselt kindel meeskond või "distro" meeskond, mis koosneb ühest või mitmest isikust, kellel on väga suure üleslaadimiskiirusega server.

Ajalugu

Eelfansubid (1970ndate algus)

Esimene dokumenteeritud Jaapani animatsioon, mida USA-s näidati, "The Tale of the White Serpent", oli eetris 1961. aasta 15. märtsil. Kuni 1970. aastate lõpuni olid Jaapani telejaamade saated mõeldud ainult väga väikestele lastele. Varsti pärast videomagnetofonide väljatulemist novembris 1975 post- "Astro Boy" animed hakkasid levima üle kogu Ameerika Ühendriikide. Märtsis 1976, USA telejaamad hakkasid näitama selliseid super roboti saateid nagu "Getter Robo" ja tänu videomakkide levikule, võisid fännid neid salvestada ja näidata oma sõpradele. Fred Patten kirjeldab oma esimest kokkupuudet animega Los Angelese Ulme Seltsis (LASFS) 1976. aastal, kui ta kohtus ühe fänniga, kes oli varajase Sony betamax – tehnoloogia kasutaja.1977. aasta maiks asutas ta koos grupi fännidega Ameerika Ühendriikide esimese anime klubi, Cartoon/Fantasy Organisatsiooni (C/FO).

Sel ajastul oli sotsiaalselt vastuvõetav näidata animed publikule, autoriteedi, mida esindasid vähesed Ühendriikide bürood, nõusolekuta. Mõned, kes küsisid nõusolekut said vastuseks alati "ei". Jaapani firmad tegid selgeks, et nad olid teadlikud Ameerika Ühendriikides toimuva lubamatu leviku ja näitamisega, aga teadsid ka, et fännid ei saanud sellest kasumit. Nad küsisid fännidelt abi endi reklaamimisel, näiteks Toei Animatsioon palus C/FO abi San Diego Comic-Coni turu-uuringutes. Alates 1978. aastast püüdsid Jaapani firmad luua filiaale USA-s, aga peale ühe filmi, "The Sea Prince and the Fire Child", litsentseeritud RSA / Columbia Pictures Home Videole, mõistsid nad, et ei ole USA turul edukad ja viimane anime äriühingu filiaal suleti 1982. aastal.

Lisalugemist

• Condry, I. (2010). "Dark Energy: What Fansubs Reveal about Copyright Wars".Mechademia. 5: 193–208. doi:10.1353/mec.2010.0002.
• Leonard, Sean. "Celebrating Two Decades of Unlawful Progress: Fan Distribution, Proselytization Commons, and the Explosive Growth of Japanese Animation". UCLA Entertainment Law Review, kevad 2005.