Dubrovnik

Dubrovnik
horvaadi Dubrovnik itaalia Ragusa
[[Fail:|90x90px|Vapp]] Dubrovniku vapp
Pindala: 143,35 km²
Elanikke: 43 800 (2005)
Koordinaadid: 42° 38′ N, 18° 6′ E

Dubrovniku vanalinn
UNESCO maailmapärand
Dubrovniku vanalinn
Asukoht	Horvaatia
Tüüp	Kultuurimälestis
Kriteeriumid	I, III, IV
Viited	95
Piirkond*	Euroopa ja Põhja-Ameerika
Koordinaadid	42° 39′ 2″ N, 18° 5′ 29″ E
Nimekirja arvatud	1979 (3. istung)
* Regioon on UNESCO määratletud

Dubrovnik on Horvaatia kaguosas olev linn, Dubrovniku-Neretva maakonna keskus. Asub Aadria mere ääres.

Kliima

Dubrovnikus on vahemereline kliima pehmete vihmaste talvede ning kuumade kuivemate suvedega. Aastane keskmine õhutemperatuur on +16,4 °C. Kõige palavam kuu on august, mille keskmine temperatuur on +25,8 °C, ja kõige jahedam on jaanuar keskmise temperatuuriga +10 °C.

Dubrovniku aastane keskmine sademete hulk on 1036 mm. Kõige sademeterohkemad kuud on november (141 mm) ja detsember (125 mm), kõige kuivemad on juuli (24 mm) ja juuni (49 mm). Aastas on keskmiselt 110,5 sajupäeva. Kõige rohkem on neid detsembris (12,5) ja märtsis (11,6), kõige vähem juulis (4,4) ja augustis (4,5).

Päike paistab aastas keskmiselt 2520 tundi. Kõige päikesepaistelisemad kuud on juuli (357 tundi) ja august (347 tundi), kõige hämaramad on detsember (99 tundi) ja november (108 tundi).

Äikesetormid võivad esineda ükskõik mis kuul. Oktoobrist aprillini võib esineda külm tuul boora, mis puhub mägedest ja toob endaga jäist õhku.

Mere soolsus on umbes 38‰.

Ajalugu

Antiikajal asus Dubrovniku lähedal linn nimega Epidauros. See kuulus Bütsantsile kuni 7. sajandini, mil sellesse piirkonda tunginud avaarid ja slaavlased selle hävitasid. Legendi järgi asutasid Epidaurosest pärit põgenikud läheduses olevale Laase või Lause nimelisele saarele (see nimi tähendab kreeka keeles 'kivi') samanimelise linna, mille nimi omandas rotatsismi tulemusel peagi kuju Ragusa.

Väljakaevamistel on Dubrovnikust välja tulnud 8. sajandist pärit Bütsantsi stiilis basiilika ja osa linnamüürist, mille järgi sel ajal pidi seal olema juba suur asula.

Oma raamatus "Dubrovniku sadama ajalugu" ("Povijest dubrovačke luke") väidab õpetlane Antun Ničetić, et ka Dubrovnik asutati kõige tõenäolisemalt juba antiikajal. Ta lähtub sellest, et antiikajal seilati merel üksnes päeval, aga ööseks randuti ja laev tõmmati kaldale. Päevateekond oli keskmiselt 45–50 meremiili. Ideaalne ööpuhkusekoht oli liivase rannaga ja sealt pidi saama joogivett. Dubrovnikus oli mõlemat ja ta asus täpselt poolel teel kahe teadaoleva vanakreeka asula Budva ja Korčula vahel, mille vahemaa oli 95 meremiili ehk 2 päevateekonda.

Pärast slaavlaste vallutust kuulus Dubrovnik idagootidele, seejärel oli uuesti Bütsantsi protektoraat.

Pärast Neljandat ristisõda, mille käigus Konstantinoopol vallutati ja rüüstati, läks Dubrovnik Veneetsia võimu alla, mis kestis 1205–1358. 1272 sai linn oma põhikirja, mis ühendas rooma õiguse kohalike tavadega. Lisaks sätestas linna põhikiri ettekirjutused linna planeerimiseks ja karantiini korraldamiseks, mis aitas haigusi vältida. Ööl vastu 16. augusti 1296 põles peaaegu kogu linn maha ja uus linn rajati teistsuguse plaani järgi.

18. veebruaril 1358 sõlmiti Zadari rahuleping, millega lõppes Veneetsia võim Dalmaatsia ranniku üle ja Dubrovnik saavutas suhtelise sõltumatuse, jäädes Ungari vasallriigiks. Loodi Dubrovniku ehk Ragusa vabariik, kuigi Ungari müüs osa sellest (Zadari ja seda ümbritsevad alad) hiljem Veneetsiale tagasi.

Nimeliselt oli Dubrovnik iseseisva riigi keskus kuni 1808. aastani, kuigi 1440–1804 oli ta Osmanite riigi vasall ja maksis igal aastal andamit. Tema võimsuse tipp oli 15. ja 16. sajandil, mil ta võistles koguni Veneetsiaga.

Dubrovniku linnamüür merekaldal

Dubrovniku peatänav Stradun

Dubrovniku vaade

Dubrovnik oli oma aja kohta eesrindlik linn. Esimene apteek avati 1317 ja see töötab tänapäevani. 1347 avati seek, 1377 karantiinihaigla. 1418 keelustati orjakaubandus, 1432 rajati lastekodu. 1436 rajati 20 km pikkune kanalisatsioonisüsteem.

Ragusa vabariigi õitsengu tagatiseks polnud sõjavägi, vaid kaubandus, eriti merekaubandus. Ragusa laevad sõitsid isegi Ameerikasse ja Indiasse. Nad seilasid valge lipu all, mille peale oli kirjutatud ladinakeelne sõna "Libertas", mis tähendab vabadust. Selle lipu võttis Ragusa vastu siis, kui 1418 orjakaubandus keelustati.

Dubrovniku õitseng lõppes 1667 maavärinaga, milles hukkus üle 5000 linnaelaniku ja hävis enamik avalikke hooneid. 1699 müüs Ragusa vabariik Osmanite riigile Neumi maariba, et vältida sõda. Tänapäeval kuulub Neum Bosniale ja on selle riigi ainus pääs merele.

Esialgu oli linna ametlikuks keeleks ladina keel, aga alates 1472 dalmaatsia keel. Viimane on romaani keelte idarühma koos itaalia ja rumeenia keelega kuuluv keel, mis 1898 välja suri. Ühtlasi keelustati 1472 slaavi keelte kasutamine linnanõukogus.

Sellegipoolest tõrjusid slaavi keeled ladina ja dalmaatsia keelt vähehaaval järjest enam avalikust kasutusest välja. See toimus õigeusklike slaavlaste survel, kes ümberkaudsetelt aladelt Osmanite riigist rõhumise tõttu Dubrovnikusse kolisid. Linna ülemkiht läks serbohorvaadi keelele üle 19. sajandil.

1806 hakkas Venemaa ja Tšernogooria ühendatud laevastik Dubrovnikut piirama. Kuu aja jooksul lasti linnale 3 tuhat kahurikuuli. Pärast kuuajalist piiramist kutsus linn Prantsusmaa väed appi ja ühtlasi alistus neile. Napoleon nõustus Ragusat mitte okupeerima, rõhutas Prantsusmaa ja Ragusa sõprust ning esialgu pidi Ragusa üksnes Prantsusmaa vägedele vaba läbipääsu tagama. Kuid hiljem blokeeris Prantsuse laevastik Dubrovniku sadamad, okupeeris ikkagi Ragusa vabariigi ja marssal Auguste de Marmont liitis selle 1808 juba enese kontrolli all olnud Itaaliaga. Selle märgiks värvisid linlased järgmisel päeval kõik riigilipud mustaks. Hiljem nimetati seda piirkonda Illüüria provintsideks, mis olid otseselt Prantsusmaa valitsemise all. 28. jaanuaril 1814 alistus Dubrovnik Suurbritannia ja Austria vägedele.

Alates 1814 kuulus Dubrovnik Austriale (selle kinnitas järgmisel aastal Viini kongress), seejärel Austria-Ungarile. Dubrovnik oli üks Austria-Ungari kõige lõunapoolsematest linnadest. Dubrovnikust viidi ära isegi omavalitsuse asukoht, nimelt Zadarisse. Austria-Ungari algatused linna majanduse elavdamiseks üldiselt ebaõnnestusid, kuid teisalt ebaõnnestus ka valitsuse kava Dalmaatsia ranniku natsionalism likvideerida.

Austria-Ungari lagunemise järel moodustati 1918 Jugoslaavia, mille koosseisu ka Dubrovnik läks. Linna nimi muudeti ametlikult Ragusast Dubrovnikuks.

Teise maailmasõja ajal kuulus Dubrovnik Horvaatia nukuriigi koosseisu. Tegelikkuses okupeerisid Horvaatiat algul Itaalia ja alates 8. septembrist 1943 Saksamaa väed. 1944. aasta oktoobris vabastasid linna Tito partisanid.

Pärast Jugoslaavia lagunemist jäi Dubrovnik 1991 Horvaatiale. Horvaatia iseseisvussõjas sai linn tugevasti kannatada, kuid on hiljem taastatud. 1. oktoobril 1991 algas Dubrovniku blokaad, mis kestis 7 kuud ja lõppes 1992. aasta mais Horvaatia võiduga. Sõlmiti rahuleping ja blokaad lõppes.

Vaatamisväärsused

Dubrovniku vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Dubrovniku linnamüür on 1940 m pikk ja kuni 6 meetrit lai. Linna frantsiskaani kloostris asub Euroopa vanim apteek. See asutati 1317.

Linnas asub üks Euroopa vanimaid avalikke teatreid.

Linna lähedal asuv 1492 asutatud arboreetum on maailma vanim.

Välislingid

• Dubrovniku ametlik koduleht
• Turismiportaal (horvaadi, inglise, saksa, itaalia, prantsuse ja rootsi keeles)
• Dubrovnik Guide