Norfolki saar

Norfolki lipp.

Norfolki saare asend.

Norfolki, Nepeani ja Phillipi saare kaart.

Araukaariad Norfolki saarel.

Norfolki saar on Austraaliale kuuluv saar Vaikse ookeani lõunaosas (29° 2′ S, 167° 57′ E), mis moodustab koos Nepeani saare ja Phillipi saarega (29° 7′ S, 167° 57′ E) Norfolki saare ala.

Saare pindala on 35 km². Norfolki saarel elab 2009. aasta hinnangul 2141 inimest.

Saare suurim asula on Burnt Pine ja ametlik halduskeskus on Kingston.

Ajalugu

Saare avastasid 14. või 15. sajandil Ida-Polüneesia meresõitjad, kes pärinesid kas Kermadeci saartelt või Uus-Meremaa Põhjasaarelt. Nad rajasid asunduse, mis püsis mitu põlvkonda, enne kui välja suri. Nende peamine küla Emily lahe ääres on välja kaevatud. Nad jätsid saarele kivist tööriistu, polüneesia roti, banaanipuu ja Uus-Meremaalt pärit linataime sitke linaliilia, mis pole lina sugulane. Mispärast asula välja suri, see on teadmata.

Eurooplastele avastas saare James Cook 11. oktoobril 1774 oma teisel reisil Vaikse ookeani lõunaossa laeval Resolution. Ta nimetas selle saare Norfolki hertsoginna järgi, kelle abikaasa oli 9. Norfolki hertsog Edward Howard (1685–1777). Tõsi, hertsoginna oli selleks ajaks juba surnud (mais 1773), kuid Cook, kes Inglismaalt 1772. aastal lahkus, ei teadnud seda.

Cook randus ning oli hämmastunud saarel kasvavatest araukaariatest ja uusmeremaa linast, mis pole küll põhjapoolkera linataime sugulane, kuid sellegipoolest annab majanduslikult tähtsat kiudu. Ta viis sellest näidiseid Suurbritanniasse ja teatas kuninglikule mereväele selle võimalikust kasutusalast.

Suurbritannia oli taimestiku poolest vaene ja sõltus tugevalt impordist. Ta importis Läänemere sadamaist lina purjede jaoks ja kanepit laevaköite jaoks ning puitu laevade ehitamiseks. Kõik nende varustusteede kahjustused ähvardasid Suurbritannia staatust maailmamerede suurvõimuna. Sellepärast oli lina ja araukaariate avastamine saarel ülioluline. Cooki sõnul polnud ühelgi teisel lõunamere saarel puit ja mastipuud nii käepärast võtta kui Norfolki saarel ja Uus-Meremaal. Ent Uus-Meremaa koloniseerimist takistasid sõjakad maoorid, seevastu Norfolkil polnud pärismaalasi.

Ameerika iseseisvussõja tulemusena takerdus puidu väljavedu Põhja-Ameerikast ja pärast hakkas Venemaa keisrinna Katariina II piirama lina väljavedu Venemaalt. Sellepärast otsustatigi juba 1786. aastal rajada Norfolkile alaline asundus. See oli oluline ka selleks, et välistada saare koloniseerimine Prantsusmaa poolt.

13. jaanuaril 1788 saabuski saarele Prantsuse meresõitja Jean-François La Pérouse, kes ei hakanud aga viletsa ilma tõttu ja nähes, et saarel pole inglaste asulat, randumagi, vaid sõitis edasi.

6. märtsil 1788 saabus saarele esimene vangilaev, mida juhtis leitnant Philip King, 15 vangi ja 7 vabamehega. 15. mail 1789 ilmus Londoni ajalehes The World Kingi ülevaade, milles ta kirjeldab saart maailma parima paigana, kuid tunnistab, et ainus puudus on sobivate sadama- ja maabumispaikade puudumine.

Selgus, et saarel kasvavat lina ei osatud töödelda, see ei käinud nii nagu euroopa linal. Saarele toodi kaks maoori meest, et need õpetaksid linatöötlemise kunsti, kuid selgus, et Uus-Meremaal on see naiste asi ja mehed ei osanud seda. Selgus, et araukaariapuit pole piisavalt elastne, et sellest laevamaste teha, nii tuli ka sellest tööstusharust loobuda. Jäid üksnes sunnitööliste koloonia ja põllumajanduslik asula. Ka põllusaagid ikaldusid vahel soolaste meretuulte, rottide ja röövikute tõttu, sellepärast oli saarel vahel nälg. Lisandusid sunnitööliste mässukatsed. Selletõttu jäeti saar 15. veebruaril 1814 maha, ehkki vahepeal, 1792. aastal ulatus saare elanikkond juba tuhandeni.

6. juunil 1825 rajati saarele uuesti vangla. See oli mõeldud nii-öelda vangide vanglaks: sinna saadeti need, kes Austraalia karistusasutustes olid kuritegusid toime pannud. Norfolki saare vangla oli mõeldud kõige halvematele retsidivistidele, kellel saarelt lahkuda enam ei lubatud. Briti sunnitööliste koloonia asus seal kuni aastani 1855.

1913. aastani kuulus saar Suurbritanniale, hiljem Austraaliale.