Solovetsi saared

Solovetsi saared (vene Соловецкие острова, kõnekeeles ka Соловки) on saared Valges mere Onega lahes. Kuuluvad Arhangelski oblasti Primorski rajooni koosseisu.

Saarestiku kuus suuremat saart:

• Solovets - 256 km²
• Anzer - 47 km²
• Suur-Muksalma - 17 km²
• Suur-Zajatsk - 1,25 km²
• Väike-Zajatsk - 1,02 km²
• Väike-Muksalma - 0,57 km²

Lisaks on saarestikus sada väiksemat saart. Kogupindala on 347 km².

Solovetsi saarte elanike arv on 2002. aasta loenduse järgi ligi tuhat.

Suurimal saarel Solovetsil on lennuväli.

Solovetsi saarte muuseum-reservaat on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Loodus

Saartel on künkaid kõrgusega kuni 88 meetrit, kõrgeim on Golgofa ('Kolgata') küngas Anzeril.

Ajalugu

15. sajandi algul rajati saartele klooster, millest kujunes tähstamaid õigeusu kloostreid Põhja-Venemaal. Kloostrikompleks on oluline uusaja esimese poole insener-tehniline ehitusmälestis.

Solovetsi vangilaagrid

Peale 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni sulgesid bolševikud kloostri ja rajasid selle hoonetesse vangilaagri poliitvangidele, mida tuntakse Gulagi esimese laagrina(SLON Соловецкий Лагерь Особого Назначения kuni 1925. aastani). Kinnipeetavate arv tipnes 1931. aastal 71 800-ga.

Aastail 1929-1937 Vangilaagrite ja Arhangelski kubermangu GPU ja NKVD ülem, lätlane Rudolf Austrin (Рудольф Иванович Аустрин) (25. august 1891, Wolmari, Liivimaa kubermang- 15. november 1937, Moskva)

Sõjapäevil paiknes saartel Põhjalaevastiku baas.

Nõukogude Liidu lagunemise järel alustas kirikule tagastatud klooster jälle tegevust ning taastamistöid.

Vaata ka

• Solovetsi klooster

Välislink

• Solovetsi saarte infoportaal Соловки.ру
• Solovki entsüklopeedia (vene keeles)