Vaino Väljas

Vaino Väljas

Vaino Väljas 2013. aastal
Sünniaeg	28. märts 1931
Sünnikoht	Külaküla, Emmaste vald
Surmaaeg	16. jaanuar 2024 (92-aastaselt)
Erakond	Eestimaa Kommunistlik Partei / NLKP Eesti Vasakpartei
Amet	ELKNÜ Tartu oblastikomitee sekretär (1951–1952) ELKNÜ Tartu linnakomitee sekretär (1952–1955) ELKNÜ KK I sekretär (1955–1961) EKP Tallinna linnakomitee I sekretär (1961–1971) EKP KK ideoloogiasekretär (1971–1980) EKP KK I sekretär (1988–1990) Eesti Vasakpartei esimees (1992–1995)

Vaino Väljas (28. märts 1931 Külaküla, Emmaste vald – 16. jaanuar 2024) oli Eesti NSV ja Eesti Vabariigi poliitik ning Nõukogude Liidu diplomaat.

Väljas juhtis EKP Keskkomitee I sekretärina aastatel 1988–1990 Eestimaa Kommunistliku Partei reformimist ning osales oskuslikult Eesti iseseisvusliikumises. EKP KK esimese sekretärina juhtis ta 1988. aastal Eesti NSV suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist.

Varem oli ta olnud juhtivatel kohadel Eestimaa Leninlikus Kommunistlikus Noorsooühingus ja Eestimaa Kommunistlikus Parteis. Seejärel aga NSV Liidu suursaadik Venezuela, Trinidadis ja Tobagos ning Nicaraguas.

Nõukogude Liidu ajal pälvis ta Lenini ordeni, kolm Tööpunalipu ordenit ja Rahvaste Sõpruse ordeni. Eesti Vabariik on teda tunnustanud Riigivapi teenetemärgi ja Valgetähe teenetemärgiga.

Elu- ja töökäik

Vaino Väljas lõpetas Kärdla Keskkooli ja 1955. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo osakonna.

Komsomoli- ja parteikarjäär

Vaino Väljas töötas aastatel 1951–1980 ELKNÜ ja EKP juhtivatel kohtadel:

• 1951–1952 ELKNÜ Tartu Riikliku Ülikooli komsomolikomitee sekretär;
• 1952. aastal astus NLKP-sse (oli partei liige aastani 1990);
• 1952–1955 ELKNÜ Tartu oblastikomitee sekretär;
• 1953–1955 ELKNÜ Tartu linnakomitee sekretär;
• 1955–1961 ELKNÜ KK I sekretär;
• alates 1956 EKP Keskkomitee liige;
• alates 1961 EKP Keskkomitee büroo liige;
• 1961–1971 EKP Tallinna Linnakomitee I sekretär;
• 1971–1980 EKP KK ideoloogiasekretär.

Aastatel 1963–1967 oli Vaino Väljas Eesti NSV Ülemnõukogu juhataja, 1956–1980 EKP KK liige, 1961–1980 EKP KK büroo liige.

Väljas oli Eesti NSV Ülemnõukogu VII koosseisu, VIII koosseisu, IX koosseisu saadik ja NSV Liidu Ülemnõukogu VII–IX koosseisu saadik.

Tegevus suursaadikuna

1978. aastal aktualiseerus Johannes Käbini lahkumisega küsimus, kes saab EKP Keskkomitee I sekretäriks ning NLKP Keskkomitee oli valiku ees, kas otsustada internatsionalist Vaino või rahvuskommunist Väljase kasuks. Sobivaks peeti Karl Vainot. Natsionalistlike vaadete tõttu suunati Vaino Väljas diplomaatilisele tööle NSV Liidu välisesindustesse, kus ta töötas aastatel 1980–1986 NSV Liidu suursaadikuna Venezuelas (samal ajal suursaadik ka Trinidadis ja Tobagos) ja aastatel 1986–1988 suursaadikuna Nicaraguas. Suursaadikuna rõhutas ta, et on pärit Eestist, mis astus vabatahtlikult Nõukogude Liidu koosseisu ja on nüüd iseseisvam kui kunagi varem.

Ainsa eestlasena on ta saanud NSV Liidu kõrgeima diplomaatilise teenistusastme – NSV Liidu erakorraline ja täievoliline suursaadik (märtsis 1980).

EKP KK I sekretärina

10. juunil 1988 kutsuti Väljas välktelegrammiga Ladina-Ameerikast Moskvasse, kus NLKP Keskkomitee peasekretär Mihhail Gorbatšov teatas talle, et tal tuleb asuda EKP Keskkomitee I sekretäri ametikohale. Karl Vaino aga kutsuti Moskvasse NLKP Keskkomiteesse. Pärast Karl Vaino tagandamist 16. juunil 1988 asuski Väljas EKP Keskkomitee X pleenumi otsusel tema asemele. Väljas juhtis aastatel 1988–1990 EKP reformimist ja osales oskuslikult ja aktiivselt Eesti iseseisvusliikumises.

Aastatel 1989–1991 oli ta NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi delegaat ja 1990–1992 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadik.

Vaino Väljas ja Arnold Rüütel, 1988

Iseseisvusdeklaratsioon

16. november 1988 võttis ENSV Ülemnõukogu erakorraline istungjärk, mida juhtis alalise esimehe asemel Vaino Väljas, vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest. Seda hakati hiljem pidama NSV Liidu lagunemise alguseks. Suveräänsusdeklaratsioon kuulutas Tallinnas vastuvõetud seaduste ülimuslikkust üleliiduliste seaduste ees. 26. novembril tühistas Moskva Eesti suveräänsusdeklaratsiooni.

23.–25. märtsil 1990 toimus EKP XX kongress, kus EKP jagunes kaheks. Võeti vastu avaldus iseseisva EKP loomisest, mille esimeseks sekretäriks valiti Vaino Väljas. EKP vastuvõetud programmis nähti Eestit iseseisva demokraatliku riigina. Märgiti, et demokraatlike reformide elluviimiseks on vajalik teatud üleminekuperiood, mis viib Eesti iseseisvuse taastamisele.

Poliitiline tegevus pärast Eesti iseseisvuse taastamist

Pärast EKP lõhenemist juhtis Väljas aastatel 1990–1992 selle eestimeelset tiiba, 1992–1995 oli ta Eesti Demokraatliku Tööpartei esimees. 2002. aastal valiti Vaino Väljas Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööpartei auesimeheks.

Enda osalemise 1996. aasta presidendivalimistel ühe võimaliku kandidaadina välistas Vaino Väljas täielikult. "Iga poliitik peab endale aru andma, millises ajas ja ruumis ta tegutseb. Minul on see arusaam olemas. Ükskord tuleb ütelda, et aeg on otsas, mis muidugi ei tähenda loobumist kaasamõtlemisest. Kuid vaja on õigel ajal taibata, et see aeg ja see tegutsemisruum ei ole enam sinu jaoks. Õigeaegne tagasiastumine ja loobumine ei ole nõrkuse tunnus." väitis Vaino Väljas.

Seisukohavõtt Eesti välispoliitika kohta

Vaino Väljas pidas 15. jaanuaril 1990 Helsingis Juho Kusti Paasikivi Seltsis kõne "Eesti – sild Ida ja Lääne vahel". Neljanda teemana selles kõnes püstitas Vaino Väljas küsimuse "Kas Eestil on oma välispoliitika?" ja vastas sellele jaatavalt. Seejuures arvas ta Eesti välispoliitikast, et see peab vastama kolmele põhinõudele: Eesti rahvuslikele huvidele; Nõukogude Liidu rahvuslikele (riiklikele?) huvidele; Lääne-Euroopa koostöö, julgeoleku ja rahu huvidele.

"Nende koordinaatide piires saame käsitleda taassündiva Eesti välispoliitikat," sõnas Väljas. Meenutanud, et Euroopa Nõukogus oli sel ajal esindatud 23 riiki, küsis ta retooriliselt: "Miks ei võiks see arv kasvada hoopis suuremaks ükskõik missugustel alustel?" "Eesti välispoliitika uueks sisuks" nimetas ta kõikide võimaluste kaasamist, et taotleda Eesti taassündi rahvusvahelises elus nii de facto kui de jure. "Toetudes /--/ traditsioonilistele väärtustele, võiks Eesti leida ka oma tulevase funktsiooni Euroopa ühiskodus ja konkreetse ülesande: kujundada silda Lääne ja Ida vahel," nentis ta. "Mitte kusagilt Euroopast ei leia te nii head Venemaa tundmist nagu Baltikumis, ja mitte kusagil Venemaal ei leia te nii head Euroopa tundmist nagu Baltikumis."

Tsitaate

• "Õppimise kõrvalt tuli murda klassivaenlase vastupanu – tuli paljastada neid, kes rippusid veel vana küljes, tuli organiseerida kolhoose." (Rahva Hääl, 19. oktoober 1968).
• "Eesti emigrandid on aktiivseteks abilisteks imperialistlikele ringkondadele võitluses kommunismi teooria ja praktika vastu. Nemad katsuvad igat viisi levitada maailma avalikkuses väärinformatsiooni olukorrast Balti liiduvabariikides. Nad on valmis igal väiksemalgi võimalusel teostama ideoloogilist diversiooni nõukogude rahvaste sõpruse õõnestamiseks ja kodanlik-natsionalistlikke püüdluste edendamiseks." (Teataja, 30. september 1972, tõlge vene keelest)
• "Täna näeb rahva absoluutne enamus väljapääsu kujunenud olukorrast ühtemoodi: selleks on Eesti iseseisvus, tema suveräänsuse tagamine oma rahva ja maa asjade otsustamisel, kõigi poliitikas osalejate vastutuse tõstmine homse Eestimaa kujunemisel, selliste tingimuste loomine, kus igaüks saaks segamatult ja tulemusrikkalt oma tööd teha." (EKP Keskkomitee pleenumil 16. juunil 1988.)

Teised Vaino Väljasest

Jaak Allik: "Ainsa liidrina kogu endises Nõukogude Liidus suutis Vaino Väljas juhtida oma kodumaa ja selle kõik elanikud läbi revolutsiooni nii, et siin ei valatud ühtegi piiska verd ega toimunud ühtegi vägivaldset kokkupõrget ei rahvuslikul ega poliitilisel pinnal. Olin sel ajal sündmuste vahetuks ja lähedaseks tunnistajaks ning suutsin ainult imestada, kuidas Väljas säilitas tasakaalu ning strateegilise mõtlemise võime ka siis, kui teda otseselt solvati ning rünnati nii paremalt kui pahemalt."

Mati Hint: "1990. aasta Rahvarinde valimiskampaania juhte huvitas tollal võimalikult suur võit, aga hirmus mõteldagi, kuidas ajalugu oleks võinud minna, kui mina või mõni teine antikommunist oleks kommunist Vaino Väljase asemel saanud Ülemnõukokku. Just temal oli 1990. ja 1991. aastal mängida väga meisterlik roll Eesti iseseisvumisvõitluses. Kui osa täidetud, ei tõmbunud ta isegi mitte kulisside taha, vaid lahkus lavalt. Sirge seljaga."

Heinz Valk: "Väljase suur teene meie viimase vabadusvõitluse ajal oli see, et ta suutis väga tõhusalt pareerida Moskva rünnakuid. Ta oli justkui puhvriks vabadusliikumise ja Moskva vahel. Nii et Väljase teened meie iseseisvumisel on suured. Kusjuures oluline on ka see peen mäng, mida ta tegi kompartei põhjalaskmisel. Tänu temale lagunes kompartei esiteks Moskva-meelseteks ja Eesti-meelseteks ning hiljem lakkas täielikult olemast."

Küllo Arjakas: "Novembris 1988 dirigeeris ta Eesti NSV Ülemnõukogu kümnetunnist erakorralist istungjärku nii, et isegi kõige impeeriumimeelsemad saadikud hääletasid suveräänsusdeklaratsiooni poolt. Viimase Ülemnõukogu (1990–1992) algusajal pälvis Väljas hüüdnime Suur Vaikija. Kes ja millistel asjaoludel talle sellise nime andis, jäi paraku teadmata."

Indrek Toome: "Ettekujutust, mis 1988. aasta suveks oli Eestis toimunud, tal polnud. Ta tuli otsekui teisele maale. Ning tekkinud olukord ehmatas teda üksjagu. Augustis pidi toimuma EKP pleenum, kus uus peasekretär pidi esitama oma arvamused ja ettepanekud. Tegime siis selle ettekande valmis, ent Väljasele tundusid need ettepanekud väga radikaalsed. Pleenumi saime seetõttu läbi viia alles septembris. Siis oli Väljas juba valmis meie radikaalseid ettepanekuid toetama!"

Kirjutisi

• Eessõna. – Szolnok – Tallinn, Tallinn: Eesti Raamat 1970
• Eessõna. – Sulle, kodumaa, Tallinn: Eesti Raamat 1976
• (peatoimetaja): EKP ideoloogiatöö kogemusi, Tallinn: Eesti Raamat 1976
• Eessõna. – Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 60. ja V. I. Lenini nimelise Üleliidulise Pioneeriorganisatsiooni 55. aastapäevale pühendatud Eesti NSV koolinoorte IV laulu- ja tantsupidu, Tallinn: Eesti Raamat 1977
• Eessõna. – Laps vajab head raamatut, Tallinn: Eesti Raamat 1978
• (kaasautor): Sotsioloogilisi suletõmbeid Nõukogude Eesti kohta, Tallinn: Perioodika 1980
• Eesti parteiorganisatsioonide ülesanded 19. üleliidulise parteikonverentsi ja NLKP Keskkomitee 1988. a. juulipleenumi otsuste täitmisel: ettekanne EKP KK 11. pleenumil 9. sept. 1988, Tallinn: Eesti Raamat 1988
• "Vaino Väljase memuaariteos jääb kirjutamata", "Eile. Täna. Homme", 1996, nr 3, nr 4, (intervjuu Urmi Reindele)
• "Väljase tegevust juhtis ränk vastutusekoorem", Postimees, 19. august 1998 (intervjuu Heikki Talvingule, foto)
• "Vedasin "Leerivenda" alt küll!" – Luup, 1998, nr 23, 16. november, lk 10, 12, 14 (intervjuu)
• "Käbin oskas laveerida ja resoluutne olla", Postimees, 27. oktoober 1999 (intervjuu Toomas Sildamile)
• Teine Eesti: Eesti iseseisvuse taassünd 1986–1991, 2. trükk, Tallinn 2000, lk. 359–382 (intervjuu Maris Makkole)
• Võim on mure ja vastutus. – Elukiri, nr 3, 2001, lk 6–11 (intervjuu Valve Raudnaskile)
• Vaino Väljas, “Raamatu võib võtta puhaste kätega” (meenutusi teemal “Raamat minu elus”) – almanahhis “Raamat on…” III, koostaja Eerik Teder, Tallinn 2003, lk. 174–179

Tunnustus

• Lenini orden (1965)
• 3 Tööpunalipu ordenit (1958; 1971; 1973)
• Rahvaste Sõpruse orden (1981)
• 1986 Venezuela Libertadori (S. Bolivari) orden
• Vaino Väljas valiti 1999. aastal Eesti 20. sajandi saja suurkuju hulka.
• 2002 Riigivapi III klassi teenetemärk (EV Ülemnõukogus taasiseseisvumise poolt hääletaja)
• 2006 Valgetähe II klassi teenetemärk
• 2017 Aadu Luukase missioonipreemia
• 2018. aasta oktoobris paigaldati Kärdla Põhikooli juurde Vaino Väljase nimeline pink (Väljas oli selle kooli vilistlane)
• 2021 Tallinna vapimärk

Isiklikku

Vaino Väljas oli abielus Mai Väljasega. Nende tütar on lastearst Tiina Pärn (sündinud 1960) ja poeg ajaloolane Peeter Väljas (sündinud 1963). Nende üks tütretütar on näitleja Teele Pärn. Teine tütretütar Miina Pärn on muusikaajakirjanik. Tütrepoeg Joonas Pärn on hüdrogeoloog.

Maetud Tallinna Metsakalmistule.

Kirjandus

Raamatud

• Mart Laar, Urmas Ott, Sirje Endre. "Teine Eesti. Eesti iseseisvuse taassünd 1986–1991." Tallinn, SE&JS 1996. ISBN 9985-854-03-9. (2. trükk: SE&JS 2000, 848 lk. ISBN 9985-854-27-6)
• "Ühe elu pöörud" (31 autori artikleid ja meenutusi Vaino Väljasest). Koostanud ja osaliselt tõlkinud Enn Anupõld. Ilo, Tallinn 2006, 174 lk
• Mati Graf. "Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonini." Tallinn, kirjastus Argo 2008, 424 lk. ISBN 978-9949-438-53-2
• Olev Remsu, "Elitaarne mees Harry Männil", Tänapäev, Tallinn 2011, ISBN 9789949270736, lk 192–206 (peatükk "Eestlasest suursaadik Vaino Väljas")

Perioodika

• "Suursaadik Väljast oodati kodusaarele kaluriks", Eesti Sõnumid: Lääne- ja Hiiumaa, 24. juuli 1995
• Toomas Sildam. "Vaino Väljas ei kandideeri presidendiks", 5. september 1996
• Tõnu Hagelberg. "Vaino Väljas: Mehed, teid vaeti ja leiti kerged olevat", Maaleht, 5. september 1996
• Juhani Püttsepp, Toomas Sildam. "Mai ja Vaino Väljase ees tõusis lauluväljak püsti", Postimees, 14. september 1999

Välislingid

• Toomas Sildam. "Väljas on kui võti lähiajaloo juurde" Postimees, 28. märts 2006
• "Vaino Väljas: Juhatasime ka teistele suveräänsusdeklaratsiooniga teeotsa kätte" Maaleht, 13. november 2008
• "Vaino Väljas poliitilisele eliidile: hoidke kokku!" Delfi, video Vaino Väljase ja Enn Vetemaa intervjuust, 25. detsember 2008
• "Vaino Väljas – pealtnägija ja kõrvaltvaataja" Maaleht, 2011. aasta artikkel (uustrükk: 16. jaanuar 2024)
• Aivar Viidik. "Vaino Väljas – väikese rahva suur saadik" Maaleht, 28. märts 2013
• Heimar Lenk. "Miks unustati Suur Vaikija?" Eesti Päevaleht, 22. august 2016
• Jüri Ehasalu. "Vaino Väljas 85 : Unustatud lood" Maaleht, 24. märts 2016
• "Eestlastena peame armastama oma keelt, maad ja vanemaid." Vaino Väljase viimane intervjuu. Eesti Päevaleht, 16. jaanuar 2024

Eelnev Karl Vaino (1978–1988)

EKP Keskkomitee esimene sekretär 1988–1990

Järgnev Enn-Arno Sillari (1990)