Tütar on kellegi naissoost laps, kirjeldatuna lapsevanemast lähtudes.

Jeanne-Elisabeth Chaudet (1767-1832), "Tütarlaps oma isa mõõka kandmas" (s.d., 19. saj algus)
Marcia Oakes Woodbury, "Ema ja tütar" (1894)
Sabine Lepsius, "Tütar Monica portree" (1900)
Anne Goldthwaite, "Tema tütar" (1936)

Proosa

muuda
  • Sa oled ainult kümneaastane ning liiga noor õelate mõtete jaoks — kas Sa vaatad oma varaküpsesse südamesse ning näed seal vaid rususid, jäänuseid, lapse moonutatud varju? Kas Sa näed selles kõiges enda kui tütre lüüasaamist? Kas Sa mõistad, et tütar nagu armukegi peab olema naiselik, või ta kaotab kõik, peab pidevalt võitlema selle kuratliku kaine irooniaga, mis võtab meilt kõik meie mehed...? Jah, ma arvan, et Sa oled kaotanud. Kümneaastane ei suuda võistelda kolmekümneaastasega. Saada mulle pealegi lilli. Rebin nad ükshaaval puruks, õielehed satuvad mu küünte alla, viskan nad minema, enne kui mu mees koju jõuab. (lk 28)
  • Sel esimesel õhtul, kui ma Sind Statleri pool nägin, voolas kõik nagu veri minust välja. Ma tekitasin Sinus ärevust, Sinus, Sinu haiglase saatusetajuga, hirmuga vähi ees, närvivapustuse ees. Panin Su kogelema: Mis siis saab, kui Sa rasedaks jääd? Ma ei ole rase, kuid tunnen kummalist elupakitsust, kauge elu tuksatust, nagu oleks Sinu tütre vaim mingil moel minusse asunud. Ta imeb verd janunedes oma kokkusurutud armukadedate huultega mu sisikonda. Mu keha ihkab temast ükskõik mis moel vabaneda. (lk 34)
  • Hiljem, hotellis, tema üüritud odavas toas, tunnistas ta, et minu nägu oli teda vapustanud. Kas ta tõesti, uskus millessegi nii lapsikusse nagu armastus esimesest silmapilgust. Ja siiski oli see mingis mõttes armastus. Rääkisime oma elust, tema naisest, minu mehest, ning siis läksime üle teisele teemale ja rääkisime nelikümmend viis minutit tema tütrest... geeniusest, kümneaastasest imelapsest. Olin alandatud, tummaks löödud. Tahtsin talle näkku karjuda: Aga mina! Ära mind unusta! Kuueaastaselt kirjutas ta tütar luuletusi, keni väikesi Blake'i stiilis luuletusi. Blake'i stiilis? Jah. Kaheksa-aastaselt ta avaldas needsamad luuletused. (lk 36)
  • Kas mäletate Lloydi? Kas te mäletate meist kedagi? Mina olen teie tütar. Kas te kahetsete, et teil on tütar? Mina küll ei kahetse, et mul lapsi ei ole, praegu enam mitte. Lapsed, üha rohkem lapsi, lapsed laste seljas, protoplasma protoplasma otsas... Kord mõtlesin, et ei talu elu lasteta, nüüd ei talu ma mingisugust elu. (lk 41)
  • Mõne nädala pärast Sa ilmselt kuuled oma loendamatutelt kõiketeadvatelt sõpradelt, et minu armukese tütar oleks peaaegu aspiriinimürgitusse surnud. Kümneaastane tüdruk, kelle intelligentsuskvoot on peaaegu kakssada. Kuid ta ei surnud. Ta võttis aspiriini, sest tema isa kavatses ta emast lahku minna ja tema maha jätta. Ainus asi, mille eest ma tüdrukule tänulik olen, on see, et ta siiski ei surnud... (lk 42)
  • Tütre pärast meeletu isa on oma aja äraelanud nähtus. (lk 43)


  • Pauline'i ema oli tütre tegevusega rahul, kuigi talle ei meeldinud, et Pauline kunstiinstituudis õpetas. Ema kartis linna. Talle ei meeldinud küll eriti Pauline'i rõivad ega see, et ta päevast päeva ühte ning sama riietust kandis, kuid tema tütrel oli elukutse, ta oli edukas, oli kunstnik. Pauline oli kaugemale jõudnud kui tema ema sõprade tütred. Iga paari aasta tagant, kui Pauline järjekordselt mõne auhinna sai või mõne järjekordse näitusega esines, ilmus ajakirjade kunstileheküljel või silmapaistvatele naistele pühendatud rubriigis temast kirjutisi. Kadunud Francis Ressneri tütar — suured fotod, mis kujutasid teda seismas ühe oma jäiga valge pea kõrval, omaenda pea kaunis nagu kunstiteos. (lk 56)

Luule

muuda

Ema
mõtiskleb selle kirja mõttekuse üle. Kui ma olen
juba surnud, nagu ta kahtlustab, ega ma siis
ju seda lugeda suuda. Ja kui ma olen elus, siis milline tütar
ei kirjuta omaenda emale, et teada anda,
et olen oma peenesse eluasemesse jõudnud, elus ja terve,
et seejärel otsekohe saata pildid kõigest,
nagu ma talle lubasin! Kui see oleks krimisari, arvab ta,
süüdistaks uurija teda selle kirja saatmises,
et varjata mõrva. Kuidas saaks ta olla mõrtsukas,
kui ta kirjutas oma tütrele kirja, küsides, kas tütar on mõrvatud?
väidaksid tema advokaadid kohtus.

Vanasõnad

muuda
  • Ega mehe kübarat lükata, tüdruku pärg lükatakse maha.
  • Ei või tütarlast enne tunda, kui tanukandjaks saab.
  • Ema ees, tütar kannul.
  • Ema karistab küll tütart, aga ei kasvata poega.
  • Ema toimetab enne koitu, tütar magab keskhommikuni.
  • Ema väga vana, tütar liiga noor.
  • Esimene tütar eide tõttu, teine teise õe tõttu, kolmas mitte kuidagi.
  • Habe mehe au, tütar mehe kõrgus, naine mehe nõu.
  • Häbenemine ei teota tütarlast.
  • Järv küla iluks, tüdruk maja iluks.
  • Kaasavara kaotab naise (tüdruku) vead.
  • Kes tütre tahab saada, peab ema meelitama.
  • Kestab isa eaks, poja põlveks ja tütrele veel tükiks ajaks.
  • Kuidas ema, nõnda tütred.
  • Läheb tütar toasta, läheb töö toasta.
  • Nisuleib ja tütarlapsed ei seisa kaua värsked.
  • Pea tüdruk kinni, kui peigmees tuleb!
  • Pojast poolgi turva, tühi turv tüttaresta.
  • Talupoja tütar talupoja naiseks.
  • Tüdrukul juba tüdruk, sulasel sulane (poisil poiss).
  • Tüdrukuna tui, naisena nui.
  • Tütar põlvekõrgune, veimevakk vaksakõrgune.
  • Tütar toob pidu peresse.
  • Tütarlaps olgu niikaua külas kui harakas aiateiba peale maha laskub.
  • Tütarlaps tööta kui teekäija vööta.
  • Vaata tütarlast, enne kui lähed kosima!
  • Vanatüdruk saab taeva, kuldkee kaela.
  • Varssa vaadatakse märast, tütarlast tunnistatakse emast.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929