Soov

Luule

Soove habras-roosa koit
päeva julmal tuliriidal
põles halliks tuhaks maani.

XXVI. Need ihad, mis täitumata jäädes ei põhjusta valu, pole hädavajalikud, vaid kätkevad endas kergesti tõrjutavat soovi juhul, kui näib, et neid on raske saavutada või et nad tekitavad kahju.
- Epikuros, "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)

431. Miski ei takista loomulikkust seevõrra kui soov loomulikuna näida.
- François de La Rochefoucauld, "Maksiimid", tlk Aleksander Aspel, rmt "Valik prantsuse esseid", 1938

Teine asi on mälestustega, mis olen endale sigitanud pettumuse, kurbuse ja murega. Palju aastaid tegi nende puudutamine mulle haiget, siis aga õppisin nägema, et suur osa neist mälestustest pole midagi muud kui mu enese täitunud soovid. Ussitama läinud õnned. Ja ma ei kaebagi saatuse peale, et ta kõiki mu soove pole täitnud. Võib-olla on mind sellega säästetud. Kuid kõigi nende inetute ja kurbade mälestuste vahele on puistatud tillukesi kuldteri. Neid on vähe. Aga nad on seda ilusamad. Ja juba nende pärast olen tänulik, et mulle on antud hea mälu.
- Alma Teder, "Elu õpilane", 1. osa, 1995, lk 4-5

"... poisipõlves olin ma kusagilt kuulnud, et kui kirjutada oma salasoov mõõna ajal liivale, siis tõusulaine haarab selle kaasa... Mõistagi - mis on mere käes ühe poisikese soovi täita!"

"Noh," küsis evenk teadjatoonil, siiski nagu huvi varjust, "kas täitus?"

"Enamasti ikka täitus," vastab tema. "Veega."

Soovid ja unistused on inimese pärisosaks. Nad võivad olla õilsad ja innustavad, kuid ka kadedad ning kurjad. Viimaseid valvab hoolega vanakurat, olles kohe valmis neid täitma. (lk 42)
- Veera Saar, "Täitunud soov", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 41-46

Tea, et soov olla täiuslik varjab endas tõenäoliselt mõnd teist soovi olla armastatud või vahest ka mitte surra. (lk 2202)
- Ron Padgett, "Kuidas olla täiuslik", tlk Marju Randlane, Akadeemia 12/2017, lk 2201-2206

Diskreetselt edastatud kuninglik soov oli tegelikult käsuks ja Austen komponeeriski lakoonilise tiitellehe: "Emma, pühendatud Tema loaga Tema Kuninglikule Kõrgusele Printsregendile". Kirjastaja John Murray arvates oli seda liiga vähe ja praegune pühendus ongi tema looming. Printsregent ise ei andnud mingil viisil märku, et ta pühendust oleks märganud, aga kolm kuud hiljem saabus kuninglikult raamatukoguhoidjalt tänukiri pühendusega koopia eest. (lk 544)
- Pilvi Rajamäe, "Järelsõna", rmt: Jane Austen, "Emma", tlk Urmas Rattus, 2020, lk 531-548