Nikolai Gogol

Ukraina ja Venemaa kirjanik

Nikolai Vassiljevitš Gogol (ukraina keeles Микола Васильович Гоголь, vene keeles Николай Васильевич Гоголь; 1. aprill (vkj 20. märts) 1809 Velõki Sorotšõntši, Poltava kubermang – 4. märts (vkj 21. veebruar) 1852 Moskva) oli ukraina ja vene kirjanik, tuntud eelkõige satiirikuna. Tuntuimad tema teostest on näidend "Revident", jutustused "Tarass Bulba", "Sinel", "Nina" ja etnoõuduslugu "Vii".

Nikolai Gogol (Fjodor Moller, 1840).

Proosa

muuda
  • Keerati veel lehekülg edasi, tulid: Pavsoikahhi ja Vahtissi. "Noh, ma juba näen," ütles naine, "nähtavasti tema saatus on niisugune. Kui juba nii, siis las talle saab parem seesama nimi, mis isal. Isa oli Akaki, olgu ka poeg Akaki." Nõnda tekkiski Akaki Akakijevitš. Laps ristiti; selle toimingu juures hakkas ta nutma ja tegi säärase näo, nagu oleks ta ette aimanud, et temast saab titulaarnõunik.
    • Nikolai Gogol, "Sinel", tlk Paul Viiding, rmt: "Peterburi jutud" (2020), lk 152


"Õhtud külas Dikanka lähistel" (1831/1832)

muuda
  • [Galja:] "Sul polegi muud vaja, kui ütled oma sõna, ja kõik läheb nii, nagu sa tahad; Ma tean seda omast käest: mõnikord ma ei võtakski sind kuulda, aga siis sa ütled oma sõna, ja ma teen tahes-tahtmata nii, nagu sulle meeldib. Vaata, vaata!" jätkas ta, pea poisi õlal, silmad sihtimas lämbet ning ääretut ukraina sinitaevast, mille alumist serva varjasid nende ees seisvate kirsipuude käharad oksad. "Vaata, näe, seal kaugel vilguvad tähed: üks, teine, kolmas, neljas, viies... Eks need on ju Jumala inglid, kes taevas oma väikeste valgete majade aknad lahti tegid ja nüüd meie peale vaatavad? Eks ju? Nad ju vaatavad alla meie peale? Mis oleks, kui inimestel oleksid tiivad nagu lindudel, — kui lendaks sinna üles hästi kõrgele... Huh. jube! Meil ei ulata ükski tamm taevani. Ometi räägitakse, et kuskil, ühel kaugel maal, on niisugune puu, mille latv mühab paris taevas, ja seda puud mööda käib Jumal lihavõtteööl maa peal." (lk 43)
  • Kas te tunnete Ukraina ööd? Ei, te ei tunne Ukraina ööd. Vaadake teda: keset taevast kiikab kuu. Mõõtmatu taevavõlv on avardunud, tõusnud veelgi mõõtmatumaks, ta lõõmab ja lõõtsub. Kogu maa on täis hõbejast valgust, ja imeline õhk on nii kargelt lämbe, nii sulnis ning täis hurmavaid aroome. Jumalik öö! Nõiduslik öö! Tardunult, pingsalt seisab pilkane mets ning heidab oma hiigelvarju. Tiigid on vaiki ja vagusi. Nende külma mustavat vett ahistab aedade sünkrohekas müür. Toomingate ja murelite puutumata padrikud on ajanud oma juured arglikult otse allikakülma ning kahistavad haruharva, otsekui kurjalt ja pahaselt oma lehti, kui tore tuulepea — öine tuul — neile nobedalt ligi hiilib ja neid suudleb. Kogu maastik magab. Aga üleval kõik hingab, kõik on imeväärne, kõik on pidulik. Süda on aga nii avali ja nii õnnis, ning hingepõhjast kerkib üha uusi hõbedasi nägemusi. Jumalik öö! Nõiduslik öö! Ja järsku ärkavad kõik ellu: metsad, tiigid ja stepid. Kaigub ukraina ööbiku suursugune triller, ja näib, nagu oleks kuugi taevas teda kuulama jäänud... Kõrgendikul tukub otsekui võlutud küla. Veel valgemini, veel uhkemini kiiskavad kuuvalgel majade kogud, veel kirkamalt irduvad pimedast ööst nende madalad seinad. Laulud on lakanud. Kõik on vait. Jumalakartlikud inimesed juba magavad. Mõnes harvas ahtas aknas põleb veel tuli. Ainult mõne üksiku maja läve ees lõpetab mõni hilja peale jäänud pere oma söömaaega. (lk 45-46)
  • Teinud neiu üle ristimärgi, pani ta akna kinni ja kõndis tasahilju eemale. Ja mõne minuti pärast oli kogu küla juba uinunud. Ainult kuu ujus niisama säravalt ja lummavalt piiritus avarusküllases Ukraina taevas. Niisama ülev oli laotuse hingus, ja öö, jumalik öö hääbus suursuguselt. Niisama kaunis oli maa imepärane hõbedane hiilgus, kuid sellest ei joobunud enam keegi, kõik olid vajunud unne. Haruharva katkestas koerte haukumine hetkeks vaikuse ning purjus Kalenik kolas veel kaua piki uinunud tänavaid ja otsis oma maja. (lk 62)
  • Nikolai Gogol, "Maiöö ehk uppunu", rmt: "Õhtud külas Dikanka lähistel", tlk Toomas Kall, 1992


  • Danilo maja sügavas keldris kolme luku taga istub raudahelates nõid, eemal Dnepri kaldal lõõmab tema sortsiloss, ja veripunased lained noolivad rüsinal ta vanu müüre. Mitte nõiduse ega jumalavastaste tegude pärast ei istu nõid sügavas keldris: neis asjades on Jumal kohtumõistja. Tema istub seal salajase reetmise eest, sobingute pärast õigeuskliku Venemaa vaenlastega — tema tahtmine oli müüa katoliiklastele maha ukraina rahvas ja põletada tuhaks kristlikud kirikud. Nõid on sünge, ta peas on üksainus mõte, must nagu öö. Kõigest üks päev on tal elada jäänud, homme aga on aeg selle ilmaga hüvasti jätta: homme ootab teda hukkamine. Ja tema surm ei tule kerge: oleks lausa taeva kingitus, kui nad teda elusast peast katlas keedaksid või ta patuse naha seljast nüliksid. Nõid on sünge, ta pea on norus. Võib-olla enne surmatundi ta juba kahetsebki, paraku pole ta patud nende killast, mida Jumal talle andeks saaks anda. Üleval on ta ees raudvõrega, trellitatud kitsas aken. Ahelate kõlinal küünitab ta end akna peale vaatama, ega ta tütar ei paista. Tema on tasane kui tui, ei pea pikka viha, tema ehk halastaks isa peale... Ei paista aga kedagi. Alt läheb tee, sealgi ei liigu kedagi. Teisel pool teed voolab Dnepr, temal pole kellegagi pistmist. Dnepr mäsleb, ning kurb on aheldatul kuulda jõe ühetoonilist mühinat. (lk 122)
  • Piiriäärses maanteekõrtsis kokku juhtunud poolakad prassivad seal juba teist päeva. Neid krantse on seal kohe parasjagu. Eks nad mõneks rüüsteretkeks kokku tulnud ole. Mõnel on ka musket kaasas. Kannused kõlisevad. Mõõgad tärisevad. Mehed prassivad ja praalivad, pajatavad oma ennekuulmata vägitegudest, irvitavad õigeusu üle, nimetavad ukraina rahvast oma orjadeks, keerutavad tähtsalt vuntse ning laiutavad tähtsalt pinkidel, nina püsti. Ka preester on nende seltsis. Ainult et see preester on neile ka paras paariline, ei ole mitte ristirahva papi moodigi: joob ja laaberdab koos teistega ja ajab oma kasimata suust roppu juttu. Ka sulased ei jää milleski maha: narmendavad kuuevarrukad üles kääritud, käivad nad uhkelt ringi nagu teab mis asjamehed. Mängitakse kaarte, lüüakse kaartidega üksteisele vastu nina. Võõrad naised on kaasas. Kisa, möll!... Mehed märatsevad ja teevad seatempe: kisuvad juuti habemest ja maalivad ta uskmatule otsaesisele risti, tulistavad naisi paukpadrunitega ning vihuvad koos oma jumalavallatu papiga krakovjakki. Niisugust patuahvatlust ei toonud Venemaale ka tatarlased mitte. Küllap see on Jumalast määratud, et meie pattude eest säherdust teotust tuleb taluda! Üleüldise soodoma sekka kostab, kuidas räägitakse Danilo mõisast teispool Dneprit ja ta kaunist naisest... See kamp ei aja mitte õiget asja! (lk 125-126)
  • [Danilo:] Kurvaks kisub see ilmaelu, kurjad ajad on tulekul. Oh, mul on veel meeles need aastad, ei neid enam tagasi saa! Ta oli siis veel elus, meie vägede au ja uhkus, vana Konaševitš! Nagu praegu marsiksid mu silme ees kasakapolgud! Need olid kuldsed ajad, Katerina! Vana hetman istus musta ratsu seljas, valitsuskepp hiilgas käes, ümberringi seisid jalaväelased, kahel pool lainetas zaporoožlaste punane meri. Hetman hakkas rääkima — kõik seisid hiirvagusi. Vana tuletas meelde endisi vägitegusid ja taplusi ning puhkes nutma. Kui sa teaksid, Katerina, kuidas me tookord türklastega taplesime! Mul on arm siiamaani peas näha. Neli kuuli läks mul neljast kohast läbi ihu ja ükski haav ei ole päriselt kinni kasvanud. Kui palju me kulda kokku kühveldasime! Kasakad ajasid mütsidega kalliskive kokku. Milliseid hobuseid, kui sa vaid teaksid, Katerina, milliseid hobuseid me sealt röövisime. Oh, ei saa minust enam sõdijat! Pealtnäha pole ma ei vana ega väeti, aga ometi pudeneb mul kasakamõõk käest, elu läheb tühja ja isegi ei tea, misjaoks ma üldse elan. Korda ei ole Ukrainas: polkovnikud ja jessauulid purelevad nagu koerad. Ei ole pealikut, kes oleks kõigist üle. Meie aadlikud on kõik poola kombed omaks võtnud, ka kelmustükid... Nad müüsid oma hinge maha, kui kiriklikku uniooni astusid. Juut rõhub vaest rahvast. Oh seda aega, seda endist aega! Kuhu te küll kadusite, minu eluaastad! (lk 126)
  • Nikolai Gogol, "Kohutav kättemaks", rmt: "Õhtud külas Dikanka lähedal", tlk Toomas Kall, 1992

"Revident" (1835)

muuda

Tsitaadid teosest Nikolai Gogol. "Jutustusi / Revident." Tõlkinud J. Tamm. Tallinn: Eesti Raamat, 1982

  • LINNAPEALIK: Ma kutsusin teid, härrad, et teile teatavaks teha väga vastumeelne uudis: meile tuleb revident.
AMMOS FJODOROVITŠ: Kuidas, revident?
ARTEMI FILIPPOVITŠ: Kuidas, revident?
LINNAPEALIK: Revident Peterburist, inkognito. Ja pealegi salajase eeskirjaga. (lk 157)
  • LINNAPEALIK: Ma ju tähendasingi seda ainult niisama. Mis aga puutub sisemisse korraldusse ja selle kohta, mida Andrei Ivanovitš oma kirjas nimetab patukesteks, siis selle kohta ei tea ma midagi öelda. Ja oleks ka veider rääkida, sest ei ole inimest, kes endal ei teaks mõningaid patte. See on juba jumalast nii seatud ning voltäärlased kõneleva asjata selle vastu.
AMMOS FJODOROVITŠ: Mida te siis, Anton Antonovitš patukesteks peate? Patukeste ja patukeste vahel on vahe. Ma ütlen kõikidele avalikult, et võtan meelehead, aga kuidas? Hurdakutsikaid võtan. See on hoopis teine asi.
LINNAPEALIK: Noh, kutsikaid või midagi muud – ikkagi altkäemaks. (lk 159)
LUKA LUKITŠ: Hoidku taevas teaduse alal teenimast! Kõiki kardad, igaüks segab ennast vahele, igaüks tahab näidata, et temagi on tark inimene. (lk 161)
  • HLESTAKOV: Oi jaa! (Võtab vastu ja vaatleb raha.) See on hea. Öeldakse ju: uued rahad, uus õnn. (lk 216)
  • ARTEMI FILIPPOVITŠ: Mitte saatus, isake, saatus on kalkun: teened viisid niikaugele. (Kõrvale.) Sihukesele seale jookseb õnn ikka suhu! (lk 224)
  • LINNAPEALIK: Ikka veel ei suuda toibuda. Vaat tõesti, kui jumal tahab nuhelda, siis võtab kõigepealt aru peast. Noh, mis oli selles untsantsakas revidendisarnast? Mitte midagi ei olnud! Mitte küünevõrdki ei olnud – kuid korraga kõik: revident, revident! No kes laskis esimesena jutu lahti, et ta on revident? Vastake! (lk 229)

"Surnud hinged" (1842)

muuda

Tsitaadid teosest "Surnud hinged". Tõlkinud Henrik Sepamaa. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1958

  • N. kubermangulinna võõrastemaja väravast sõitis sisse üsna kena väheldane vedrudega kaless, millistes sõidavad harilikult poissmehed: eru-alampolkovnikud, staabikaptenid ja mõisnikud, kel on umbes sada hinge talupoegi – ühe sõnaga kõik need, keda nimetatakse keskmist sorti härrasteks. Kalessis istus isand, mitte just iludus, aga mitte ka inetu välimusega, mitte liiga tüse ega ka liiga kõhn; ei saa öelda, et vana, aga mitte ka seda, et liiga noor. Tema sissesõit ei tekitanud linnas vähimatki kõmu ja sellega ei käinud kaasas midagi erakordset; ainult kaks vene talumeest, kes seisid võõrastemaja vastas kõrtsi ukse ees, tegid mõnesuguseid märkusi, mis käisid muide rohkem sõiduki kui selles istuja kohta. (lk 5)
  • Teise liigi mehi moodustasid paksud või samasugused kui Tšitšikov, s.o. mitte just liiga tüsedad, aga mitte ka kõhnad. Need, vastuoksa, kõõritasid daamide poole ja taganesid nende eest ning vahtisid aina ringi, kas kuberneri teener ei sea ehk kuhugi rohelist lauda visti jaoks. Näod olid neil täidlased ja ümmargused, mõnedel olid koguni soolatüükad, mõni oli ka pisut rõugearmiline, juukseid ei kandnud nad peas ei uhke lakana, edevates lokkides ega ka kurat-mind-võtku-maneeril, nagu ütlevad prantslased; juuksed olid neil kas lühikeseks pöetud või siledaks lakutud, näojooned aga rohkem ümarad ja tugevad. Need olid linna auväärsed ametnikud. Paraku oskavad paksud oma asju siin maailmas paremini korraldada kui kõhnukesed. Kõhnukesed teenivad rohkem käsundusametnikena või seisavad ainult nimekirjas ja jõlguvad sinna-tänna; nende olemasolu on kuidagi liiga kerge, õhuline ja täiesti ebakindel. Paksud aga ei asu kunagi kahtlastele, vaid ikka kindlatele kohtadele, ja kui juba kuhugi istuvad, siis istuvad kindlalt ning tugevasti, nii et ennem praksub ja kooldub koht nende all, aga nemad juba ei lenda. Välist hiilgust nad ei armasta; sabakuub nende seljas ei ole nii hea lõikega kui kõhnukestel, see-eest aga on neil laegastes jumala õnnistus. Kõhnukesel ei jää kolme aasta pärast ainsatki hinge, kes oleks pantimata; paksul aga, näe, on tasapisi kuhugi linna serva tekkinud naise nimele ostetud maja, siis teise serva teine maja, siis linna lähedale väike küla ja siis kirikukülagi kõigega, mis sinna juurde kuulub. Ja lõpuks, kui juba küllalt on jumalat ja keisrit teenitud ning üldine lugupidamine kätte võidetud, lahkub paks teenistusest, asub mujale elama ja muutub mõisnikuks, tubliks vene mõisahärraks, külalislahkeks peremeheks, ning elab, ja elab hästi. Pärast teda aga löövad tema kõhnukesed pärijad vene kombe kohaselt tulise kiiruga kogu isa vara jälle läbi. (lk 13-14)
  • Säärane on juba vene inimene: kange tahtmine tuttavaks saada sellega, kes on kas või ühegi auastme võrra temast kõrgemal, ja teretutvust krahvi või vürstiga peab ta paremaks kõigist tihedatest sõprussuhetest. (lk 19)
  • Kuid Selifan ei suutnud kuidagi meelde tuletada, kas ta oli kahest või kolmest teeharust mööda sõitnud. Endamisi arutades ja teed meelde tuletades taipas ta, et oli olnud palju teeharusid, mis ta kõik mööda oli lasknud. Kuna aga vene inimene otsustavatel silmapilkudel ilma pikematesse kaalutlustesse laskumata ikka väljapääsu leiab, siis, pööranud paremat kätt esimesele ristteele, hõikas ta: "Hei, auväärt sõbrad!" ja laskis nelja, ilma et oleks muret tundnud, kuhu see tee viib. (lk 40)
  • Lugeja, ma arvan, on juba märganud, et lahkest näost hoolimata rääkis Tšitšikov siiski palju vabamalt kui Maniloviga ja ei tseremoonitsenud põrmugi. Peab ütlema, et kui meil Venemaal ei ole veel mõnes teises asjas välismaalastele järele jõutud, siis kohtlemisoskuses ollakse neist küll kaugel ees. Võimatu on loetleda kõiki meie kohtlemisvarjundeid ja peensusi. Prantslane või sakslane ei taipa ega mõista iialgi kõiki selle iseärasusi ja erinevusi; tema räägib peaaegu samasuguse hääle ja keelega niihästi miljonäri kui ka väikese tubakakaupmehega, olgugi et südames esimese ees muidugi mehemoodi lömitab. Meil ei ole nõnda: meil on sääraseid tarku, kes mõisnikuga, kel on kakssada talupoega, räägivad hoopis teisiti kui sellega, kel on neid kolmsada, ja sellega, kel on neid kolmsada, ei räägi nad jällegi nii, nagu sellega, kel on neid viissada, ja sellega, kel on neid viissada, jällegi mitte nõnda, nagu sellega, kel on neid kaheksasada – ühe sõnaga mine kas või miljonini, ikka leidub varjundeid. Oletame näiteks, et on olemas kantselei – mitte siin, vaid kusagil kauges kuningriigis – ja et kantseleis, oletame, on kantselei juhataja. Palun vaadake teda, kui ta istub oma alluvate keskel – jah, hirmu pärast ei saa sa lihtsalt sõnagi suust! Uhkust ja suursugusust ja mida kõike ta nägu küll ei väljenda! Lihtsalt võta pintsel ja maali: Prometheus mis Prometheus! Näeb välja kotkana, esineb sundimatult ja mõõdukalt. Aga niipea kui seesama kotkas väljub toast ja läheneb oma ülemuse kabinetile, pistab ta, paberid kaenlas, sibama nagu põldpüü. Seltskonnas ja olengul, kus kõik on madala auastmega, jääbki Prometheus Prometheuseks, kui aga keegi on temast pisut kõrgema aukraadiga, sünnib Prometheusega säärane metamorfoos, millist Ovidiuski ei oska välja mõelda: kärbes, kärbsestki väiksem, temast on saanud tolmukübe! „See ei ole ju Ivan Petrovitš,“ ütled sa teda vaadates. „Ivan Petrovitš on kasvult pikem, see siin aga on kissis ja kössis, Ivan Petrovitsˇräägib valju häälega, põrutab bassi ega naera kunagi, see siin aga, tont teda teab: siristab nagu linnuke ja aina kõkutab.“ Astud lähemale, vaatad – ikkagi Ivan Petrovitš! „Eh-he-hee!“ mõtled endamisi... (lk 48-49)
  • Tšitšikov nägi, et eit on asjast hoopis omamoodi aru saanud ja et talle on paratamatult vaja selgeks teha, milles asi seisab. Väheste sõnadega seletas ta talle, et üleandmine või ost toimub ainult paberil ja hinged märgitakse sinna, nagu oleksid nad elavad. (lk 50)
  • Muide, Tšitšikov vihastas ilmaaegu: nii mõnigi on küll lugupeetud inimene ja koguni riigimees, aga tegelikult osutub täielikuks Korobotškaks. Kui ta endale midagi pähe on võtnud, siis ei saa temast enam millegagi jagu, too talle ette kui palju tahes argumente, nii selgeid kui päev – kõik põrkab temast tagasi, nagu kummipall põrkab tagasi seinast. (lk 52)
  • Nozdrjov ei kao veel niipea siit maailmast. Ta on kõikjal meie seas ja võib-olla käib ainult teises kuues; kuid inimesed on kergeusklikud ja lühinägelikud ning teises kuues mees näib neile teise inimesena. (lk 73)
  • Seejärel saatis ta [Tšitšikov] Nozdrjovile palju kõiksugu raskeid ja kõvu sajatusi; juhtus sekka isegi vängeid sõnu. Mis sa's tahad? Vene inimene, ja pealegi veel südametäiega. Liiati ei olnud see sugugi naljakas. (lk 90)
  • “Jah,“ mõtles Tšitšikov, „selle suu ei ole seinapragu.“ (lk 101)
  • [Tšitšikov Sobakevitši kohta:] „Ja nüüd, näe, on sinu võimu all talupojad: sa oled nendega heal jalal ega tee neile muidugi liiga, sest nad on sinu omad, vastasel korral saaksid sa ise kahju; siis aga oleksid sul ametnikud, kellele sa aeg-ajalt tugevaid võmme jagaksid, mõistes, et nad ei ole sinu pärisorjad, või riisuksid riigivara! Ei, kes on juba kord rusikas, ei see avane paitavaks peoks kui aga painutada rusikal sirgeks üks või kaks sõrme, on see veelgi halvem. Nii kui ta pisut mingeid pealiskaudseid teadmisi on omandanud, annab ta hiljem, kui ta mõnele väljapaistvamale kohale on asunud, ennast tunda kõigile, kel on tõeliselt mingisuguseid teadmisi. Ja pärast võib-olla ütleb veel: „Las ma õige näitan ennast!“ Ja mõtleb välja nii targa määruse, et paljudel läheb elu kibedaks...“ (lk 109-110)
  • Vägevasti väljendab end Venemaa rahvas! Ja kui ta õnnistab kedagi sõnakesega, siis levib see kogu selle suguvõsale ja läheb edasi järeltulijatelegi, ta viib selle endaga kaasa nii teenistusse kui ka erru, niihästi Peterburi kui ka maailma lõppu. Ja missuguseid kavalusi sa hiljem ka ei tarvitaks ja kuidas sa oma hüüdnime ka ei õilistaks, pane kas või sulemehed maksu eest teda põlisest vüstlikust suguvõsast tuletama, aga miski ei aita: hüüdnimi kraaksatab oma täiest rongakõrist ise enda eest ja ütleb selge sõnaga, kust lind välja on lennanud. See, mis on tabavalt öeldud, on niisama hästi kui kirja pandud, seda ei raiu kirvegagi välja. Ja kuivõrd märkitabav on tavaliselt kõik, mis on tulnud Venemaa sügavusest, kus ei ole ei saksa, tšuudi ega mingisuguseid muid hõime, vaid aina iseendast tekkinud, loomupärane, elav ja reibas vene mõistus, mis sõna järele ei roni taskusse, ei hau seda nagu kana poegi, vaid kleebib selle korraga külge nagu passi eluaegseks kandmiseks, ja hiljem ei ole enam tarvis juurde lisada, missugune on su nina või suu – üheainsa joonega oled sa kirjeldatud pealaest jalatallani!
Nagu loendamatu hulk kirikuid ja kloostreid oma kuplite, tornide ja ristidega on laiali pillatud üle püha, jumalakartliku Venemaa, nõnda tungleb, kirendab ja rähkleb loendamatu hulk hõime, suguvõsasid ja rahvaid laias maailmas. Ja iga oma jõu panti endas kandev rahvas, täis vaimu loovaid võimeid, eredat omapära ja muid jumala ande, erineb teistest isepäraselt oma sõnaga, millega ta mistahes eset tähistades kajastab ka osa oma iseloomust. Inimesetundmine ja tark elukäsitus kajab vastu britlase sõnast; keigarina välgatab ja lendab kildudeks prantslase üürike sõna; leidlikult mõtleb oma mitte igaühele jõukohase, tarkusest kõhetu sõna välja sakslane; kuid ei ole sõna, mis oleks nii hoogne ja reibas, paiskuks välja otse südame põhjast, pulbitseks nõnda ja oleks nii elulähedane kui tabavalt öeldud vene sõna. (lk 113)
  • Üksildane elu andis rikkalikku toitu ihnsusele, millel on teatavasti hundiisu ja mis läheb seda täitmatumaks, mida rohkem ta õgib; inimlikud tunded, mis selletagi ei olnud temas kuigi sügavad, nõrgenesid järjest ja iga päevaga kadus midagi sellest ärakulunud inimvarest. (lk 123)
  • Niisiis seda liiki mõisnik seisis Tšitšikovi ees! Peab ütlema, et Venemaal, kus kõik armastab end pigemini laiali sirutada kui kokku tõmmata, võib harva leida säärast nähtust, ja see on seda hämmastavam, et siinsamas naabruses võib elada mõisnik, kes priiskab ja prassib kogu oma ohjeldamatu vene uljuse ja suurejoonelisusega, kes põletab elu, nagu öeldakse, kahest otsast. (lk 124)
  • Õnnelik on kirjanik, kes igavaid, vastumeelseid ja oma kurva tõelisusega rabavaid karaktereid kõrvale jättes läheneb kõrget inimväärsust ilmutavaile karaktereile; kes iga päev ettesattuvate kujude suurest keerisest on välja valinud ainult vähesed erandid; kes ei ole kordagi madaldanud oma lüüra kõrget häälestust ega ole oma kõrgustelt alla astunud oma vaeste, tähtsuseta kaasvendade juurde ja maad puudutamata hõljub kogu oma olemisega maakamarast kaugele kistud ning ülistatud kujude juures. Kahekordselt kadestamisväärne on tema kaunis saatus: ta on nende keskel nagu oma perekonnas; aga samal ajal kandub kaugele tema kõlav kuulsus. Ta on uimastava suitsuga pimestanud inimeste silmad; ta on osavasti lipitsenud nende ees, varjates seda, mis elus on kurba, ja näidates neile ülikaunist inimest. Kõik käivad käsi plaksutades tema järel ja jooksevad tema võiduvankri taga. Teda nimetatakse suureks ülemaailmse tähtsusega poeediks, kes hõljub kõrgel kõigi teiste maailma geeniuste peade kohal, nagu kotkas hõljub kõigi teiste kohal, kes kõrgel lendavad. Juba üksnes tema nime kuuldes täituvad noored leegitsevad südamed värinaga, pisarad läigivad talle vastu kõigist silmadest... Ei ole vägevuselt temaga võrdset – ta on jumal! Kuid mitte niisugune ei ole pärisosa ja teistsugune on saatus kirjanikul, kes söandab päevavalgele tuua kõik selle, mis alatasa on silma all ja mida ei näe ükskõiksed pilgud – kogu selle pisiasjade kohutava, vapustava kõntsa, millesse on mässitud meie elu, kogu nende külmade, purukstambitud, igapäevaste karakterite sügavuse, kellest kihiseb meie maine, pahatihti okkaline ja igav tee, ja kes julgeb nad halastamatu kujuri vägeva jõuga reljeefselt ning eredalt kõigi silmade ette seada! Temale ei saa osaks rahva käteplaksutusi, tema ei saa näha tänupisaraid ega liigutatud südamete üksmeelset vaimustust; temale ei lenda vastu segiaetud peaga ja kangelastehaige kuueteistkümneaastane tütarlaps; tema ei saa leida unustust iseenda poolt esilekutsutud helide magusast võlust; ning lõpuks, ta ei pääse tänapäeva kohtu, silmakirjaliku ja tundmusteta tänapäeva kohtu eest, kes nimetab tühisteks ja madalateks tema loodud ja tema hinges hellitatud kujusid, määrab talle põlatud nurga inimkonda teotavate kirjanike seas, omistab talle tema enda poolt kujutatud kangelaste omadused ning võtab temalt niihästi südame, hinge kui ka ande jumaliku leegi. (lk 138-139)
  • Kuid nüüd ei heitnud ta [Tšitšikov] pilku ei lõuale ega näole, vaid otseteed, nii nagu ta oli, tõmbas jalga igat värvi lõigetega kaunistatud safiansaapad, millega tänu sellele, et vene loomusel on kalduvusi armastada lohakat mugavust, elavalt kaupleb Toržoki linn, ning šoti kombel ainult lühikese särgi väel, unustades oma soliidsuse ja viisaka keskea, sooritas ta keset tuba kaks hüpet, laksatades endale üpris osavasti jalakannaga. (lk 140)
  • [Tšitšikov Maksim Teljatnikovi kohta:] „Ei, halvasti on maailmas seatud! Ei saa vene inimene elada, sakslased ei lase.“ (lk 142)
  • “Vene inimene saab kõigega hakkama ja harjub ära igasuguse kliimaga. Saada ta kas või Kamtšatkasse ja anna talle ainult soojad kindad, ta vehib enese soojaks, pista talle kirves pihku, ja ta hakkab endale uut hurtsikut ehitama.“ (lk 161)
  • Selle kohta tähendas politseiülem, et mässu ei tarvitse karta, et selle ärahoidmiseks on olemas kapten-ispravniku võim, et kapten-ispravnikul endal ei ole vajagi kohale sõita, vaid aitab sellestki, kui ta saadab enese asemel ainult oma mütsi, ning juba see müts üksi ajab talupojad otse nende elukohta välja. (lk 162)
  • Aga midagi venelikku sa neilt ei kuule, vahest ehk patriotismist aetuna ehitavad endale ainult suvila vene talutare stiilis. Niisugused on kõrgemast seisusest lugejad ja nende eeskujul ka kõik need, kes loevad end kõrgema seisuse hulka! (lk 172)
  • Et Nozdrjov on igavene luiskaja, see oli kõigil teada, ja polnud mingi ime tema suust täielikku mõttetust kuulda; kuid imelik on see surelik inimene, tõepoolest, mine saa temast aru: nii labane kui mingi uudis ongi, kui see aga on ainult uudis, räägib ta selle tingimata teisele surelikule edasi, kas või ainult selleks, et ütleda: „Vaadake, missugust tühja juttu aetakse!“; teine surelik aga ajab suure mõnuga oma kõrva rääkijale lähemale, kuigi ise hiljem lausub: „See on ju kõige rumalam loba, mis ei vääri mingit tähelepanu!“, ja ruttab seejärel otsekohe kolmandat surelikku otsima, et, olles sellele loo edasi rääkinud, hiljem ühes temaga õilsas meelepahas hüüda: „Kui alatu vale!“ (lk 181)
  • Meil kõigil on see väike nõrkus enese peale natuke halastada ja me püüame parem leida mõnd ligimest, kellele oma meelepaha välja valada, näiteks teenrile, alluvale ametnikule, kes parajasti ette juhtub, naisele või lõpuks toolile, mis virutatakse kurat teab kuhu, otse ukseni välja, nii et tal käe- ja seljatugi küljest lendab – las ta sunnik, tunneb, mis tähendab viha. (lk 184-185)
  • Venemaal aga on madalamad seltskonnakihid väga maiad tühjade juttude järele, mis liiguvad kõrgemates seltskonnakihtides, ja seepärast hakati kõigest sellest rääkima isegi niisugustes hüttides, kus polnud Tšitšikovi kunagi nähtud ega tuntud; tuli juurde lisandusi ja veelgi suuremaid selgitusi. (lk 202)
  • Sellel rahvaklassil on õige imelik komme. Kui küsida temalt midagi otseselt, siis ei tule tal kunagi meelde või tema pea ei jagavat kõike ja ta vastab koguni lihtsalt, et ei tea, kui aga küsida temalt midagi muud, siis nüüd põimibki ta soovitava sisse ja jutustab sellest niisuguste üksikasjadega, mida sa ei tahagi kuulda. (lk 207)
  • Üldse ei ole me nagu loodudki soliidsete istungite jaoks. Kõigil meie kokkutulekutel, alates talupoegade rahvakoosolekutest ja lõpetades kõigi võimalike õpetlas- ja muude komiteedega, valitseb õige kenake virvarr, kui neis ei ole üht peameest, kes kõike juhib. Raske on üteldagi, miks see nii on, nähtavasti on juba rahvas niisugune, et ikka õnnestuvad ainult need nõupidamised, mida korraldatakse selleks, et prassida või lõunatada, nagu klubid ja kõiksugu saksa laadis vauxhallid. (lk 208-209)
  • Ta [postiülem] ei suutnud mõista, kuidas säärane asjaolu ei olnud talle kohe jutustuse algul pähe tulnud, ja ta tunnistas, et ütlus „venelane on alles tagantjärele tark“ on täiesti õige. (lk 217)
  • Imelikud inimesed on need härrad ametnikud ja ühes nendega ka kõik teised seisused: teati ju väga hästi, et Nozdrjov on luiskaja ja et ei või uskuda ühtki tema sõna, et teda ei või uskuda kõige tühisemaski asjas, aga ometi otsustati pöörduda just tema poole. Mine võta kinni neid inimesi! Jumalasse ta ei usu, aga usub, et kui ninajuurd sügeleb, siis tabab teda tingimata surm; ta jätab kõrvale luuletaja vaimusünnituse, mis on selge nagu päev, otsast otsani läbi imbunud harmooniast ja lihtsuse kõrgest tarkusest, ning sööstab just selle kallale, kus mõni osav sell vassib ja putrab kokku kõike, väänab ja käänab pahupidi loodust, ja see meeldib talle ja ta hakkab kisama: siin see on, siin on see õige südamesaladuste tundmine! Kogu eluaeg ei pea ta mikski arste, kuid lõpeb see sellega, et läheb viimaks abi otsima posimisega või süljega tohterdavalt vanamoorilt, või veelgi parem, mõtleb ise välja kes teab mis sodist valmistatud ravijoogi, mis näib talle jumal teab mispärast just õige ravimina tema haiguse vastu. (lk 219)
  • Nõnda ütlevad paljud lugejatest ja teevad autorile etteheiteid, et ta kirjutab absurdsusi, või nimetavad vaeseid ametnikke lollideks, sest inimene on sõna „loll“ suhtes helde käega ja valmis teda kakskümmend korda päevas oma ligimesele serveerima. Jätkub sellestki, kui kümnest omadusest üks on rumal, et olla tunnistatud lolliks üheksast heast küljest hoolimata. (lk 222)
  • “Niisugune on käsk, küllap siis nähtavasti peab nii olema,“ ütles šveitser ja lisas juurde sõna „jah“. (lk 225)
  • Palju mitmesuguseid tähendusi on vene rahva juures kukla sügamisel. (lk 228)
  • Venemaa! Venemaa! Näen sind, oma imeilusast, ülikaunist kaugest asupaigast näen sind: vaene, laialipaisatud ja ebasõbralik on sinus kõik; ei rõõmusta, ei kohuta silma võimsate kunstiimedega kroonitud vägevad looduseimed, kõrgete paljuaknaliste, otsekui kaljumägedesse kasvanud lossidega linnad, maalilised, majade ümber kasvavad puud ja luuderohi keset koskede kohinat ja alalist veetolmu; ei anna pea nii kaugele taha painduda, et saaks vaadata tema kohal ja ülal kõrgel lõpmatult kuhjuvaid kaljurünkaid; ei helgi läbi üksteisele paisatud mustjate võlvkaarte, mis on läbi põimitud viinapuuväätide, luuderohu ja musttuhande metsroosiga, ei helgi läbi nende kauguses hõbeselge taeva poole kerkivad säravate mägede põlised kontuurid. (lk 233-234)
  • Lahkumisel lapsevanem pisaraid ei valanud; andis pool rubla vaske taskurahaks ja maiustuste jaoks ning, mis palju tähtsam, targa õpetuse: „Vaata siis ette, Pavluša, õpi, ära tee koerust ja ära logele, kõigepealt aga püüa õpetajate ja ülemuste meele järele olla. Kui oled ülemuse meele järele, siis, kuigi sa ehk õppimises edasi ei jõua ja ka vaimuandeid jumal sulle ei ole andnud, saab sust ikkagi asja ja lähed kõigist ette. Sõpru ära endale soeta, need sulle midagi head ei õpeta; kui aga on juba niikaugele läinud, siis seltsi nendega, kes on kõige rikkamad, et nad võiksid sulle tarbe korral kasulikud olla. Ära kostita ega sööda-jooda kedagi, vaid käitu pigemini nõnda, et sind kostitataks, üle kõige aga hoia ja korja kopikat, sest see on kindlam asi maailmas. Seltsimees või sõber tüssab sind ja jätab su hädas esimesena maha, kopikas aga sind maha ei jäta, ükskõik kui suures hädas sa ka ei ole. Kõik saavutad ja kõigest maailmas murrad läbi kopika abil.“ (lk 239)
  • “Võimed ja anded? See on kõik paljas rämps,“ oli õpetajal harjumuseks rääkida. „Mina vaatan ainult elukommetele. Mina panen head hinded kõigis ainetes sellele, kes ei tea mitte mõhkugi, aga peab ennast kiiduväärselt üleval; kelles aga näen tõrksat vaimu ja pilkamisehimu, sellele panen nulli, olgu ta kas või Solonistki targem!“ (lk 240)
  • Ka kõrvalistes kolgastes on tarvis protektsiooni! (lk 242)
  • Tema nägu, selle üldisest meeldivusest hoolimata, ei meeldinud äkki ülemusele – mispärast nimelt, jumal seda teab, mõnikord lihtsalt ei olegi selleks põhjust vaja – ja ülemus hakkas teda kogu hingest vihkama. Aga kuna ta oli ikkagi sõjaväelane ja järelikult kõigi tsiviilnõksude peensusi ei tundnud, võitsid mõne aja pärast oma vaga välimuse ja oskuse abil end kõigele kohandada tema soosingu teised ametnikud, ja kindral oli varsti veelgi suuremate kelmide küüsis, keda ta säärasteks sugugi ei pidanud; ta oli koguni rahul, et oli viimaks kohased inimesed välja valinud, ja hooples päris tõsiselt oma peene oskusega inimeste võimeid tunda. Ametnikud mõistsid kohe tema meelelaadi ja iseloomu. (lk 247)
  • Lugemata palju, nagu liiva mere ääres, on inimlikke kirgi, ja ükski neist ei sarnane teisega, ja kõik nad, madalad ja üllad, kõik nad on alguses inimesele kuulekad ning alles pärastpoole saavad tema hirmsateks käskijateks. Õnnis on see, kes kõigist kirgedest on valinud endale kõige kaunima; iga tunni ja minutiga kasvab ning kümnekordistub tema piiritu õndsus ja ikka sügavamale ning sügavamale süüvib ta oma hinge lõpmatusse paradiisi. Kuid on kirgi, mille valimine ei olene inimesest. Nad on sündinud koos temaga juba tema ilmaletuleku hetkel ja talle ei ole antud jõudu neist hoiduda. Kõrgemalt poolt on nad ette määratud ja neis on midagi igavesti kutsuvat, mis ei vaiki kogu eluajal. (lk 258)
  • Venemaa, kuhu sa ometi kihutad, vasta? Ta ei vasta. Imekaunilt tiliseb kelluke; mühiseb ja muutub tuuleks tükkideks rebitud õhk, ja kõõrdi vaadates astuvad eest kõrvale ning annavad talle teed teised rahvad ja riigid. (lk 263-264)

Tema kohta

muuda

Vabu kahureid ei kuule
kõmavat Ukraina.
Ei isa Ukrainas hakka
surnuks pistma poegi
au ja vabaduse nimel —
talle need ei loegi
Ei, ta poputab veel lapsi,
et siis maha müüa
neid moskaalidele tapaks —
sakslastele süüa.
Eks ju seegi leseveering
toeta troonialust!
Olgu, vend! On meie osaks
naerda, nutta valust.


  • Ma ei hakka teilt kelleltki küsima, mis on ukraina öö, sest juba enam kui sada aastat tagasi küsis Nikolai Vassiljevitš Gogol kõigilt väga tungivalt:
"Kas te tunnete ukraina ööd?"
Ja tegi nukralt teile sealsamas etteheite:
"Ei, te ei tunne ukraina ööd!"
Ning selle saja aasta jooksul, näib mulle, olete juba nagu kord ja kohus teda silmitsenud ja juba tunnete ning teate, mis ta on, see ukraina öö!
Nii et lähemalt seletada enam ei pruugi, ma arvan! (lk 62)

Kirjandus

muuda
  • Oskar Luts, "Gogolit lugedes" – Edasi 4. märts 1952
  • Valmar Adams, "Vene kirjandus, mu arm", Eesti Raamat, Tallinn, 1977, artiklid: "Природоописания у Н. В. Гоголя" (lk 115–179), "Gogol eesti keeles" (lk 180–192), "Mis on peidetud Gogoli "Sinelisse"?" (lk 193–196), "Gogoli novell "Nina"" (lk 197–200) ja "Gogoli kunstnikukreedo ("Portree")" (lk 201–205)
  • Juri Družnikov, "Vene müüdid". Tõlkinud Reet Kudu. Tallinn: Eesti Raamat, 2003, lk 141–165 ("Puškiniga heal jalal", Puškini ja Gogoli suhetest)
  • Boriss Eichenbaum, "Kuidas on tehtud Gogoli "Sinel"" – Vikerkaar 2008, nr 6, lk 70–84
  • Vladimir Tšiž, "Gogoli haigus" – raamatus: Vladimir Tšiž, "Kirjanik psühhiaatri silmis" (uurimused Turgenevist, Gogolist, Puškinist ja Nietzschest). Tõlkinud Antti Lääts. Sari Eesti mõttelugu, Tartu: Ilmamaa, 2010, lk 151–353, kommentaarid ja märkused lk 415–420; ISBN 9789985773567

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Commonsi pildid, videod, helifailid: