Proosa

muuda


  • Mitte iial ei jaga Galkin enam temaga oma sisimat, ei räägi muredest nagu varemalt. Ei ütle: jah, ma tean, sest minu peast on pärit türmid, koridorid, trellid, narid, lämmatavalt ahtad seismiskambrid ja pimedad kongid koridoride servades, kuhu vang pistetakse, et ta seltsimeest näost näkku ei näeks, isoleeritud seinad, mis ei lase koputades ühendust pidada - minu peast pärineb kõik see, mida on vaja, et jätta inimene ilma inimeseks olemisest, et murda sidemed inimeste vahel, et muuta inimene täiuslikuks aatomiks mehaaniliselt ümber üksteise tiirlevate aatomite riigis.


  • Ärgates leidis vana daam end spartalikult sisustatud, lagedate seintega kongist. Valu ta enam ei tundnud. Hing oli kerge, noor ja uudishimulik, samas aga teadis ta, et kogemus kükitab nurgas nagu Metuusala ja ootab oma aega. Ta oli siin kindlasti juba enne olnud. Miski tahtis end peale suruda, aga ta ei osanud veel otsustada, mis see õieti oli. Need valged seinad, see kloostrit meenutav kong, see veel kirjutamata leht, mida mälugi ei olnud veel hakanud täis kritseldama...
Ta viibis ebamäärasuses, kobas kondise käega ettevaatlikult seina, imes endasse piirseisundi aimamatuid võimalusi. Kui ta pilku teritas, kerkisid seinal esile krobedused, mullid, kraatrid, ja üle lae viskus oksakujuline pragu. (lk 5)
  • Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998

Vaata ka

muuda