August Gailit

August Gailit (9. jaanuar 1891 – 5. november 1960) oli eesti kirjanik (vedas sellega, napilt oleks tast võinud saada läti kirjanik). Tema tuntumate teoste seas on tänapäeval romaanid "Toomas Nipernaadi", "Ekke Moor", "Karge meri" ja "Leegitsev süda", vähemal määral Vabadussõjast kõnelev "Isade maa" ning mälestustekogu "Kas mäletad, mu arm?"; samas tuli ta kirjandusse eelkõige satiirilise följetonisti ning fantastikalembese novellistina. Mõned Gailiti romaanidest koosnevadki pigem novellidest.

"Toomas Nipernaadi"

August Gailit, "Toomas Nipernaadi", 1996.

"Pärlipüüdja"

[Nipernaadi Ellole:] Kuid esimese joobumuse lõppedes asus korraga seletamatu nukrus mu hinge. Milleks kõik see! Milleks mul riigid, troonid ja au!

Pigemini oleksin tahtnud olla jälle vaene. Kulla rasked koormad surusid mu õlgu. Pärlid eretasid, kuid olid külmad. Olen siiski unistaja, säärane kentsakas laululind, kes hoolib rohkem päikesest, lilledest ja väikesest Ellost kui varandusest. Ma jäin koguni rahutuks ja ei saanud enam und. Ma olin õnnetu, et terve mu elutöö pole viinud mind sihile. Miks olin kulutanud oma noorust, jõudu, miks olin viitnud uneta öid! Et asuda elama kuhugi lossi ning vaadata kurbuses elupäevade loojakut? (lk 74)

[Nipernaadi Ellole:] Mu jumal, sa vaikid ja oled tõsine ning ma võin hulluda mõttest, et pole tabanud su soovi! Ütle ometi, mida pean tegema? Ehk soovid saada valitsejannaks, kuningannaks vürstide seas? Võin ka seda - kroonid pudenevad mu varanduse raskusest ning rahvad jooksevad saagi himus mu järele kui uue prohveti ja õnnistegija järele. Väike lapsukene, sa ei tea veel kulla võimu ning pärlite nõiduvust. Kerjusest võib saada monarh ja nurjatum ori hakkab riigi juhtijaks kantsleriks. (lk 74-75)
Poiss seisis tüki aega liikumatult ühel kohal. Äkki märkas ta taeva ääre kumendavat ning kohkus. Tasa kui varas hiilis ta tuppa, võttis nurgast kandle ja astus õue. Hinge hoides ja end peites läks ta Ello akendest mööda, astus läbi aia ning tõusis mäkke. Maanteele jõudes hingas kergemalt. Kui aga metsa tagant päike tõusis, seisatas ta hetkeks ja vaatas alla orgu.

Esimeste pulmaliste õue jõudes oli Nipernaadi juba kaugel sest kohast.

Ta käis nagu harakas edevalt hüpates ja kareldes, pikad käed vehklesid kui lipud tuules. Jalas olid tal säärikud, suured ja lohisevad kui harmoonikad. (lk 81)

"Valged ööd"

[Nipernaadi:] Ta pani kandle kivi najale, pühkis higi ning istus aida lävele.

"Ööd on nii tulised," ütles ta, "nii tulised ja valged. Vaatad päikese loodet ning oled vaevalt jõudnud pöörata selja, kui tuleratas kumab ja särab juba taeva vastaspoolel. Oli ööd või ei olnudki? Ning see teeb nii rahutuks ja haigeks, rändad kui tõbine ringi ja ei leia oma parajat paika. Ja und pole raasugi, oled põgus kui lind oksal.

Tulin siia, Anne-Mari, aga ometi ei taha ma sinust midagi. Aga mitte kõige pisematki. Kuid ma võin hulluda mõttest, et inimene möödub sinust kõige suurema rahuga, nagu oleksid talle sammaldunud kivi, maantee tolm, pehkinud känd. Möödub ja ei heida pilkugi. See on ometi kole, Anne-Mari, eks ole? Ning siis hõikan ma toda inimest, hõikan ja hakkan talle rääkima jumal teab mida ja mispärast - võib-olla vaid selleks, et näeks too inimene, et ka mina olen mees, hingan, kannatan, tunnen rõõmu suvepäevade ilust.

Miks ei tohiks ma rääkida sulle, et armastan sind, et oled nii ilus ja armas ja kõik inimesed maailmas on kui päevalilled - pööravad oma päid vaid sinu, päikese järele. Räägin ikka seda, mida inimesed tahavad kuulda. Ma tean, et nõnda ei tohi, et peab rääkima tõtt otse salgamatult. Kuid mina ei saa, mul on häbi." (lk 93-94)

[Küüp:] Pani kandle nina juurde, haistis - ei, see polnud ikka salakaubapiirituse viimiseks! Oli vaid muidu üks tühine ja väärtuseta riistapuu, kõlbab ehk lastele mängimiseks. Kahju küll, väga kahju, tolle pasuna sees oli ütlemata odav piiritus, kõik jõid, kiitsid ja maksid head raha. Oleks võinud raibe siiagi paar tilka sisse kallata, mis ta muidu riistast ilmaaegu kaasas kannab! (lk 101-102)
Joob pillimees, mõnuleb, leiba sööb kiirelt ja ahnelt. Ei, säärane mait ei jõua küll sentigi maksta! Jälle on armas Issand saatnud ühe röövli nuhtluseks kaela, täidab vaid mõnuldes oma korisevat vatsa ligimese higist ja vaevast. Kõige hullem on too, et kuidagi ei tea. ette aimata, kellel on taskus raha ja kellel seda mitte ei ole. Olla küll, nagu räägitakse ja tõendatakse, ka sääraseid andekaid kõrtsmikke, kes osata juba näost lugeda külalise raha rohkust. Olla saadanad nii targad, et kohe esimese pilgu järgi osata öelda sendipealt õieti - lugeda näost nagu raamatust. Küüp küll ei oska, aga kuidagi mitte. On küll katsunud ja harjutanud, aga sellest ei tule midagi välja. Pole vist säärast annet, kõrtsmiku suurt ning Issanda kingitud annet. (lk 103)
[Nipernaadi:] "Oh missugusesse koledasse kohta on mind saatus kiskunud!" hüüdis ta siis žestikuleerides. Oli ärritatud, paksud kulmud tõmblesid närvlikult, silmad põlesid. "Kõik on siin nagu karud koopas, magavad ja urisevad. Ning keegi ei ihka tegusid, suuri, võimatuid tegusid. On nagu teod karbis ning sellest nad lahti ei saa! Ja sina, Joona, oled samasugune tigu, nii pisike, nii ütlemata pisike, et ma küll vaatan sind, kuid ei näe. Mitte kuidagi ei jää sa mu silmade vahele, peaks vist asetama sind mikroskoobi alla, võib-olla siis ehk puutud silma!" (lk 111)

"Kaks svidrilindu-paabukest"

[Liis:] Oma leib on ikka küla leivast magusam. (lk 242)
Siis lööb Jaak rusikaga lauale ning ütleb:

"Tore tüdruk, see sinu Kati! Viit lehma ja kolme hobust poleks mul kahju tema eest anda. Ei, pagana nimel, talu annaksin käest, popsiks hakkaksin, kui aga saaksin ta endale. Tulle läheksin, orjaks hakkaksin." (lk 244)

"Miks peaksin oma pruudi sulle andma?" küsib Nipernaadi imestades.

"Loll oleksid, kui annaksid," vastab Hansuoja peremees avameelselt. "Kati on säärane kena tütarlaps, missugust pole üldse enam teist maailmas. Ah, poeg Jaan, sina ei teagi veel, mis tähendab üks kena tütarlaps. Oled küll saanud oma Liisu, kuid Liis on vaid peksmiseks ja sõimamiseks ja tööloomaks. Räägin ma õigust või ei räägi ma seda mitte?"

"Räägid õigust," ütleb Jaan. "Kuid Liis on siiski kena naine ja ma ei tahagi paremat."

"Sa ei oska tahta, sa oled rumal," vastab Hansuoja peremees.

Nüüd hakkavad nad vaidlema, isa ja poeg, tõusevad püsti, seisavad teineteise vastas nagu kaks põlist tamme ning viinapudel käib kord ühe, kord teise kätte. Nipernaadi tõuseb haigutades voodi servalt ning läheb välja. (lk 245)

[Nipernaadile:] "Anna oma tüdruk mulle!" ütles Hansuoja peremees. "Elu oled mul päästnud, terveks oled minu ravitsenud, anna oma tüdruk ka. Ning vastutasuks küsi, mida tahad. Annan kuus lehma ja kolm hobust, tahad? Annan kakskümmend vakamaad põldu, tahad? Annan sulle oma metsad, see on tihe palgipuu-mets, ühtki puud pole sealt raiutud, tahad? Kas pean sulle tooma oma talu paberid ja kaardid ning kirjutama tähe, et olen sulle müünud oma talu? Ehk jätad Hansuoja mulle ning võtad vekslid?" (lk 250)
"Kuidas julged sa rääkida Katist nagu mõnest ostetavast loomast?" küsis Nipernaadi.

"Ja muidugi pole Kati ostetav loom, seda ma tean," ütles Hansuoja peremees. "Kuid pean ometi kuidagi sinust lahti saama! Kati ütles ise: "Kui Toomas mind ei võta, tulen sulle." Vaata, nõnda ütles ta."

"Aga mina võtan Kati," ütles Nipernaadi.

"See ongi häda, et sina võtad Kati," hüüdis Hansuoja peremees. "Aga kui sa ei võtaks, vaat siis oleks lusti. Kas tahad kuus lehma ja kolm hobust? Mine ise lauta, vali loomad oma meele järgi ning vii oma tallu. Ning mina annan tähe kaasa, et olen müünud sulle need loomad ning sinult raha tänuga vastu võtnud. Oh sa kurat ja tuline, kui kõva süda sul võib ometi olla, tao nagu ränikivi vastu. Miks ei või sa mind aidata? Elu päästsid, terveks ravitsesid, nüüd anna Kati ka."

"Liiga palju nõuad," lausus Nipernaadi, "elu ma päästsin, aga Katit ei anna."

"Nojah, Katit ei anna," ütles Hansuoja peremees ohates. "Ega sa loll ole, ega sa põrunud ole. Mina ei annaks ka, isegi Hansuoja talu vastu ei vahetaks. Oh sa kurat ja tuline, mida käsed mul teha?"

"Magama heita," vastas Nipernaadi, soovis peremehele head ööd ning läks välja.

Hansuoja peremees jäi talle suuril, kohkunud silmil takka vaatama, kuid hakkas siiski saapaid jalast ära kiskuma ning heitis voodisse. (lk 251)

[Kati:] "On see aga üks karu!" ütleb ta rõõmsalt. "Kas tead, Jaak, Toomas kutsub sind hirmsaks härjavõitlejaks ja rõövlipesa pealikuks? Ütles: "Olen aga mina sattunud rõovlipessa, siin kooritakse mind kindlasti paljaks, isegi saapad ja särgi võtavad käest." Ning tõesti, kui ma sind nõnda vaatan, oled kui hiiglane, metsaline padrikust välja jooksnud, säärane suur, liikumatu, sinu kindast saaks mulle terve ülikond. Kuid siiski ei jäta ma sind, üsna õieti ütlesid - kuhugi ei lähe ma. Jään sinu juurde, sa hirmus härjavõitleja ja rõövlipesa pealik, jään sinu juurde, kuid Toomas on noorem, ilusam ja temal on uhke häärber." (lk 258-259)

"Seeba kuninganna"

Kuid Toomas Nipernaadil oli mõnus ahju kõrval ning ta ei tahtnud veel juttu lõpetada.

"Naljakas küll," ütles ta imestades, "et mu sõpra Jaan Vaigupalu pole siin. Ise kirjutas mulle, et olgu ma kindlasti siis ja siis Sirvaste kõrtsis. Ega siin ometi teisi kõrtse ole?"

"Ei," ütles kõrtsmik, "siin pole üldse midagi. Ainult kalurid ja nende viletsad onnid. Harva tulevad sadamasse mõned lodjad, võtavad puid ja propse ning kaovad. Kehv rahvas, isegi juua ei jõua ta. Kalurid tahaksid küll viina, kuid neil pole raha. Tulevad kõrtsi ja pakuvad raha asemel kalu ja räimi. Mida teeb kõrtsmik siin kalade ja räimedega?" (lk 268)

"Tore tüdruk on Maret Vaa," ütles Jaanus Roog. "Tal on merirohelised silmad, tõmmud põsed ja mustad juuksed, aga ta nina on kongis nagu kaarnapojal. Ara arva temast midagi halba, ta on alles nooruke ning isegi mind, kenamat poissi siin rannas, ei salli ta hästi, on metsik ja ligipääsmatu ning armastab üksinda joosta mööda metsi ja randu. Vana kalur on temaga hädas, oleks tarvis tal vanul päevil tugevat väimeest, kuid Maret ei taha sellest kuuldagi. Nõnda elavad nad vaeselt ja viletsalt, tihti pole neil süüa ega riideid. Kuid Maret on ilus tüdruk, eile kohtasin teda rannas ja ütlesin - pane tähele, Maret, homme tulen sind vaatama, ole kodus ja oota!" (lk 274)
Nipernaadi naeratas, vaatas hajameelselt tüdrukule otsa ning lausus:

"Aga sina ei leia rannast ühtki pärlit? Ikka loodad ja unistad - kord leiad rannast suure pärlihunniku, mida lained uhuvad sulle hukkunud laevalt. Ikka jooksed mitmed korrad päevas vaatama, kas pole meri juba toonud sulle oodatud varandusi? Kui kaua mõtled end petta ja elada tühiseist unistustest? Kas poleks siiski mõistlikum leppida Jaanusega?"

"Ära räägi mulle Jaanusest," ütles Maret, "miks hirmutad mind selle mehega? Kuid pärlite leid polegi unistus, seda usun ma kindlasti. Uhub ometi meri kaldale igasugust kõntsa, hukkunud laevade igasuguseid osi, miks ei võiks ta kord kaldale uhtuda ka pärleid ja teisi varandusi? Ning siis olen ma rikas ja ihaldatav, isegi Nipernaadi räägib siis minuga lahkemalt. Ehitan siia kaldale endale lossi ning tuhat säravat akent hiilgavad kui majakad kaugele merele. Oled siis, kus oled, seda hiilgavat tulemerd tuled sa kindlasti vaatama. Ning kui sa, pimestatud hiilgusest ja uhkusest, astud mu läve ette, siis tulen ma sulle vastu ja ütlen: "Nüüd jääd sa siia, vana madrus!"" (lk 278)

"Ent vana madrus ootab sind sealpool maid ja ookeane, kaugel põhjas üsna maailma lõpu lähedal. Üks laev on seal kaugel põhjas hukkunud ning lained uhtunud madruse kaldale. Kuid ta on juba üsna vanaks jäänud, kümnekordsed kortsud kui sõela tihe põhi katavad ta nägu. Ning elab ta samblast ja valgest tohikust hurtsikus ning üle tema pea kiirgavad tähed ja virmalised. Elab ja ootab aastast aastasse, elab ja ootab. Ning, vaata, siis ärkab ta ühel hommikul trummide valjust põrinast ja sõjasarvede puhumisest, ta jookseb hinge hoides oma hurtsiku lävele ja vaatab: araabia hobustel ja arvutuil kaameleil liigub suure leeriga tema poole Seeba kuulus kuninganna. Sõjameeste kullast kilbid säravad päikeses ning tiheda metsana tõusevad teravad küvrid. Aga sõdurite keskel liigub elevandiluust kandetool kaheteistkümne musta orja õlal ning kandetoolil istub kuninganna ise, särades sinistes safiirides, punastes jaspistes ja rohelistes smaragdides nagu kevadine päike. Ning vana madrus langeb pimestatult põlvili oma hurtsiku ette, katab silmad käega ja hüüab: "Suur jumal, lase kesta sel unenäol, sest pole võimalik, et Seeba kuninganna külastaks mind." Jõuab õhtu, sõjavägi lööb lahti oma telgid, süttivad arvutud tuled ning tuledel küpsetatakse maitsvaid roogasid. Aga kuninganna astub oma kandetoolilt ja ütleb: - "

"Kes on too kuninganna?" küsib Maret äkki.

"See oled muidugi sina," ütleb Nipernaadi. "Sa astud oma kandetoolilt ja ütled: "Mu sõjavägi puhkab lõkendavate tulede ümber. Võib-olla tahad sa vaadata mu leeri ja mu rikkust? Vaata, mu telgid on ehitatud siidist, Oviiri kullast ja Almugi puust, mu sõdurite kilbid on puhtast kullast ning igaks kilbiks on kulunud kuussada seeklit. Mu orjad kannavad kiivreid ning igaks kiivriks on tarvitatud kolm naela kulda. Ning vaata mind ennast - kas veri ei hakka vahutama su soonis ning suu ei avane rõõmsaks kisenduseks minu järele? Kas pole ma nagu noor hirvepoeg või nagu valminud veinikobar Engedi viinamägedest? Kas pole ma nagu rohuaedade allikas, elava vee kaev, mille järele ihkavad su janunevad huuled?" Ning mina vaatlen sind, olen pimestatud su ilust ja vastan: "Ole kiidetud sa, kuulus Seeba kuninganna!" Aga su huuled hakkavad äkki värisema, nagu oleks neid puudutanud sügis tuul, su siidpehmeis silmis hakkab särama pisar ja sa küsid: "Pole sul tõesti enam midagi muud öelda mulle?" Ning siis suudlen ma su kuue pärlitest tikandust ja vastan: "Armastan sind, kogu oma elu olen armastanud sind, juba siis, kui olid alles vaene kaluriplika Sirvaste rannal!"" (279-280)

"Ja muidugi," ütles Maret, "need ränikõvad rinnad ning see kadaksitke keha saavad Jaanusele - nõnda olen ma otsustanud. Ning isegi pulmadest rääkisime juba - siis, kui olin seal metsas. Sa ei teagi, mis mees on see Jaanus, kirve kolme hoobiga lööb ta puu maha. Ma seisin ja vaatasin: kirves tantsis ta käes kui särav pikne, siia ja sinna sähvas ta ning puud ümberringi muudkui langesid visisedes ja oiates. Mis oleks mul viga niisuguse mehega elada? Ta teenib palju raha ning siis me ehitame endile uue hurtsiku, ning kui jumal annab, ostame ka mõned võrgud ja paadid. Jaanusega saab elus kaugele, ta armastab tööd ning ei seisa päevagi tegevuseta. Ning kui sa kord elad seal kaugel põhjas oma tohikust ja samblaist hurtsikus, siis ära oota Seeba kuningannat. Ma ei mõtlegi sinu juurde tulla! Ega ma rumal ole, mida ma lähen vaatama üht vana madrust? Oh ei, Seeba kuningannal on siis hoopis huvitavamaid külastusi!" (lk 292)
"Ma pole sugugi kuri," vaidles Maret, "kuid sinuga ei saa ju teisiti. Ühele kenale mehele oleksin õrn ja sõnakuulelik naine, kallistaksin ja armastaksin teda, nagu hirvepoeg tiirleksin ta ümber. Kuid sinuga ei saa nõnda, sinule tuleb nagu peruhobusele rauad kõvasti suhu panna - muidu oled kohe läinud. Igast hobusest saab koormavedaja, kuid mitte iga hobune ei vea piitsata. Sina aga oled piitsahobune, üksnes kõvad käed hoiavad sind koorma ees. Küllap ma sellega hakkama saaksin, kuid ma ei taha." (lk 294)
[Nipernaadi:] Ah mu jumal, nagu päike on kadunud ning taevas hakkab puistama lund, nii olen ka mina kohe saamatu ja lõhki. Ükski mu sõna ei kosta enam veenvalt, kõik mu jutud on otsekui pudeva ämblikuniidiga kokku traageldatud. Siis pole minust üldse enam asja, isegi kõige kõlisevam tõde kostab valena. (lk 296)
"Mis sul ometi on selle tütarlapsega?" küsis proua. "Kui ta kuulis, et oled naisemees, jooksis ta kiljatades teise tuppa ning hakkas nutma. Olid sul temaga mõned vahekorrad, armus ta sinusse? Oli hea, et siin viibis ka tema peigmees, see ruttas tema juurde ning tütarlaps rahunes peatselt. Väga kena poiss on see peigmees, kohtasin teda Sirvastes ning tema juhataski mind siia."

"Nõnda!" lausus Nipernaadi, tõmbas käega üle otsaesise, astus paar sammu Mareti ukse poole, kuid pööras kohe tagasi.

"Kas tead," ütles proua, "olin kaua teel ning otsisin sind kaua. Ning missuguseid asju mulle räägiti sinust! Ühes kohas, vist Vikavere vallas, olla sa olnud koguni peremees? Ning üks õpetaja proua rääkis mulle, et ta olla peaaegu-peaaegu sinusse armunud. Sa olla nimelt olnud tema isa talus sulaseks ning otsinud sealsest jõest pärleid ja kulda."

"Hea küll," ütles Nipernaadi järsku, "ma ei taha sest midagi kuulda. Sa tead ju, suvi on minu päralt."

Proua vaikis, tume vari libises üle ta näo, kuid siis naeratas ta jälle. (lk 302)

"Kas me ei lähe juba?" ütles proua kärsitult. "Nõnda ei jõua me tõesti enam rongile!"

"Ole vait, naine," ütles Nipernaadi, "veel on jäänud paar lühikest silmapilku mu suvest ning need on minu päralt. Näed sa - veel on rannas paar mustendavat laiku, mitte kogu maa pole veel kaetud lumega. Olen sinu päralt alles siis, kui kogu maa on valge vaiba all."

Naine jooksis pisikese akna alla ja hüüdis rõõmsalt:

"Vaata, vaata - nüüd hakkas sadama lund, needki laigud kattuvad hetke jooksul!"

"Nii ta on," ohkas Nipernaadi, "nii ta on!" (lk 303-304)

Maret seisis lävel ja hüüdis otsekui deklameerides:

"Ning vaata, ühel hommikul ärkas madrus trummide põrinast ja sõjasarvede puhumisest, ning kui ta avas oma silmad, nägi Seeba kuningannat tulevat suure leeriga. On sinu Seeba kuninganna nüüd tulnud, Toomas?"

"Seeba kuninganna?" kordas Nipernaadi kurvalt. "Ei, armas Maret, mi kaua kui veel elan ja hingan, saan hinges ikka ootama oma Seeba kuningannat. Isegi raugana hüüan veel ta järele!"

"Ning mina jooksen randa vaatama, kas meri pole uhtunud mulle pärleid!" ütles Maret. (lk 304)

"Ekke Moor"

Tsitaadid väljaandest: August Gailit, "Ekke Moor", 2007.

Neenu Moor astub nüüd puu alla ja silmitseb, ent nähes latva liikuvat, on tal selge, mis linnuga tal tegemist.

"Ekke, roni alla!" hüüab ta pahuralt.

Säärane logard poisinolk, ikka kiigub ta mõnes puuladvas, kükitab mõnes põõsas, varjub mõne kivi taga - ja siis võid kuulda igasuguste lindude siristamist ja häälitsemist. Adra taha ei astu, püügile ei lähe, võrgud tekitavad talle tülgastust, ent hüpata oravana ühelt puult teisele, see on talle südame järgi. Kellesse ta küll on sündinud, see roju? Teised pojad künnavad kaugeid meresid, saadavad aeg-ajalt vanale emale mõne dollari või naela, kuid see pesamuna on nagu kägu poetunud võõrasse pessa — mida tahad sa selle päevavargaga teha? Kas nuhtle või sõima, see tekitab talle vaid naeru. Vitsad ei tee talle midagi, aga sõim jookseb nagu vihm räästast alla. Ning seda lakkamatut lugemist — kui tuleb Ingelandist, on ta paat täis raamatuid. Vahel katsub ka ise kirjutada värsse ja saadab neid kirjades ümberkaudseile tütarlastele, naistele ja peamiselt Eneken Üüvele. Ühe pikema soperdise läkitas koguni ajakirjale. Ja kui see trükiti, naeris poiss kaua ja lõbusalt, ent loobus kohe sellisest kõlvatusest. (lk 8-9)

"Hei, sa koerapoeg, või arvasid mind magavat!" hüüab äkki Neenu püsti hüpates, ning roovik käib kärmesti üle poisi selja. Rohkem küll ehmatusest kui valust langeb poiss pikali.

"Või hiilib nagu kass vargsi alla," hüüab raevunud ema, "ning arvab, ega ma märkagi midagi! Vaata, see on sulle käo kukkumise eest, ja see on Enekeni eest, ja see on muidu mu heast südamest, pojuke, et armastan sind ja oled mu südamele kallis. Et sind koerad pureksid ja sandid sööksid, sa soomülka ussipoeg! Laht on juba täis laadale sõitvaid paate, aga mina pean minema haige loomaga pikka teed ümber lahe ja ei saa ega saa siit kuidagi minekule, sest pojuke on kiikumas puuladvas, ja kuidas sa jätad oma kallima ilma nahatäieta?"

"Jäta, memm, jäta juba!" hüüab Ekke.

"Noh mitte ei saa jätta," karjub punetav Neenu. "Süda ütleb küll, et oleks nagu küllalt, kuid käsi on löömishoos ega kuula mu sõna. Pole mul iga päev õnnist rõõmu sind sugeda, võta siis juba nädalamoon korraga kätte, ka eilse, üleeilse, kuid ka kaugemate päevade eest. Ning ka homse ja ülehomse eest, sa neetud päevavaras ja logard, kes on mu südant söönud nagu koi villast riiet!" (lk 13-14)

Järjest end muuta, nagu need siin laval, vahetada ikka maski ja hinge. Miks olla vaid logard, kes kiigub päevast päeva puuladvas, pesitseb raamatuga põõsas, lebab unistades rannakivi taga ja astub lahtistest aidaustest sisse, et saada, kuid ka viia raasukeste kaupa armu ja hellust? Miks mitte iga päev ümber sündida ikka uueks ja uueks inimeseks, nagu need näitlejad siin, mängides täna kuningat, homme mustusevedajat, ülehomme klouni või professorit. Olla alati uus ja mitte korduda, elada läbi oma südame kõik tuksed, oma hinge kõik sopid. (lk 33)
Näed sa, punapuguline leevike, ei tea kust tulles ja kuhu rutates, lendab Ekke ette oksale, kohendab tiibu, liputab saba ning vilistab füi-füi. Ent nüüd, meelde tuletades, et on oja ääres õppinud pesunaistelt nende lobisemist, hüüab hi-hi-hi-põrr! ja lendab minema. Nõnda tuli ka Eneken Üüve — füi-füi-füi — ja kadus.

Ei, mitte just nõnda. Ta jooksis küll minema, kuid kõik ta olemus on alles siin, ta hellus, ta soojus, ta kuum süda. Kui naljakalt ta rääkis: nõnda väriseb ehk haab, kui pole pisematki tuult, on vaid päike ja päike, aga tuhat ja tuhat lehekest liigub üksteise võidu nagu palavikus sosistades. Ning see värin kõmiseb veel praegu selgesti Ekke kõrvus, ta võiks korrata viimast kui sõna. (lk 67-68)

[Eneken Üüve:] Kuidas sa kõmised ühtepuhku nagu trumm - lausa tühjus ja tühjus. Sa ei pruugi mind milleski veenda, sest ma tean isegi, et sinust pole veel meest. Oled alles käärimas, toores ja hapu. Sind pole veel võimalik köita koja ja ranna manu, sest sa oled nagu hulkuv koer, nuusutad siin ja tuhnid teisal ega kodune kusagil. Ükski hellus ega armastus ei suuda sind siduda paika, sest see tundub sulle koormavana, aga sa ei talu veel koormat ja vastutust. Ega varsalgi lasta koormat vedada. Oled alles tuiskamas ja tormitsemas, kust võid sa teada, kuhu järgmine iil sind paiskab? Nii peab mullikaski enne mitu aastat karjamaal jooksma ja kepslema, enne kui ta väärtusliku loomana sõime manu köidetakse. Oled nagu rajuilm — torm, ja päike, ja lumi, ja vihm, kõik segamini ühel ning samal hetkel. Ja mitte seks ei hakanud ma sind armastama, et sinult midagi saada, vaid et sulle anda ja anda, kuni sinust, nurgelisest ja teravast kivikillust, on hõõrutud kõlvuline tarbeese mu kotta ja minu kõrvale. (lk 70-71)
Miks õnn juba sündides sisaldab mõrudust ning armastus eeldab köidikuid ja loobumust? (lk 72)
Kõik nad tuleb jätta siia: Eneken Üüve, memm, Aat Elme ja kuri naabriperemees, isegi hütt, rand ja hobukastan. Isegi hobukastan, oma lapsepõlve ja nooruse häll, kust õppis nägema maailma. Kõik nad jäävad siiapaika, need toredad sõime juurde köidetud tarbepuud. Ainult tema, Ekke Moor, käärimata ja hapu, peab siit lahkuma, et elu hõõruks ta siledaks.Tal pole enam eilset ega üleeilset, sest ta on lihtne koomik viletsas rändtrupis. Täna kandis ta esimese armastaja maski, aga homme, kes teab, võib-olla on ta põldur, kalur, judustaja, rändkaupmees, rahvasaadik, sõdur või jumal seda ise teab kes. Jah muidugi, sest ükski osa ei suuda teda pikemalt paeluda ja rahuldada, sest see, mis täna nii kena ja meelepärane, on homme juba vastik, et haara kas või nööri järele. Ta tunneb end, mitte asjata ta isa polnud kaugesõidutüürimees, kõigi maade ja merede rahutuse on ta valanud oma noorema poja verre. Kaugete randade tuuled on ta pannud Ekke hõlmade alla, et poju tunneb end pigemini linnuna kui inimesena. Ta on muutlik nagu rajuilm, tujukas nagu raskejalgne. Ta ei taha kunagi mõtelda eilsele, isegi mitte tänasele, tal on vaid tundmatu homme. (lk 74)
Vihmahood harvenevad, kauge kaar hakkab valendama. Kõu veereb nagu joobnud laadaline kaugemale — sinna, üle metsade. Viivuks ilmub päike prao vahele, ja siis säravad piisad pimestavalt, kiirgavad ruttavad ojad ja kosed, lai laht on nagu hõbedases udus. Kaarest kaareni kiirgab vikerkaar, ta algab otse siit, ning Ekke märkab, et ta ise kiirgab violetilt, roheliselt, punaselt — ta ise seisab otse vikerkaare sees, märg, tilkuv ning armetu. (lk 74)
Kuid Issand, meie jumal, kihutas inimesed paradiisist välja mitte selleks, ei nad mõnuleksid, siidist nartsudele mõtleksid, armastusromaane loeksid, vaid selleks, et nad teeksid palehigis tööd ning litsuksid oma näod tihedasti otse vastu elu. Nii tunneb praostki tööd kui rasket orjust ja needust. Ta pole mitte maa isand ja selle käskija, vaid maa käsutab teda, ajab nagu härga ikka piitsaga taga ja praost on kuulekas ja rahul. Iga hetk, mis pole möödunud maa teenistuses olles, on asjata raisatud aeg, mis pannakse igale inimesele arvesse ja mille üle tuleb anda kibedalt aru siis, kui saabub viimne arvete kokkuvõtt taevas. (lk 82-83)

Följetonid

"Klounid ja faunid", Tallinn: Varrak, 2011

"Kui me geniaalseks saime"

Meil kõigil oli soov Messiaks saada, kes päästaks ometi kord Eesti ning lööks särava meteoorina hiilgama üle Euroopa lärmirikaste tänavate. Meil kõigil oli soov saada suurteks kirjanikkudeks, mitte kriipsugi vähem kui Henrik Ibsen, Cervantes ehk Knut Hamsun. Otsustasime juba ette ära: Henrik Visnapuu saab Henrik Ibseniks, sest nende nimedes oli palju ühist, Richard Roht saab Cervanteseks, sest Don Quijote tüüp on mõlema lähedane, mina aga saan Knut Hamsuniks, sest ma juba olen nii kui nii tema õpilane. (lk 150)

Henrik Visnapuu nägu oli kui kollatõves kuu, aga väikesed silmad läikisid päris hästi, leegitsedes geniaalset vaimu ning tulekahjutades ääretut hinge. Ta võttis paberi ning kirjutas:

"Hõbet kallab kuu
üle loidapuu,
üle visnapuu,
üle mahlapuu.
Tantsin kikapuud,
mina, Visnapuu,
olen nahk ja luu:
huu! huu!"

(lk 152)

Mistarvis arvustajaid! Maha arvustajad, kes ei oska piiri pidada ei kiituses ega laituses. Meie joome mõistlikkudena inimestena ning kui tunneme geniaalset vaimu lendavat pää kohal, võtame sule kätte ning pistame paberisse. Aga mis meie kirjutame, seda pole tarvis sugugi kohe teise nina alla pista. (lk 155)

Novellid

"Arvasin, et oled kusagil asunikuks," laususin vahele, "künnad põldu, raiud metsa ning kõik su hooned on loomi täis."

[Jaan Randus:] "Ei saanud maad, ei osanud õigel ajal asjast kinni haarata. Võib-olla oleks ehk osanudki, kuid polnud äkki nagu tahtmist, häbenesid. Kui hakkas too mõisate jagamine, kui kõik jooksid õhinal jaole, tõmbusid häbelikult tagasi. Olid joobunud ja vaimustatud oma isamaast, rippumatusest, riigist. Arvasid, et teed midagi suurt, midagi enneolematut, isikliku tasu norimine paistis selle kõrval nagu haavamine. Läksin ju otse vabrikust, vabatahtlikult võtsin püssi kätte ja sõitsin frondile. See on väga imelik tunne — frondil olla, inimesi tappa, veres sukeldada. See rikub inimese ära, ei tunne end enam. Tapad vange, tapad kaevikus haavatuid." (lk 157)

[Jaan Randus:] Mäletan, hiinlane oli, niisugune kollane, kitsanäoline, pisike, rääkis vaid paar sõna: "Zdravstvui, tovarištš!" Ei, mitte just nõnda, "Zdratvu, tortšitš!" ta ütles. Ning naeris pikkade hammaste vilkudes, pistis käe pihku kui sõbrale: "Zdratvu, tortšitš!" Ning sa jooksid juurde ja läbistasid tema — täägi ainsa löögiga. Ta pää langes järsku kuklasse, käed tõusid õhku, jalad vajusid niidetult kokku, kuid naer, see kummaline, salapärane naer ei kadunud huultelt, suu avanes ning lausus korisedes, viimase hingetõmbusega: "...tortšitš!" Oli talv, tapetud hiinlaselt võeti riided viimse hilbuni, tunni või paari jooksul ta külmus kivikõvaks, siis tassiti teine alasti ning külmunud hiinlane ta kõrvale, pandi nad kui kaks roovikut üksteise najale seisma ning sõdurid, käsi mütsi juurde kergitades, hüüdsid neile tapetutele: "Zdravstvuite, tovarištši!" (lk 157)
[Jaan Randus:] Venelane oli, suur koljat, kehast ja liikmeist lodev, pikad jalad all kui kuused, lai totter nägu, juhmid silmad, enesel aga komissari märk rinnas. Ahelikuga läbi metsa joostes, põõsastes ja hundiaukudes püssiga tuhnides märkan äkki teda enese ees. Jumal seda teab, kust ja kuidas oli siginenud mu kõrvale, vaatas vaid totrate ehmunud silmadega mulle otsa ja hoidis parabellumit käes. Ning mina, jooksuhoos, lasen talle otse pähe ning torman edasi. Alles siis, kui olen metsa läbi jooksnud, märkan, et mu sinel on vere ja pääajutükkidega nagu punaste roosidega üle külvatud, pühin varrukaga end vähe puhtaks, olen miskipärast koguni õnnelik, tunnen end kangelasena — vaatan kaassõduritele rõõmsalt otsa ning lausun: sinna jäi üks punane siruli, laeng viis kuradil pää otsast ära ning see lõhkes kui mäda kaalikas! Ja teised naeravad mulle hääsüdamlikult vastu, umbes nõnda, et oled ikka kangemaid mehi me keskelt, et ega sinu vastu naljalt ei saa! Isegi hakkan varsti mõtlema, et egas minu vastu naljalt ei saa — ning olen rõõmus ja õnnelik! (lk 157-158)
[Jaan Randus:] Sakslased olid Riia all, viis või kuus tüsedat parunit, olid pärast kibedat võitlust kaevikusse magama jäänud, kust poisid nad kinni nabisid. Vange polnud võimalik seljataha transportida, kõrge ülemus otsustas nad surmata. Olid niisugused vurrulised, täissöönud, punased topeltlõuad kui redelid kaela all. Ning siis meie, paarkümmend poissi, heitsime liisku, kes meist tapab need vurrulised. Ja need kaks poissi, kellele liisk langes, hüppasid rõõmsalt ohvrite kallale, teised aga, kaotajad, läksid tusaselt kõrvale, nagu oleksid ainsa kaardilöögiga kaotanud terve oma varanduse. Ja vaatasid kurbade ning kadedate silmadega järele, kuidas tapjad ning tapetavad liikusid kiiresti metsa poole. (lk 158)
[Jaan Randus:] Frondil vaenlast tappa on niisama lihtne kui puid raiuda. See on auasi, mille eest antakse nood ristid. Kuid koledused tulevad alles pärast, kui sõda on lõppenud ning sa tuled nagu harilik kodanik tagasi oma töö juurde. Sa hakkad ikka sagedamini juurdlema küsimuses: milleks tapsid inimesi ning rüvetasid oma käsi verega? Muidugi, niisugused mõtted ei tule äkki, üleöö, see imbub pikkamööda kui niiskus läbi võlvide. Tulevad kahtlustused, närivad mälestused, jube pettumustunne asub rinda. Ikka sagedamini hakkavad viirastuma kõik need hiinlased, venelased, sakslased, säärased kummalised, etteheitvad näod tõusevad su ette ning tihti, otse alateadlikult, hakkad äkki pühkima varrukaga rinnaesist, nagu oleks see ikka veel verega koos. Kui tabad end sellisel tegevusel, siis kohmetud, käsi jääb kuidagi abitult õhku rippuma, sind vapustab võigas, külm värin ning on, nagu kuuleksid uuesti ja näeksid selgesti hiinlase kummalist naeru ja agoonilist mõminat: "Zdratvu, tortšitš!" Me polnud ju sõdurid, olime töölised, talupojad, haritlased, kes suurest vaimustusest ja ideest haaratuna ruttasime päästma oma maad ja rahvast. Meilt ei küsitud, missuguse hinnaga lunastame võitu. Eriti raske on siis, kui elu jääb kitsaks, kui pole kuude viisi tööd, kui näed enese ümber vaid viletsust, järjest kasvavat vaesust, tõusikute priiskamist, tegelaste tülitsemisi, igasugust mustust ja rämpsu. Siis oli nii, nagu hakataks su enese kõri ikka koomale pigistama. Siis kerkivad need kahtlustused, küsimused, need hiinlased ja venelased. Muidugi, alguses lohutad end: võitlesin ja tapsin isamaa eest, vabaduse eest, oma riigi eest! Nüüdsest pääle hakkame ise korraldama oma elu, uut, paremat elu! Ning jääd siis ootama seda uut ja paremat elu...
[Jaan Randus:] Kõigist tundmustest on kõige koledam see, kui sa usu kaotad oma rahvasse ja isamaasse. Oled kui lahtirebitud väike killuke suurest laevast — laev liigub edasi, tulede särades, lainete pildudes, sina aga viskled sinna ning tänna ja ei tea, kuhu randa torm sind lõpuks välja heidab. Sul pole enam mingisugust väärtust. (lk 160)
[Jaan Randus:] Ollakse vihane, kui minusarnane väike mees, tööline, julgeb arvustada. Kuidas tohid üldse sest kõigest rääkida: sa pole isamaalane, oled äraandja! Vaata, seep see asi ongi, et just mina olen isamaalane, nemad aga lihtsad tölnerid. Just mina armastan oma isamaad. Seepärast visklen sinna ja tänna, otsin pääsu kas või äärmustest. Mina olen tapnud inimesi oma isamaa eest, olen ahastanud, kannatanud, olen näinud äärmist vaesust, viletsust, nälga, tööpuudust. Nemad aga sõidavad prassides mööda lokaale, saadavad kapitale välismaa pankadesse ja on need patenteeritud isamaalased! (lk 161)
[Jaan Randus:] Logiseb terve me elu, on võlts, on vilets. Oled kui karpi suletud tigu. Elame vaid tänapäeva sensatsioonile, iialgi hingamata täie kopsuga. Ainult korraks heita pilku kas või meie ajalehtedesse — nagu haisvaid nartse visatakse sulle igal hommikul nina alla — lehkavad sensatsioonide, mustuse, klatši, sõimu järele. Leiad iga päev pikki üksikasjalisi kirjeldusi ja paljastusi vargustest, äraandmistest, vägistamistest, kohtu kõmulistest protsessidest, isiku intiimsemaist vahekordadest. Igal hommikul haarad lehe kätte mõttega: kas ka sinust ei kirjutata nagu vargast, nagu vägistajast, nagu tapjast, kuigi oled aus kodanik, nagu tigu karpi suletud. Ning hingad kergendatult, kui ei ole, vähemalt homseni veel võid häbenemata kaasinimese silmi vaadata. Oled kui anum, kuhu iga päev solki sisse kallatakse ning im estatakse, kui see äkki täis saab ja üle ajama hakkab! (lk 161-162)
Hääl muutus äkki hellaks, vaikseks, umbes niisuguseks, nagu mäletan seda vallakoolist, kui ta, teiste eest kusagile nurka pugenud, hoidis mõnd poolkülmunud varest peol ning rääkis poolsosinal, linnu tiibadele puhudes.

"Aga ma armastan oma maad!" ütles. "Neid õõtsuvaid tumerohelisi metsi, kui nad, kevadtuultest ärevil, kohisevad süngelt ja salapäraselt, iga oksa liikudes, õõtsudes, kõrgete latvade paindudes, laikudes, lainetades, nagu oleksid lume alt vabanenud maa värskete mahlade allikad pannud undama sajad orelid võimsaks hümniks uuestisünnile. Või neid haabu, mis seisavad pikas reas mõlemal pool teed, — laskud alla tasandikule, nemad aga kui hallides juustes, hallides rüüdes vanad tudikesed kõigutavad häätahtlikult päid, vehivad kätega ja sosistavad kooris: rutta, poju, rutta, õhtu on käes ning öö on nõnda ligidal! Või neid nurmi, kollaseid, päikses küpsenud rukki nurmi, kui tuuled seisavad hinge hoides ning kari tuleb mööda tolmavat teed koju, kaelas kellukesed, mis kõlavad kui kutse laupäevaõhtule. Kuidas tahaksid siis naerda otsekui too hiinlane, nagu too hiinlane sõbralikult käe igale vastu sirutada ning hüüda nood kaks moonutatud sõna: "Zdratvu, tortsitš!" Nüüd aga on kõigel sellel lõpp!" (lk 163)

[Jaan Randus:] Ei karda surma, kuid siiski jube, õudne on minna püsside alla. See mõte põletab, otse tuikab valutades hinges, iga verelible otsekui tõrguks, protesteeriks, viimsed kui närvid on nagu käärima hakanud — kuigi ei karda surma. Tundub, nagu polekski veel elanud, nagu alles nüüd, nüüd alles hakkaks midagi selguma, kuigi tumedalt, kusagilt alateadvusest. Lõpp, muud midagi, pole enam Jaan Randust. (lk 163)
[Jaan Randus:] Oleme otsekui ristisõitjad: lastakse lendu sütitavad hüüdsõnad, aetakse kokku suured sõjaväed, iga mees märgitakse risti püha märgiga ning saadetakse Issanda õnnistusega taplusi pidama kaugele üle maade ja merede. Väed varisevad kokku, ristimärgiga sajad tuhanded leiavad surma, ent varsti juba jälle kostavad uued hüüdsõnad, veel sütitavamad, veel tulisemad. Ning uued väed kogunevad uute lippude alla. Mehed tulevad rutates kaugelt ja lähedalt, pärimata, juurdlemata, aetud vaid hüüdsõnade sütitavast tulest — ja lähevad surma nagu eelmisedki. Milleks, kelle nimel — seda ei tea ristiga märgitud sõdur. Seda teab vaid kõrge isa Roomas, see Suur Sfinks, see tuliste hüüdsõnade kõikvõimas luuletaja. Üksi tema, püha, püha igavesti — istub kui terasest jumal oma kõrgel troonil ning juhib külmalt ja võnkumata rahvaste ja riikide saatust.

Aga kas teab temagi? (lk 164)

"Ristisõitjad", rmt: "Põhjaneitsi", 1991, lk 151-173

Oi, minu armsad, suured tormid on käinud üle maa, suured hädad on möllanud me nurmedel, ei enam endisi kohti ega endisi mehi, kännud ja laastud on kõigest veel järel, kangelaste kuulsaid teid ei käi enam keegi elavaist. Elu niriseb kui täistuisatud allikas, mehed on põgenenud soodesse, mahajäetud lapsed karjuvad hüttides, söödis nurmi katavad vaenlaste tihedad jäljed, ei määgi enam voonake laanes, ei ammu sarvloom laudas, ei hirnu hobune nurmel, kisab vaid öökull pimeduses ning igal pool hõõguvad ahervared – oh taevas ja mandri viletsad maad!

Kuid olid teised mehed ja olid ka teised teod!

Karu murti palja käega, visati vennike kui leivakott selga, võeti veel lisaks paar hundipoega kaenlasse ning nõnda käidi rõõmsalt mööda nõmmi ja metsi, malk peos ja laulujoru suus. Oli meestel rammu ja oli ka hakkamist. Ei julgenud vaenlanegi maale tulla, kui eksiski, kurivaim, sai kõrvetada ja leotada – kes langes võitlusväljal, kes suri sohu ja rappa, metslooma kistud, kes külmus kui sõnn lagedale, kes põgenes laatsakil roomates, et tolm taga. (lk 200)

"Põhjaneitsi", rmt: "Põhjaneitsi", 1991, lk 199-220

Juba mitmendat päeva sajab lund - imevalget, imepehmet ja nii tihedat, et tundub, nagu polekski enam õhku hingamiseks. Puude ladvad on paindunud looka, oksad on murdumiseni täis, aga kummalises hääletus vaikuses tuleb seda ikka veel ja veel, oh Issand küll! Meie, seitse meest, paterdame niueteni sees ning meie suud on täis kuradeid ja veelgi inetumaid sõnu. Iga puu, mille oleme tüvest läbi saaginud, kaob langedes sügavasse lumme ja siis peame haarama labidad ja kirkad, et hakata kaevureiks. Sellistel päevadel on me teenistus armetult kasin ja meie hool ning püüdlikkus jooksnud imelihtsalt tühja.

Oleme tänapäeva moodsad orjad, meid viiakse ühest metsamassiivist teise, nõnda oleme liikunud Smålandist Jokkmokkini ja sealt jälle kuhugi. Metsad on meie kodu ja saagide vingumine meie ainuke üha korduv laul. Sügise vihmastel päevadel liguneme soomülgasteporis, talvel võitleme tuiskude ja pakasega, suvel oleme sääskedest veriseks hammustatud, nõnda pole meil tõesti mitte kuigi suurt rõõmu halleluujat laulda. Kuid me ei kipu ka suurlinnade tuledesse — võib-olla häbeneme vabade, enesega rahul olevate inimeste võõristavaid pilke? Oleme koos oma kodumaaga hüljatud ja teotatud, sellest siis ka meie tujutus, mornitsemine ja kidakeelsus. Võib mööduda rohkeid päevi, mil lausutakse ainult mõned sõnad, ja me teame, et needki polnud kuigi hädavajalikud. Oleks nendetagi kuidagi läbi saanud.

Ükski meist polnud metsatööline, kuid ühel sügisesel päeval nopiti meid põgenikelaagreist, anti meile kirved, saed ja tööriided ning paigutati rongile. Hea küll, ja mis sellest rääkida, sest see pole meie maa ega kehti siin ka meie ütlemine. Ka malendeid lükataksejlia ja sinna, kuigi nende keskel on kuningaid ja teisi kõrgeid aukandjaid. (lk 221)

Mitte kusagil maailmas ei tule kevad sellise ootamatu hoo ja soojusega kui mu kodulinnas Tartus. Alles olid veel külmad ja tuisud, alles veel mõni neitsik üle Toome ü1ikooli rutates, hoidis ühe käega oma baretikest ja teisega seelikut, et vinge tuul teda alasti ei kisuks, alles veel oli talv ja pakane ning lumistel tänavatel laulsid voorimeeste saanid, ent ühel ööl pöördusid tuuled lõunasse, lumi ja jää hakkasid sulama ning juba voolasski vesi rõõmsate koskedena mäenõlvakuilt alla, muutes pisilinna kitsad, looklevad tänavad ojadeks. Jäid rõõmsa hämmastusega seisatama, sest polnud enam kuiva kohta, kuhu tõsta oma jalga. Jääkatte all suikunud Emajõgi, metsadest, soodest ja kõrgendikelt ruttavat vett vastu võttes, voolab üle kallaste, ujutab madalamad linnaosad üle ja viib ruttavas voolus talve ära Peipsi poole. Ning veel mõni päev hiljem on puud juba hiirekõrvus, rohked aiad visatakse kirsside, pirnipuude ja toomingate õitega külluslikult täis, soojad tuuled aga kannavad linna ümberkaudsete põldude keI vadise mulla lõhnu — järsku on suur kevad, õitsemine ja ilu. (lk 228-229)
"Ootasin magister Roogi," lausus proua tagasi tulles ja serveerimislauda mulle lähemale lükates. "Kas teie tunnete härra magistrit?"

"Kahjuks mitte," vastasin kurvalt, sest vestlus võõrast härrast võis tekitada mulle vaid armukadedust.

"Muidugi, te pole ülikooli ja professorkonnaga seotud," lausus proua Kelli Lokk, "Magister Roog on väga andekas härra, mu mees räägib, et ta olevat koguni ühe uue putuka avastanud, kas teate, sellise imetaolise eksemplari, mis pole veel üheski raamatus registreeritud ja kel pole nimegi veel. Mõistate: putukas on, aga nime tal pole. Aga käesolev tõik on kohutavalt tähtis, sest, kui pole tõesti mitte eksitusega tegemist, magister Roog saab maailmakuulsuseks — putukale antavat magistri nimi. Kas mõnes teatmeteoses või teaduslikes publikatsioones võib kogu maailm lugeda: putukas Roog! Ei, ei, ärge naerge, midagi niisugust selle asjaga on, ega minagi päris kindlasti tea, võib-olla polnud putukas, oli liblikatõuline lendleja, põrnikas, tõuk või kakand, võib-olla koguni insekt — neid on miljoneid eri liike, võtab pea nii kirjuks, et hakkad lõpuks ämblikku maipõrnikaga ära vahetama. Nõnda siis on magister Roog geenius ja meie rahva suur lootus, rahvas ihaldab tõupäraseid geeniusi, sest temagi tahab teiste ees hiilata ja tunneb vajadust oma kangusega uhkeldada. Kahju ainult, et geeniused on oma isiklikus elus hirmus saamatud ja magister pole mingi erand, sest ta armastab mind, aga ei julge seda mulle avaldada. Seda tean ma kindlasti, sest kohe, nagu näeb mind, hakkab ta kahvatama, värisema ja hirmsasti kogelema. Mul on tõesti temast kahju ning ma taban end sageli inetu mõtte juures: oleks siiski parem, kui ta poleks geenius!" (lk 234-235)

[Kelli Lokk:] Kas pole traagiline: minu mees armastab mind, mina teda muidugi ka, ei temal ega minul pole vähematki süüd, aga tema käib närviliselt oma kabinetis ja mina nutan diivanil. Ja siis hakkasin ma mõtlema: millega selline olukord peab lõppema? Mehe alaline armukadetsemine võib tekitada minus viha, aga kas on ilus tuua viha perekonda? Võib-olla oleks mu mehel siis kergem, kui tal oleks armukadeduseks tõeline põhjus? Ja minulgi oleks kergem nutta, kui peaksin häbenema ja süüd tunnistama. Kui mul oleks patt hingel, kindlasti oleksin mehele veel armsam, tema vastu tähelepanelikum, juba oma süüteo varjamise ajal peaksin teda siiramalt kallistama, kuumemalt suudlema ja ilma vähemagi melanhooliata silmis kuulama ta pikki seletusi ja loenguid mõne sääse iseärasusest. Ja mehegi valu oleks hulga väiksem, sest tal oleksid nüüd kindlad põhjused tujutsemiseks ja etteheideteks. Ma mõtlesin edasi: kas naine ei peagi abielus pisut patune olema — vastasel korral läheb ta aususe ja truudusega liiga uhkeks ja kõrgiks, aga naise kõrkus viib lõpuks ikka despotismi juurde abielus. (lk 236)
"Abielu on suur õnnetus!" sain ma vahale ohata.

"Miks on ta õnnetus?" imestas proua Kelli Lokk. "Kui mina suudan meie kooselu muuta kaunimaks, kas ei või ka minu mees avastada mõnd nimeta putukat või kakandit ja jõuda maailmakuulsusele? Siis oleks meie rahval juba kaks geeniust ja ta kangus oleks juba poole suurem. Muidugi, seda võiks- minu mees, kui ta ei pruugiks aega viita tühise armukadedusega ja süütute meeste vihkamisega. Ma usun kindlasti, et noil kümnetel miljonitel insektidel pole siiski veel igal üksikul nime — tarvis vaid tohutult aega ja sihikindlat teaduslikku tööd." (lk 236)

[Kelli Lokk:] Pole sugugi lihtne ühel korralikul daamil kõiki neid küsimusi kaaluda, õiget teed leida ja siis vastavaid samme astuda. Nõnda talitada, et abieluõnn püsiks ja kodu jääks puhtaks, eriti siis, kui oled alles noor, ilus ja ihaldatav. Mehed ei mõista sellest midagi, meeste ajud ei küüni nii kaugele, kuigi nad on geeniused ja tulevad toime imetaoliste avastustega. Ega teiegi mõista seda, et iga naise sihiks on abielluda, aga jääda sellele vaatamata ihaldatavaks, imeteldavaks, kadestamisväärseks. See on juba tema enese asi, kas jääda oma mehele truuks või mitte — see sõltub olukordadest, juhusest ja meeleoludest —, aga ihaldatav peab ta kindlasti olema. Sest mis naine see on, kes pole ihaldatav? See polegi naine! Isegi puule asutakse kirvega juurde, kivi lõhutakse puruks, maa küntakse põlluks, kuidas võib siis naine jääda ei kellegi tahta, ei kellegi ihaldada? Ta võibki oma mehele truu olla - inimesi on tõesti mitmesuguseid —, temast võib kujuneda korralik ema, ta võib erialatöödegagi kõrgele järjele jõuda, kuid ihaldatav ja imeteldav peab iga naine olema, sõltumata ta ilust, vanadusest ja ühiskondlikust kuuluvusest. See on looduse vääramatu seadus, mida mehed küll mõistavad võõraste, mitte aga oma naise juures. Ja et nemad ise ongi need ihaldajad, seepärast armukadestavadki nad oma naisi. (lk 237)
"Jah," ohkas ka Kelli Lokk, "mis aitab, kui oled küll ihaldatav, aga su hingel pole pattu! Sulle vaadatakse nagu imekaunile maalingule muuseumis: on ilus, on kallis, aga puudutada ei tohi. Ma olen sageli mõelnud: kas noil auväärt leedidel ja džentelmenidel noil maalinguil igav ei hakka aastasadasid seintel rippuda, lastes päevast päeva kunstinautijaid endist mööda sammuda, üha sama tardunud naeratusega huultel? Peab siis üks daam olema selline maal? Muidugi, ei mina ega keegi teine pole maal, — ma liigun kitsas prouade ringis, kes tahavad näida väga haritutena, peentena ja kõike teadvatena. Nad on juba aastates, nad pole mitte kaunitarid, kuid on esteetide prouad ja seetõttu väga tähtsad. Ma ei mõista: miks esteedid tavaliselt abielluvad inetute naistega?"

"Inetud naised abielluvad tavaliselt esteetidega, sest et nad on kergemini rünnatavad ja et nad ka inetuses leiavad küllaldasel määral ilu ja veetlust." (lk 237-238)

On hetki meie elus, mil vajume mõtetes minevikku ja hakkame vaikselt sammuma kord juba käidud radasid mööda ja siis rõõmustab me süda kord olnud elamuste kildudest, mida hakkame varmalt üles korjama. Eriline mahe soojus asub hinge ja oled tänulik saatusele, et ta siiski on lasknud osa saada ühest ja teisest kaunist, mida elu suudab anda. See on nagu päikeseloojangu vaatlemine, mil katsud möödunud päevale tagasi vaadata: mida see andis ja mida jättis andmata. Need üksikud meelde sööbinud killukesed nagu lepitaksid sind eluga - seal oli siiski midagi, mis on ülestõstmise väärt. (lk 254-255)
Ma mõtlen Kuressaarele, tollele pisut hallile ja oma tervisemudaga eputavale linnakesele, mis on nii kodutene ja hubane, nagu oleksid rohkete aastate järel külastanud oma vanaisa talu, mille sammaldunud katusel kasvavad nõgesed, igivanad õunapuud on vajunud maha ning kus kummelist lõhnav muru jookseb rõõmsalt kohe üle läve kotta. Olen siiralt armastanud seda väikekodanlikku linnakest, tema iseteadlikku tähtsust ning saarlasele omast uhkust, mis mannermaalast küll ei vihka, kuid vaatab temale ometi kui võõraksjäänud lellepojale. (lk 255)
Aga siiski — kui olid mõned päevad siin viibinud, kui olid teerajad mitu korda läbi kõndinud, linnast väljuvatel maanteedel lonkinud, kui olid küllaldaselt vastu võtnud sõbraliku saarlase Jumala andi ja mõni sõnakas professor polnud suutnud sind veenda, et pead tervise huvides oma nooruse mutta heitma, hakkasid igatsedes silmitsema lahkuvaid laevu ja sul tekkis tunne, et tahad siit ära, kindlasti ära, kas või halvemasse ja pisut patusemasse paika. Nii võib vaikne ilugi sind mürgitada. (lk 255)
Siin on peaaegu igal majaomanikul või käsitöölisel oma lehm, selline hästi toidetud ja hoolitsetud ning maani ulatuvate udaratega loom. See on nägemisväärne pilt, kui kari saabub karjam aalt nagu majesteedi kaardivägi, uhkelt, iseteadlikult, sarved kui odaotsad püsti. Järsku on pargist mööduv tänav elajate tihe vool, mis siit aeglaselt mööda linna laiali valgub, iga lehma sammudes oma hooviväravast sisse. Muusikat kuuldes seisatavad nad, viskavad pead üle tara ning on häiritud. Võib-olla aga mitte, tahavad vaid saamatuile muusikuile lahkesti kaasa aidata, sest järsku kostab Beethoveni või Sibeliuse helide sekka sajast kõrist vägev muuh-muuh-muuh! Rahvas naerab, muusika entusiastid on oma sügavais elamusis häiritud, dirigent ei jõua enam oma otsaesiselt higi ära pühkida ning taktikepp tõuseb üha kõrgemale ja kõrgemale. Seegi kaunis pilt lülitub linna iseloomustusse ja muudab ta veelgi armsamaks ja kodusemaks. (lk 256)
Muidugi on igal mehel külluses sõnu, et neid puistata ja nendega tuisata, kui ta tahab tütarlast võluda, sest sellistel juhtudel pole hoopiski mitte oluline öeldu tähendus ja sisu, küll aga hääletoon, pilk, käte paitav pehmus ning üle kõige sinust enesest hoovav siirus. Usun, siin ei aita elukutselisegi Don Juani rohketel kogemustel põhinev rutiin - see sobib vaid seiklushimuliste daamide juures, kes ei igatse su tundeid, vaid sind ennast -, sest rikkumatu tütarlaps aimab vaistuliselt su valet ja on õnnetu, et elu on nii võlts ja inetu.

Jah - ning nõnda ma olin väriseva tütarlapsega öö süles ja mul oli temast kahju, nagu on kahju just äsja puhkenud õunapuu oksa murda ainult selleks, et selle roosakasvalgeid õisi oma süles pudenemas näha. Ning veel midagi: olen ehk nii mõnigi kord tütarlastele ainult seepärast valu valmistanud, et nad olid nii armsalt vaesed — ma pole suutnud neile mehena läheneda! Näha kas lagunenud kingakest, rõõmsa augukesega sukka, kantud sitskleidikest, see tekitab sinus kaastunnet, poolehoidu, sõbralikkust, sa tahaksid sellist tütarlapsenarmast vaid silitada, oma hääle soojusega teda lohutada ja talle mõttes lausuda: hea küll, armas laps, kosu veel pisut, kasva ja võta ihukaalu juurde, aga armastusest räägime homme, eks ole - homme või tuleval aastal? Ja nõnda on nad minust möödunud, nood tütarlapsed, küllap nii mõnigi haavunult ja turtsudes. (lk 259)

Järgmisel päeval saatsime Anneliisi laevale. Oli jällenägemise lubadusi, sõpruse kinnitusi ja pisaraid. Sammusime prouaga Roomassaare sadamast vaikides linna poole. Olin kurb, sest tundsin alles nüüd, et too tütarlaps oli siiski mu südamesse kinni jäänud, võib-olla küll mitte päriselt, mitte sedavõrd, et tekiks ületamatu pakitsus talle juba järgmise laevaga järele kihutada, võib-olla oli see vaid vaikne lein ilusate ööde, vallatlemise ja nooruse kaotusest. Ma ei tea, kuid kõik nood päevad viibisid mu mõtted Anneliisi küljes. Olin nagu midagi kaotanud, millestki väga olulisest ilma jäänud, tükikese oma elust muidu tuulde loopinud. Võib-olla oli see mehelik egoism, mis tahaks kõike vaid enesele jätta ja tunneb otse tülgastust mõne teise mehe vastu, keda kah võidakse siiralt armastada ja kallistada. Siis jääd juhmilt ja imestades sellisele otsa vaatama ega leia teist lohutust, kui lausud endale kurvameelselt: noh, on aga sel naisel maitse ja arusaamine! Korjab tolle inetu prügikese teemantide keskelt! (lk 263)
[Anneliis:] Tol õhtul, kui ema mu nii-õelda teile sülle heitis, oli mu hing häbist ja hirmust kinni ja ma ei tea, kumba oli rohkem, kas häbi või hirmu. Kui te kutsusite mind jalutama, otsustasin; kui astute kas või pisema sammu selleks, et minult mingil hüvitust saada, hakkan karjuma, hakkan lõhkuma, põgenen metsa, viskun merre, tapan enda — oh Jumal, mul olid nii kohutavad mõtted ja kavatsused, et ma esialgu ei kuulnudki teie rääkimist. Ootasin vaid — nüüd, nüüd peab see sündima, kus ma viskun merre või tapan enda! Ma värisesin kogu kehast — te märkasite ometi seda? —, ma vaatasin ehmunud silmadega öhe ja ütlesin enesele: vaata, Anneliis, see on viimne öö! See oli ainus mõte ja see oli nagu kella tiksumine minu sees, Teie aga olite nii armas, teie polnudki mees — andke mulle andeks! —, te käsitlesite mind nagu poisike oma esimest puuhobust, Aga ma ei usaldanud ikka veel teid, sest olen näinud, kuidas kass mängib kaua hiirega, enne kui murrab. Ootasin põnevusega päikesetõusu, sest ma kaalusin: kui ta ei murra mind pimedas ega ta hakka seda siis valges tegema. Ja kui hakkas koitma, jumal! kui hakkas koitma, olin ma surmani väsinud. Oleksin kokkupandud käed tahtnud sirutada valguse poole tänus ja nutus. Tänus seepärast, et midagi ei juhtunud, ja nutus kah seepärast, et midagi ei juhtunud. (lk 265-266)
"Minuga on ikka nõnda, kui leian, et olen pillavalt talitanud," laususin. "Olen nagu sild, millest käivad paljud jalakesed üle, tema ülesandeks aga on ainult vananeda ja nagiseda. Kas see pole kurb?" (lk 270)
[Anneliis:] Abieluks on raske,:sellist vahekorda nimetada, kus ajuti elatakse koos, siis lahus ning siis jälle koos, ikka nädalate viisi. Me oleme ema pärast mures. Ja meil on raske sellest omavahelgi rääkida. Ta ei arvesta hoopiski seda, et on ikkagi aadlik ja seisus ning nimi kaasuvad kohustustega. Ta naerab selle üle.

Kui olime kodulinnast lahkunud, jäi ta üksinda ja nii vist see juhtuski, et oli silmad ühele kingsepale heitnud. Hirmus toorele ja harimata joodikule. Ma pean temast mehe tegema, hüüabja jonnakalt, ma pean ta nii kaugele saama, et ta tööga saab raha ja siis hiljemini ka oma kaupluse juurde! Sellest ei tule muidugi midagi mõistlikku, sest too mees suudab vaid paar nädalat korralik olla — siis on peod ja lärmid jälle lahti! Nii nood lood käivad seal juba üle aasta ja kumbki pool ei tagane omast: üks oma metsikust joomisest ja teine oma inimeseparanduse rumalast ideest. Mitmed korrad oleme mammale raha saatnud ja käskivalt kirjutanud: sõitku ära! Kord tuligi, aga siis viibis meie juures vaid paar päeva ja needki olid täis nuttu ja ahastust: mida teeb tema Roobert? Pole midagi hullemat, kui üks vananev naine armub! (lk 270-271)

Mehed muutuvad kahel põhjusel alati lüüriliseks: kas mõeldes kaotatud kodumaale, või meenutades oma kunagist armastust. Nende häälekõla on järsku õrnutsev, hell, paitav ning neist endist otsekui voolaks sordiini alt leina. Võimalik, et just seepärast ilustavad nad ühte ja teist oma minevikus, sulevad armastuse raami, nagu ütles major Rander, ning hoiduvad puudutamast sündmuse kargemaid külgi, neist nagu kuristikest ettevaatlikult mööda hiilides. On sageli juhust olnud ka naiste pihtimusi vastu võtta: enamasti on nad kaaslasi halvustavad, traagilised, isegi kurjad. Nad ei andesta pettumusi ega lase valul südamest haihtuda. Neil peab olema vaid üks suur armastus, kõikehaarav, kõikeneelav, lõplik ja kordumatu. Isegi lapse nad sünnitavad ainult selleks, et meest enese külge aheldada. Vahepeal võivad nad ka teistele anduda, kuid see kõrvalhüpe ei haara nende hingi, sest ka hobune ei suuda lõpmatuseni ainult sissesõidetud rööpmeid mööda koormat vedada, vaid tahab hetkeks katsetada ka maantee teise serva sobivust. Ja kui kõrvalhüpe haarabki naise südant, siis jällegi lõplikult, siis on suur armastus taas leitud ja eelmine armastatu oli lihtsalt alatu petis. Mees korjab minevikust hellust, naine närtsinud pettumusi. (lk 272)
Möödus siiski rohkem kui nädal, alles siis tuli Eero ning tal oli käes tõesti haruldane maastik vaatega Lasnamäelt merele ja linnale. Olin vaimustuses ega suutnud kiitust enesele hoida.

"Pole tarvis kiita," ütles Eero. "Inimesed, kes kunstist midagi ei mõista, avaldavad kiitusega ainult oma asjatundmatust. Kui maaling meeldib, jätke endale!"

"Tahad sa ka ise kord kunstnikuks saada?" pärisin.

"Ei, minust peab meremees saama!" ütles Eero tõsiselt. "Isa arvab, et ainult meremeeste keskelt võib leida täisväärtuslikke inimesi. Meri, tormid, surmaoht — see karastavat mehi. Nad näevad palju maid ja tutvuvad rohkete rahvastega — eks see ole inimesele hea? Kunst aga on ajaviide, seda võib enese lõbuks teha, kui ei ole midagi paremat õpitud. Sest isa ütleb, et polevat midagi alandavamat ja inimesele häbistavamat, kui kogu selle kraamiga turule tulla — igale idioodile arvustamiseks, igale tõusikule irvitamiseks, igale rumalale entusiastile südame kõditamiseks. Eriti velJ praegusel ajal, kus pintslimehi on rohkem kui labidamehi ja maalijaid rohkem kui maalreid!"

See oli väga pikk jutt Eerolt ja kui ma poleks näinud enese ees poisikest, oleks võinud arvata, et räägib professor Aarik ise — kibestunud, omapärane, haritud ja oma ala ainulaadne artist. (lk 275)

[Eero:] Isa ütles, et noh - elage, eks me siis vaatame. Talitage köögis ja oma toas ja üldse tundke end vabana ja ilma erilise püüdlikkuseta. Abielu kui sellist on võimatu üksikasjaliselt defineerida või seda õppida. See pole kokaraamat, et võtad retsepti ja teed toidu valmis. Iga naine peab ise teadma, kuidas abielu teha vajalikuks ja talutavaks, aga kui ta seda ei oska, vaid nõuab ühtsoodu juhiseid ja õpetamist, mis abielu või naine see siis on? Jaapanlased on hoopis targemad: nad saadavad oma tütreid teemajadesse ja lõbustuskohtadesse õppima, kuidas meest kohelda, teda armastada ja teenida, teda kasvatatakse abielu jaoks spetsiks. Meil aga arvatakse, et noh, küll läheb! Aga kuidas ta minna saab, kui pole õpitud ega pole kogemusi? (lk 280)
"Aga mis elu see enam on," seletas Eero, "kui oleme viimases kui pisiasjas segatud ja häiritud! Teie muidugi ei usu ja arvate, et me liialdame. Kuid ma toon kas või paar näidet, otsustage siis ise. Nii: õhtul magama heites loen veel üht raamatut, kuid olen väsinud, silmad vajuvad kinni ja kuulen läbi une, et raamat langes kolksatades voodi taha - hommikul ärgates on lihtne käsi välja sirutada, raamat sealt üles tõsta ja poolelijäänud peatükist edasi lugeda. Kuid kas te arvate, et raamat veel seal on? Muidugi mitte, võid enda haigeks otsida, aga raamatut ei leia ega leia. Sest minu alles magades on preili varakult toas ringi käinud, enese meelest kõik ülihästi korraldanud, kraaminud, pühkinud, lillekesigi voodilauale asetanud, nagu oleksin mina talle mõni peigmees või hoolealune! Mul pole lillekesi vaja, tahan oma raamatut saada! Minu toast on järsku näitus saanud, mõistate? Näitus, kus kõik asjad ja asjakesed on ritta seatud nagu eksponaadid - puuduvad ainult numbrid ja sedelikesed juures. Ning nõnda igal hommikul: kunagi ei leia ma enam oma kuube, sukahoidjaid, kaelasidet, vihikuid, raamatuid, ükski ese pole enam el kohal, kuhu ma ta õhtul jätsin. Kas ei vii see närve segamini? Veel hullem lugu on isa ateljeega. Kõik värvituubid, pastellid, pliiatsid, söed, fiksaaži- ja tärpentinipudelikesed, pintslid, akvarellikastikesed, kõik rändavad lauale korralikult ritta, nagu poleks nad tarvitamiseks, vaid vaatlemiseks. Tolmu ja mõnda purukest otsitakse igast nurgast ja nurgakesest, kõik pajad, kastrulid, pannid ja vaskkausid käivad iga päev ülevaatusel ja küürimisel, nagu oleks suurt balli oodata. Vaipu, linu, padjapüüre klopitakse, põrandad on nii läikivaks poonitud, et tarvita kas või peegliks, ning pükse ja kuubi pressitakse igal hommikul. Isa ütles: mu püksid ei jõua veel ära jahtuda, kui jooksevad juba jälle triikraua alla! On see mõni elu?"

"Siis on paha küll," laususin ning katsusin mõista, et see nagu poleks elu küll. (lk 282-283)

[Eero:] Miks ta tikub end näitama targana ja harituna kipub juttu ikka kunstile suunama? Isa ütleb, et kunst pole üldse aine, mida viisakas seltskonnas võiks vestluseks tarvitada, eriti daamide juuresolekul. Isal enesel on kõrgemas kunstikoolis küllalt tegemist, et idiootidele selgitada, mis on kunst ja mis pole seda mitte. Nüüd aga kipub preili ka kodus seda juttu jätkama ning nii tilgub nagu räästast suure saju ajal: Raffael, Leonardo da Vinci, Rembrandt, Holbein, van Gogh , Gallen-Kallela! (lk 283)
"Kas te ei seletaks mulle siiski, preili Ojaloog," ütlesin, "miks tulite siia nõnda-õelda ajutiseks naiseks?"

"Väga lihtsalt — soovisin abielluda!" ütles preili. "Mida muud küll peaks üks preili tegema? Te võibolla argumenteerite mu sammu valeks ja isegi kõlvatuks, sest professor on vana, tujukas, isemeelselt omapärane. Kuid öelge: kust võtta noid noori ja keni mehi? See on nagu tavaks saanud, et abielu eelduseks on valimatu viskumine ühe käest teise, kuni üks lõpuks võrgule kinni jääb. Kõlbluse ja kaine tagasihoidlikkusega pole veel keegi mehele saanud. Kõlblus ja häbelikkus talutab iga tütarlast kiiresti vanatüdrukupõlve. Seepärast jäävadki meie haritlaskonna tütred istuma, aga hiilgavaid partiisid teevad kohvikupreilid, baaridaamid, kelnerinnad ja, minugi pärast, lõbutüdrukud. Nii jäigi mul valida: kas joosta üle mitmete voodite, nagu tegid mu kooliõed üsna heade tagajärgedega, või katsuda õnne mõne vanema härraga." (lk 285)

"Jaa," vastasin, "niipalju kui olen kuulnud, oli ta väga vaikne, rahulik, jututu. Ta võis pikki tunde istuda oma toas kas heegeldades, tikkides, kududes või oli hoopis tööta ja sooritas oma sagedaid uinakuid. Tal olid vaid üksikud käigud turule või kauplusse, mujale ta ei läinud, mitte isegi kunstinäitustele ja teatrisse. Seepärast oli ta tarviduse korral alati käe järgi võtta või hõigata. Miski ei suutnud häirida ta rahu ja ükski küsimus polnud seda väärt, et end ärritada. Oma perekonnas ei puudutanud ta iialgi kunsti, kirjanduse või muusika küsimusi, sest professor oli talle öelnud, et need ei vääri ühe daami kaunist suud. Ta püüdis nõnda elada, et isegi ta hingamine ei häiriks ei meest ega poega, ja see oli tal kerge, sest ka ta ise ei soovinud häiritud saada." (lk 286)
Elus on nõnda: kõik inimesed mööduvad sinust ja sinagi ruttad oma vaevalist teed: võõrastele suunad oma külma pilgu, tuttavatele kergitad mütsi, sõpradele naeratad ja kaunitaridesse armud, kuid kõik tormavad sinust mööda nagu lumehelbed tuulest kantuina. Ajuti sa seisatad, vaatad üle õla tagasi, sul tekib järsku pakitsev tahtmine hõigata ja mõnda neist tagasi hüüda. Kuid ükski ei tule, su selja taha on jäänud üksnes värsked kalmud ja udused virvendused – pead leppima vaid sellega, mida möödujad jätsid su hinge. Ning sellisel juhul saab igast inimesest kunstnik – kirjanik, maalija, helilooja –, möödunud ajad ja inimesed tõusevad üha jälle temas, sõnas, värvides ja helides. Ta korjab neid killukesi ja vaatab: küll on kaunid! Kuid siis kohkub ta märgates, et siiski, jah, siiski eed on ainult killud – imekaunist pärlikeest, hinnalisest vaasist, elevandiluunikerdusest, killud elust enesest, millest tema arvates pidi kujunema ainulaadne kunstiteos.

Aga võib-olla just seepärast pürgid sa kogu oma tahtejõuga minevikku tagasi, tahad kildudest kujundada terviku, otsid kadunud aegadest noid sinust möödujaid, sügiseses kolletuses ja madalas päikeses tahaksid veel kord nii mõnegi kätt oma soojas peos hoida, ta silmadesse vaadata ning küsida: sa ometi mäletad, mu arm? (lk 288)

Pole midagi kaunimat, kui veeta oma suvepuhkus vee peal. Mitte merel, mitte Peipsil, vaid võtta paat ja mööda Emajõge vastuvoolu üles sõita. Mõlemal pool kaldail vaheldumisi metsad, sood, põllud, heinamaad, jõukad talud, pisikesed popsikohakesed, otse jõekaldale ehitatud saunakesed, pesupurded — maastik vaheldub iga tunniga ja sul tekib heaolu ning rõõm, sa unustad kõik, mis on sind vaevanud ja häirinud, oled looduse rüpes nagu vägev Paan. (lk 289)
"Kas mäletad, mu arm?", rmt: "Põhjaneitsi", 1991, lk 221-314

Kui naine luuletab, siis on see loomulikult ainult tühine koketerii, edevus, demonstreerimine. Seepärast kirjutavad ka mehed pääasjalikult ainult naistest ja naistele, naisluuletajad aga ainult enesest ja enesele. Hääks näiteks sellele on Marie Under. Peaaegu igas sonetis ülistab ta oma keha, oma garderoobi, oma lõõmavat kirge. Ta demonstreerib oma naiselikke omadusi ning kriipsutab oma naiselikke iseäraldusi sajad korrad alla. Ta uhkustab oma saja-versta-pikkuste sukkadega ning tahab meid uskuma panna, et need ei lõpegi temal.
Kuid luuletus üleüldse pole kunst. On tarvis ainult vähe sentimentalismi, vähe edevust, vähe püsivust värsitehnika omandamises – ning luuletaja ongi valmis. Katsu ainult kõige pisemat, kõige tühisemat mõttekest ilusaisse sõnusse seada (aga ilusaisse sõnusse seadmine on lihtne tehniline ülesanne, mida harjutamisega kergesti kätte saab) ning luuletus ongi käes.
- "Sinises tualetis daam"; cit. via: Hasso Krull, "Teil pole õigust olevikku ära põlata", Vikerkaar 12/2013

"Kas mäletad, mu arm?"

Mälestustes on meil lapsepõlvekodu ikka kõige kaunim, valgem ja lõhnavam ja sellest veendumusest ei saa me iialgi lahti.
Ka inimene pole päästetud roostetamisest.