Vasalliteet

Vasalliteet oli vasallide omavaheliste sõltuvussuhete süsteem keskajal, mille aluseks oli feodaalne hierarhia: kuningalt ehk süseräänilt suurfeodaalidele, kes omakorda jagasid neile läänistatud maad väikefeodaalidele, olles neile kui vasallidele omakorda senjöörideks.

Vasallisuhete tekkimise aluseks suur- ja väikefeodaali vahel oli lään ehk feood, mis tavaliselt koosnes maavaldusest ning seal olevatest talupoegadest või muust varast (kindlus, linn).

Läänisuhted vormistati vasalli ja senjööri kokkuleppega ehk investituuriga (vasallilepinguga), mis Lääne-Euroopas kinnitati erilise kombetalitusega ja truudusvande andmisega senjöörile.

Vasallilepinguga kohustati vasalli kokkulepitud arvu ratsa- ja jalaväelastega osa võtma senjööri sõjakäikudest, osa võtma senjööri kohtuistungitest, andma rahalist abi jms. Senjöör kohustus kaitsma vasalli, tema maavaldust ja vara.