Vana-Egiptuse ajalugu
Vana-Egiptuse ajalugu arvestatakse alates esimeste asukate saabumisest Niiluse jõe orgu kuni Vana-Egiptuse vallutamiseni Vana-Rooma riigi poolt või teise käsitluse järgi kuni Rooma perioodi lõpuni.
.svg)
Vana-Egiptuse ajalugu (u 5300 eKr – 395 pKr) jaotatakse vanade egiptlaste järgi (nagu kõik vanad idamaa ühiskonnad) kuningate valitsemise aja järgi.
Eeldünastiline periood (u 5300–3000 eKr)
muudaNeoliitikum ja eneoliitikum Egiptuses möödusid üleloomuliku "väe" ajastuna, kui vaadata ajalugu usundiloolisest seisukohast. Surmajärgset elu nähti siinpoolse elu jätkuna. Eeldünastilise perioodi allikatena võib vaadelda kalmeid ja asulakohti. Egiptuse tsivilisatsiooni tekkes oli esmatähtis roll Niiluse jõel. Kõrbetest ümbritsetud Niiluse orus toimusid iga-aastased üleujutused (tavaliselt juulist kuni detsembrini), niisutades ja väetades mudaga egiptlaste põlde. Kohalikud kutsusid viljakat muda Niiluse kingituseks. Põldude niisutamist alustati Niiluse orus arvatavalt juba 6. aastatuhandel eKr. Ebaühtlase ulatusega üleujutuste reguleerimiseks ja haritava maa suurendamiseks alustati esimest laiaulatuslikku tammide ja niisutuskanalite ehitust umbes aastal 3100 eKr. Üleujutuse kõrgajal oli peaaegu kogu Niiluse org vee all, ainult kõrgemale ehitatud ja tammidega ühendatud külad ja linnad jäid veepinnast kõrgemale. Vana-Egiptuse aladelt 5000 aastat eKr pärinevad Niiluse orus varasemad põlluharijate asulad ja karjakasvatuse jäljed, mis asusid Niiluse jõe ääres.
Varadünastiline ajastu (3000–2778 eKr)
muuda
Pikemalt artiklis Egiptuse varadünastiline ajastu (3000–2778 eKr)
Varadünastilise ajastu perioodil valitsesid Egiptust 1.–2. dünastia valitsejad. U 3000 aastal eKr ühendas Ülem-Egiptuse valitseja Menes Ülem-Egiptuse (Niiluse kärestikel) ja Alam-Egiptuse (Niiluse deltas) ühiseks riigiks. Pärimuse kohaselt tegi seda kuningas Menes, kes oli rajanud ka uue pealinna Memphise.[1]
Kirja leiutamisega algas ajaloosündmuste ülestähendamise traditsioon. Ilmus jumala mõiste, mis omandas kõige erinevamaid kujusid ja nimesid. Püsistusid riitused ja müüditsüklid. Jumala ja inimese vaheline seos on loetav isikunimedest, sest jumalad olid kontseptseerunud isikulistena. Allikatena võib vaadelda steele, annaalide tahvlikesi, pitsereid napi teate või pealkirjaga.
Vana riik (2778 eKr– umbes 2263 eKr)
muuda- Pikemalt artiklis Egiptuse Vana riik (2778– umbes 2263 eKr)
Egiptust valitsesid 3.–4. dünastia valitsejad: kuningad Džoser, Sehemhet, Snofru, Hufu, Džedefra, Hafra, Cheops, Hefren, Menkaura, Userkaf, Sahura, Unas, Teti, Pepi II ja teised.
Riigi eesotsas oli vaarao, kes valitses arvuka ametnikkonna abil, sundkorras aeti templeid, püramiide ja kanaleid ehitama ka talupoegi, kuid orjatööd kasutati vähe. Džoser pani aluse püramiidehituse traditsioonile, klassikalise kuju sai Egiptuse hieroglüüfkiri. Egiptuse vaarao (u 2613–2589 eKr) Snofru oli esimene vaarao, kes tahtis endale rajada mitte väiksema astmelise, vaid tõelise püramiidi. Vana riigi perioodil rajati palju püramiide, millest märkimisväärseimad on 3. dünastia ajal rajatud Džoseri püramiid ja 4. dünastia ajal rajatud Giza püramiidid. Vana riigi pealinnaks oli Memphis.
Heliopolises ja Memphises süstematiseerus teoloogia (vastavalt 3.–4. dünastia ja 6. dünastia ajal). Levis õpetus vaarao kahesugusest loomusest; ühelt poolt kui isik ja inimene; teiselt poolt kui jumala delegeeritud ametikandja. 4. dünastia ajal ilmus tiitel "Ra poeg". Ra kultus sai riigiusuks. Ra oli Vana-Egiptuse päikesejumal, ta on keskpäevase päikese kehastus, päikeseketas tähistab Ra silma. Ra kultuse keskus oli Heliopolis. Valdavaks sai idee üleüldisest surnutekohtust. Hiljemalt 5. dünastia ajal algas personaalne eshatoloogia. 5. dünastia (u 2490–2340) valitsejad loobusid hiigelpüramiidide rajamisest tagasihoidlikumate kasuks. Hiljemalt 3.–4. dünastia ajal hakkasid ülikute hauakambrites ilmuma enesekohased biograafiad. Sel perioodil said alguse ka esimesed kirjapanekud korra ja tõe printsiibi Maati kohta.
Esimene vaheperiood (u 2250 – u 2040 eKr)
muuda7. ja 8. dünastiate valitsejad (u 2180–2160 eKr) vahetusid peaaegu iga aasta tagant, mis annab tunnistust võimu ebastabiilsusest ning seejärel jagunes riik vähemalt kaheks. Alam-Egiptuses valitsesid Herakleopolise kuningad (9. – 10. dünastia), Ülem-Egiptuses aga Teeba kuningad (11. dünastia).
Perioodi on nimetatud ka Herakleopolise ajastuks; kestis 9.– 10. dünastia ajal umbes 2250–2040 eKr. Egiptust valitsesid Ahtoes I, II ja III, Merikara; Intef I, II ja III; Mentuhotep I, II ja III. Esimese vaheperioodi ligi 150-aastast perioodi riigis iseloomustab poliitiline ebakindlus ja võimu detsentraliseerumine.
Religioonis said suurema tähenduse teaduslikud ja eetilised arutlused. Sel perioodil tekkis mõte, et iga egiptlane saab peale surma Osiriseks. Levis õpetus Bah'st, kui iga inimese tähtsaimast olemusest. Hermopolise kosmoteogoonia saavutas ülemaalise tähenduse, demiurgi kriitika maailmas valitseva kaose pärast ja levis surnutekohtu idee. Jumalaid nähti inimeste karjastena. Allikatena võib vaadelda vanemaid sargatekste.
Umbes 2040 eKr võitis Teeba valitseja Mentuhotep II (u 2060–2010 eKr) Herakleopolise valitsejat ja ühendas kogu Egiptuse oma võimu alla.
Keskmine riik (u 2040–1730 eKr)
muuda
- Pikemalt artiklis Keskmine riik umbes 2137–1781 eKr
Keskmise riigi ajaks loetakse 11.–13. dünastia valitsemisaega. Teeba valitseja Amenemhet I (1991–1962 eKr) tõusis võimule sisesegaduste tagajärjel ning tagas lõplikult riigi ühtsuse, Amenemhet I pani aluse 12. dünastiale ja viis riigi administratiivkeskuse tagasi delta lähedusse (pealinn Ittaui paiknes Memfisest lõuna pool). 12. dünastia (1991–1783 eKr) silmapaistvaim valitseja oli Senusert III(1878–1841 eKr), kes tagas Egiptusele pikaajalise stabiilsuse ning Teebast kujunes riigi tähtsaim kultuskeskus. Keskmine riik saavutas oma kõrgaja vaarao Amenemhet III võimuperioodil (1860–1814 eKr). Vaaraode ainuvõim oli nüüd väiksem, tähtsad võimukandjad olid ka preesterkuningad, kes juhtisid riigi erinevaid piirkondi. Keskmise riigi ajal kuulutati riigi tähtsaimaks jumalaks Teeba kohalik jumal Amon. Teda hakati samastama päikesejumal Ra-ga ja nimetati Amon-Ra'ks. Alates 11. dünastiast oli Amon Teeba kohalik kaitsejumalus, alates 18. dünastiast, kui Teebast sai (kuning)riigi pealinn, sai Amonist riigijumal.
Keskmise riigi ajal vallutati juurde uusi alasid (Nuubia, Niiluse 1. ja 6. kärestiku vahel) ja riik laienes kuni Niiluse teise kärestikuni. Tehti sõjaretki Süüriasse. Laienesid kaubanduslikud sidemed. Levisid vask- ja pronksesemed, osati valmistada ka klaasnõusid.
Umbes 1650 aastal eKr tungisid Aasiast Niiluse deltasse hüksoslased, tähistas ka Keskmise riigi lõppu. Hüksoslased panid aluse ka teisele vaheperioodile, nende pealinn oli Avaris.
Teine vaheperiood (u 1730 – 1562 eKr)
muuda
1730.–1562. aastal eKr, mil valitses 15.–16. dünastia Alam-Egiptuses. Teisel vaheperioodil valitsesid Egiptuse põhjaosa Aasiast pärit hüksoslased (semiidid-asiaadid), kes rändasid Niiluse deltasse 18. sajandil eKr ning haarasid võimu umbes aastal 1630 eKr. Hüksoslased rajasid deltasse uue pealinna Avarise, Niiluse delta idaosas ning valitsesid suuremat osa Egiptusest 15. dünastiana (1630–1521 eKr). Ülem-Egiptuses valitsesid jätkuvalt Teeba kuningate 17. dünastia. Perioodi lõpul alustasid Teeba valitsejad rünnakuid Hyksose vastu.
Uus riik (1562–1085 eKr)
muudaTuntumad valitsejad olid Thutmosis I ja Thutmosis II Thutmosis III ja Thutmosis IV; Amenhotep I, Amenhotep II, Amenhotep III ja Amenhotep IV; Ramses I, Ramses II, Ramses III, Ramses IV, Ramses V, Ramses VI.
- Pikemalt artiklis Egiptuse Uus riik (1562–1085 eKr)
Uue riigi ajal, mil valitsesid 18.–20. dünastia, muutus Egiptus Idamaade võimsaimaks riigiks. Ülem-Egiptuse vaarao, Teeba valitseja Kamosise vend, Amos I (1552–1527 eKr), kes asutas 18. dünastia ja viis pealinna Memphisest üle Teebasse, ajas hüksoslased riigist välja. 18. dünastia ajal (1562–1308 eKr) oli Egiptus sõjaväeline suurriik. Amos tungis ka Palestiinasse, algatades nii Egiptuse agressiooni Aasia suunas. Sõjaretkega Nuubiasse taastas ta Egiptuse ülemvõimu kuni 2 kärestikuni. Vaaraode võim tugevnes, vaaraode võimu toetasid sõjavägi ja ametnikud. Kasutusele võeti sõjavankrid ja hobused, metallidest levisid pronks ja raud. Leiutati veetõsteseadmed. Palju kasutati vangide tööd.
Amenhotep (Amenophis) I (1527–1505 eKr) lasi esimese valitsejana end matta kaljuhauda Teeba läänekaldal, pannes nii aluse Egiptuse valitsejate matustele Kuningate orus. Thutmosis I aga (1507–1494 eKr) laiendas Egiptuse ülemvõimu Nuubias kuni 5 kärestikuni ja tegi eduka sõjaretke Süüriasse, püstitades võidusamba Karhemiši linna juures Eufrati kaldal. Ta viis riigi pealinna viis ta tagasi Memphisesse, Teebast aga kujundas suurejoonelise Amoni kultuskeskuse, kus jumalate templid paiknesid Niiluse jõe idakaldal, kuningate hauad Kuningate orus koos hauatemplitega aga läänekaldal.
Vaarao Thutmosis III valitsusajal (1479–1425 eKr), laiendas ta Egiptuse riiki sõdade abil. Ta korraldas 20 aasta jooksul 15 sõjakäiku ja vallutas suurema osa Lähis-Idast. Ta oli ühtlasi esimene vaarao pärast Thutmosis I-t, kes ületas Eufrati. Tema riik ulatus Lõuna-Süüriast üle Kaanani Nuubiasse, kuhu ta tegi oma viimase, ajaliselt eraldiseisva vallutusretke. Vaaraode Thutmosis I, kuninganna Hatšepsuti ja Thutmosis III ajal laienesid Egiptuse alad Eufrati ja Nuubiani. Assüüria, Babüloonia ja Hetiidi valitsejad tunnustasid Thutmosis III vallutusi.
Amenhotep III-a valitsusajal (1403–1364 eKr), seadis Egiptus sisse tihedad diplomaatilised suhted Aasia valitsejatega ning suruti edukalt maha ka ülestõus Nuubia lõunaosas. Amenhotep III viis läbi suurejoonelise ehitustöid Teebas Karnaki ja Luxori templites.
Vaarao Amenhotep IV (Ehnaton) ajal (1353–1336 eKr või 1351–1334 eKr) valitses Egiptuse riigis päikesejumal Atoni kultus, riigi pealinn oli Ahet-Aton (AI-'Amārinah). Aastal 1346 eKr alustas Amenhotep IV usurevolutsiooni: ainujumala Atoni kultust. Sellega asendati varasem monoteism henoteismiga: tunnistati küll paljude jumalate olemasolu, kuid kummardada tohtis neist ainult ühte, päikeseketast Atonit. Päikesejumal Re samastati Atoniga. Amenhotep IV hakkas ehitama uut pealinna Ahet-Atonit, mille tänapäevane nimi on Amarna. Järgmisel aastal, 1345 eKr, muutis ta oma nime ametlikult Ehnatoniks (Ahenatoniks), et rõhutada omarajatud kultust. 1343 eKr viidigi riigi pealinn Teebast Ahetatonisse üle. Amenhotep IVa abikaasa Nofretete omandas enneolematu võimu ja võib-olla sai oma mehe kaasvalitsejaks. Teda kujutati templite seintel sageli sama suurena kui Amenhotepit, mis väljendas nende võrdset tähtsust, ja teda kujutati Atonit üksinda kummardamas, ilma abikaasa juuresolekuta. Vahest kõige mõjuvam on ühes Amarna templis olev reljeef, milles Nofretetet kujutati Atoni ees piigiga välisvaenlast tagasi tõrjumas. Traditsiooniliselt tohtis niimoodi kujutada üksnes vaaraod.
Amenhotep IV-a järglane (u 1332–1323 eKr) Tutanhamon taastas Amoni kultuse ja tõid pealinna tagasi Teebasse. Tutanhamoni tuntus põhineb tänapäeval kahel asjaolul. Esiteks läks ta ajalukku oma isa radikaalse usureformi hülgajana. Teiseks avastati tema haud peaaegu täiesti puutumatuna, see on kõige paremini säilinud Vana-Egiptuse kuninglik haud ja sellepärast on ajaloolased saanud Tutanhamonit paremini tundma õppida kui teisi Egiptuse kuningaid.
Ramses I rajas uue 19. dünastia ja tema järglane Seti I (1305–1290 eKr) alustas võitlust Aasias, taastamaks ülemvõimu Palestiinas ja Süürias. Egiptlased võitlesid rohkem kui kaks sajandit Süürias hetiitidega. 1274. aastal eKr toimus Kadeši lahing, pärast mida sõlmiti 1269 eKr omavaheline rahu- ja liiduleping, seda rahulepingut peetakse üheks kõige vanemaks säilinud rahulepinguks. Süürias peetud hetiidiide sõjas Egiptuse vaarao (1290–1224 eKr) Ramses II-ga ei saavutanud kumbki pool otsustavat võitu, kuid Ramses II taastas kontrolli Palestiina üle. Rahulepinguga jäi põhjapoolne Süüria hetiitidele, Palestiinas ja Süüria lõunaosas aga kindlustus taas Egiptuse võim. Ramses II rajas riigile uue pealinna Per-Ramsese Niiluse delta idaosas.
.jpg)
Ramses III saavutas võidu riiki ohustanud mererahvaste üle, kelle invasioon oli Egeuse tsivilisatsiooni languse põhjuseks Vana-Kreekas ja seejärel ka ohuks Anatoolia sisealadel Vahemere idarannikul ja tuues kaasa Hetiidi impeeriumi languse ning purustusi Hetiidide ja Kaanani rannikulinnades. Ramses III (1185–1152 ekr) oli ka viimane võimas Uue Riigi valitseja, järgnenud kuningate ajal (Ramses IV – Ramses XI) valitsejate võim nõrgenes, piirdudes peagi vaid Alam-Egiptusega. Ülem-Egiptust valitsesid sisuliselt Amoni ülempreestrid, mis Ramses XI valitsusajal (1098–1069 ekr) tõi see kaasa avaliku konflikti kuninga ja ülempreestri vahel, mille tagajärjel ülempreester Herihor hakkas end ise kuningaks nimetama ja Ramses XI surma järel jäi Ülem-Egiptuses võim Amoni ülempreestritele, Alam-Egiptuses võimule tulnud 21. dünastiale allus ainult Niiluse delta. Paljude sõdade ja sisemiste vastuolude tõttu lagunes Uus riik umbes 1000. aastal eKr.
Kolmas vaheperiood (1085–664 eKr)
muuda- 1085 eKr – 945 eKr valitses Tanise ehk 21. dünastia.
- 945 eKr – 404 eKr valitses Bubastise ehk 22. dünastia.
- U 817 eKr – 730 eKr valitses Leontopolise ehk 23. dünastia.
- U 720 eKr – 715 eKr valitses Saisi ehk 24. dünastia.
- 715 eKr – 668 eKr valitses Etioopia ehk 25. dünastia.
Kolmandat vaheperioodi iseloomustavad liibüalaste, nuubialaste ja assüürlaste vallutusretked Egiptusse, kuid egiptlased suutsid need sissetungijad riigist lõpuks välja lüüa. Esialgu oli riik jagunenud Alam-Egiptuseks 21. dünastia ja Ülem-Egiptuseks Amoni ülempreestrite võimu all.
Liibüast väepealik Šešonk (945–924 eKr) pani Niiluse deltas aluse 22. dünastiale ja ühendas ka Ülem-Egiptuse, taastades Egiptuse poliitilise ühtsuse. Šešonk sekkus Lähis-Idas Palestiina asjadesse ja rüüstas Jeruusalemma.
9. sajandi lõpul eKr ja 8. sajandil eKr oli Egiptus killunenud Niiluse deltas valitsevate 22., 23. ja 24. dünastiate vahel. Nuubias (Sudaanis) tugevnes, 785. aastal eKr rajatud ja Egiptuse tsivilisatsioonist tugevalt mõjutatud Kuši riik, mille võimu alla langes ka Ülem-Egiptus. U 730. aastal eKr vallutas Kuši kuningas Pianhi (747–716 eKr) ka Memphise ja ühendas Egiptuse Kuši valitsejate (25. dünastia) võimu alla.
Hilis-Egiptuse ajastu (umbes 664–332 eKr)
muuda- Pikemalt artiklis Hilis-Egiptuse ajastu (umbes 664 – 332 eKr), mil valitsesid 26.–31. dünastiad.
Assüüria periood
muudaAssüüria kuningas Asarhaddon (ka Esarhaddon) (680–669 eKr) vallutas 671 eKr Memphise. Kuigi ta suutis tol ajal Egiptust valitsenud nuubialased ja etiooplased pagendada, ei õnnestunud tal poliitiliselt mõranenud ja väiksemateks omavalitsusteks jagunenud riigi üle siiski täielikku kontrolli saavutada. Kaks aastat hiljem ette võetud retk Egiptuses lõkkele löönud rahutuste lämmatamiseks osutus aga saatuslikuks ja Asarhaddon suri teel Egiptusse 669 eKr.
Pärast Asarhaddoni surma jagunes impeerium tema kahe poja, Assurbanipal II (669–627 eKr) ja Šamaš-šum-ukini vahel. Assuribanipalile kuuletunud alad ulatusid Kaukasuse mäestikust põhjas Nuubiani lõunas ja Küprosest läänes Pärsiani idas. Assurbanipal suutis lõpetada isa alustatud võitluse Egiptuse vastu, vallutada Teeba ja alistas terve Egiptuse ning võitis seda annekteerida üritanud Nuubia kuningat Tantamanit.
Assurbanipali valitsemisaja lõpuks oli Assüüria saavutanud oma absoluutse kõrghetke. Idas olid löödud Eelami kuningriik; mannealased, iraani pärslased ja meedlased oli Assüüria vasallid. Lõunas oli okupeeritud Babüloonia, allutatud kaldealased, araablased, sutud ja nabatlased, teisalt oli hävitatud Nuubia suurriik ja Egiptus sunnitud regulaarselt andamit maksma. Põhjas olid tagasi löödud sküüdid ja kimmerlased, vasalliriikideks muudetud Urartu, Früügia, Karduusia ja mitmed uushetiidi riigid ning Lüüdiaga sõlmitud sõbralikud suhted. Läänes olid alistunud Aramea, Foiniikia, Iisrael, Juudamaa, Samarra, Küpros, Kiliikia, Kapadookia ja Kommageene.
650datel aastatel lõi assürlaste nimetatud asevalitseja Psamtik I (664–610 eKr) Assüüriast lahku ja pani aluse Egiptuse viimasele hiilgeajale (26. dünastiaga).
Pärast Assurbanipali surma 627 eKr võtsid Assüürias võimust pikaajalised ja verised kodusõjad. Assur-uballit II ja tema Egiptuse valitsejast (610–595 eKr) liitlane Necho II tegid 609 eKr veel viimase ebaõnnestunud jõupingutuse, et pealinn Harran tagasi võtta ning impeerium päästa. Assüüria kui iseseisev poliitiline üksus kadus maailmakaardilt sootuks, järgmised kolm aastat nägid vaid egiptlaste ja assüürlaste väe jäänuste nurjunud katseid sissetungijad Assüüriast välja tõrjuda. Ka need lõppesid, kui aastal 605 eKr alistasid babüloonlased Karkemiši all Egiptuse väe koos selle viimaste järelejäänud assüürlastest toetajatega.
Pärsia periood
muudaPärsia kuningate kuningas Kambyses II tungis 525 eKr Egiptusesse, toetatuna Sámose türanni Polykratese laevastikust. Pärast paarikuust kampaaniat oli kogu riik Kambysese kätte langenud, samaaegselt alistusid talle ka Vahemere ääres elavad liibüa hõimud ja sealsed Kürenaika kreeka kolooniad.
Et oma võimu Egiptuses legitimeerida, kuulutas Kambyses end vaaraoks (525–522 eKr) ja väitis, et on viimase vaarao tütrepoeg, samuti Egiptuse jumalate Ra, Horose ja Osirise kehastus. Formaalselt rajas ta Egiptuse 27. dünastia, mis kestis kuni aastani 404 eKr. Egiptuses veetis Kambyses kolm aastat, otsustades vallutada ka Nuubia. Kuid tema sõjaretk sinna kukkus täielikult läbi, enamik sõjaväest hukkus ning Egiptuses ja Pärsias puhkesid mässud. Egiptuse ülestõusu surus Kambyses kohe maha, kuid seejärel, olles teel suruma maha Pärsias puhkenut, ta hukkus.
- Pikemalt artiklis Ahhemeniidide riik#Egiptuse vallutamine Pärsia suurriik
Pärsia kuningate kuninga ja Egiptuse vaarao (522–486 eKr) Dareios I ajal jagas Dareios, Kreeka pärimuse kohaselt riigi kahekümneks administratiivüksuseks – satraapiaks. Egiptus oli Ahhemeniidide Pärsia satraapkond. Egiptuses viidi lõpule Niilust Punase merega ühendava kanali ehitus.
Korduvalt ebaõnnestunud ülestõusude järel suutsid egiptlased kreeklaste sõjalise abiga aastal 404 eKr iseseisvuse taastada, kuid kaotasid selle taas aastal 343 eKr, kui langes viimane põliselanikust vaarao.
Hellenismi aeg
muudaAleksander Suure impeerium
muudaSõjas Ahhemeniidide Pärsiaga okupeeris Aleksander kogu Vahemere idaranniku ja suundus Egiptusse, mis talle vastupanuta alistus. Pärsia satraap võttis Aleksandrit pidulikult vastu ja andis talle üle aastal 332 eKr võimu ja riigikassa. Egiptuse preestrid kuulutasid Aleksandri vaaraoks. Egiptuses rajas Aleksander Niiluse deltasse Aleksandria linna, mis sai hiljem hellenismimaailma suurimaks metropoliks. Ta rajas Aleksandria-nimelisi linnu mujalegi, kuid ükski teistest ei saanud nii suureks ja edukaks kui Egiptuse oma.
Pärast Egiptuse vallutamist makedoonlaste poolt osutus kogu Vahemeri Pärsiast äralõigatuks, pärslaste sõjalaevastik, mis oli pärast Issose lahingut küll tunduvalt nõrgenenud, aga siiski takistas Aleksandri armeed Kreeka ja Makedooniaga regulaarselt sidet pidamast, kapituleerus nüüd täies koosseisus. Egiptuse alistamise järel algas sõja teine järk, mil Aleksander liikus Assüüriasse. Aastal 332 eKr vallutas Aleksander Suur Egiptuse ning oli pärast seda oli Egiptus kuni aastani 30 eKr kreeka-makedoonia päritolu valitsejate Ptolemaioste dünastia võimu all. Nende viimane esindaja oli Kleopatra VII.
Aleksander Suure surma ajal oli Ptolemaios Egiptuse asevalitseja ning erinevalt regendiks määratud väepealik Perdikkasest pooldas tema Aleksandri riigi jagamist väepealike ehk diadohhide vahel. Aleksander Suure (356 eKr–323 eKr) loodud maailmariik lagunes Diadohhide sõdades ja Makedoonia jäi laostuva riigiosa tuumikuks. Aleksander Suure väejuhid ja järglased diadohhid (kreeka keeles diadochos, 'järglane'; tähtsamad: Antigonos, Kassandros, Ptolemaios, Seleukos, Lysimachos) võitlesid pärast Aleksandri surma (323 eKr) ülemvõimu ja seejärel riigi jagamise pärast. Makedoonia riik jagunes pärast Aleksander Suure surma Kreeka ja Makedoonia, Egiptuse, Väike-Aasia ja Aasia osaks ning kujunesid Ptolemaioste (Egiptus), Seleukiidide (Süüria ja Mesopotaamia), Antigoniidide (Makedoonia) ja Attaliidide (Pergamon) hellenistlikud riigid. Ptolemaios I kindlustas oma võimu Egiptuses, liites sellega ka Kürenaika, ning alistas oma võimule ka Küprose, teisi väiksemaid Vahemere saari ning ka Väike-Aasia lõunaranniku. Samuti alistas ta ajutiselt teisi alasid, näiteks Süüria ja Palestiina.
Ptolemaioste periood (332–30 eKr)
muuda- Pikemalt artiklites Ptolemaioste dünastia ja Ptolemaioste kuningriik
305 eKr kuulutas Ptolemaios end Egiptuse kuningaks, pannes aluse Ptolemaioste dünastiale ja rajades hellenistliku Egiptuse riigi, mis kestsid kuni aastani 30 eKr, mil Egiptus Rooma riigiga liideti. Ettevaatliku ja kavala poliitikuna silma paistnud Ptolemaios ei ajanud Seleukos I ega Demetrios Poliorketese stiilis poliitikat, millega nood soovisid saada iga hinna eest tugevaimaks hellenistlikuks monarhiks, vaid ta rahuldus Egiptusega ning pühendus kunsti, kirjanduse ja filosoofia soosimisele. Ptolemaios I kuningriik oli tugev hellenistlik riik, mis ulatus idas Lõuna-Süüria nn Koile-Süüria, Palestiina ja Liibüani, läänes Kürenaikani ja lõunas Nuubiani ning hõlmas ka Küprose ja mitmed Egeuse saared. Aleksandriast sai riigi pealinn, hellenistliku kaubanduse ja kultuuri keskus. Et kohalike egiptlaste poolehoidu võita, nimetasid valitsejad endid vaaraode järeltulijateks. Hiljem võtsid Ptolemaiosed omaks Egiptuse tavad, riietuse ning osalesid religioonielus. Peale Ptolemaios I troonist loobumist sai Egiptuse kuningaks tema noorem poeg Ptolemaios II Philadelphos.
Egiptuses oli ülekaalukalt tähtsaim linn Aleksandria, ehitatud hellenistlikule linnale tüüpiliselt sirgete ristuvate tänavatega nn Hippodamose plaani järgi. Linna ilmet kujundasid suur kaheosaline sadam ja seda avamerest eraldav Pharose saar monumentaalse tuletorniga. Ptolemaios I Soter asutas Aleksandria Museioni (Muusade pühamu) ja Aleksandria raamatukogu, millest peagi kujunes hellenistliku maailma tähtsaim teadus- ja kirjanduskeskus.
3. sajandi alguses eKr tuli Ptolemaiostel pidada Süüria lõunaosa ehk nn Koile-Süüria pärast Seleukiidide Antiochos III Suure vastu mitu nn Süüria sõda. Neljandas Süüria sõjas (219–211 eKr) Antiochos III Suure katse vallutada Ptolemaiostelt Koile-Süüriat lõppes esialgu küll lüüasaamisega Raphia lahingus (217. aastal eKr), kuid järgnenud kuulsusrikas sõjaretk itta taastas lühemaks ajaks hegemoonia Iraani aladel ja pärast naasmist vallutati lõpuks peaaegu kogu Süüria.
Antiochos III Suur võitis 204. aastal eKr Ptolemaios V-ndat ning Egiptuse Ptolemaioste dünastia kaotas enamiku oma ülemerevaldustest (Väike-Aasia rannikualad ja selle läheduses asetsevaid saared) ning Lõuna-Süüria. Rahuleppe kohaselt pidi Ptolemaios V abielluma Seleukiidide dünastiasse kuuluva Antiochos III tütre Kleopatra I-ga.
200. aastal eKr sai Ptolemaios V Epiphanes Panioni lahingus Golani kõrgendikel Antiochos III käest taas lüüa ja kaotas suure osa Süüriast.
Rooma riigi periood (30 eKr–395)
muudaRooma keiser Augustus vallutas Egiptuse 30 eKr ning kuni 7. sajandini oli Egiptus Rooma riigi ning hilisema Bütsantsi riigi koosseisus. Egiptuse kuningas (80–58 eKr ja 55–51 eKr) Ptolemaios XII ajas Rooma-meelset poliitikat, 59 eKr sai ta Rooma ametlikuks liitlaseks, kuid 58 eKr aastal kukutati ta tänu ebapopulaarsele ja saamatule katsele anda Küpros roomlastele. Ta põgenes riigist, 55 eKr taastas ta tänu roomlaste toetusele oma võimu, kuid 51 eKr jäi ta raskelt haigeks ning suri. Ta määras oma pärijaks tütre Kleopatra VII, kelle trooniletõusu tagajateks määras ta testamendis roomlased. 48. aastal eKr tõugati Kleopatra VII õukonna poolt troonilt ja asendati alaealise Ptolemaios XIV-ga. Rooma keisririigis Julius Caesari ja alaealiste Ptolemaioste kaitsjaks Rooma senati poolt määratud Pompeiuse vahelises kodusõjas taandus Pompeius Farsala lahingu kaotuse järel Egiptusse, kus ta aga 48 eKr tapeti.
Sõjavägedega Egiptusse saabunud Julius Caesar taastas võimule ka Kleopatra, kaitstes võimu Aleksandrias pool aastat kestnud piiramise kestel Ptolemaios XIII eest. Egiptus oli autonoomne, Rooma klientriik.
Julius Caesari surma järel naasis Kleopatra Roomast Egiptusse. Julius Caesari mõrvamise järel 44 eKr kontrollisid Roomat Caesari vabariiklastest mõrtsukad Marcus Junius Brutus ja Gaius Cassius. Octavianus sõlmis liidu Marcus Antoniuse ja Marcus Lepidusega nad ning moodustasid valitsemiseks teise triumviraadi. Antonius ja Octavianus läksid võitlusse Brutuse ja Cassiusega, kes olid põgenenud itta. Brutuse ja Cassiuse enesetapu sooritamise järel (42 eKr) läks Octavianus Rooma tagasi, Marcus Antonius aga siirdus Egiptusesse. Seal liitus Marcus Antonius Egiptuse kuninganna Kleopatraga, kes oli Julius Caesari endine abikaasa ja Caesari väikese poja Caesarioni ema.
Rooma valdused jagati Octavianuse (läänes) ja Marcus Antoniuse (idas) vahel. Aktioni merelahingus (Kreekas) 31 eKr lõi Octavianus oma rivaale, Marcus Antoniust ja Gaius Sosiust, kes siis põgenesid Egiptusesse. Octavianus järgnes neile ja pärast veel üht kaotust sooritasid Kleopatra ja Antonius enesetapu 30 eKr. Kleopatra surma järel sai Egiptusest Rooma impeeriumi provints, mille territoorium langes suures osas kokku tänapäevase riigi aladega (v.a Siinai poolsaar, mille roomlased hõivasid hiljem). Seejärel muutus Egiptus Rooma riigi jaoks võtmetähtsusega provintsiks, kuna enamik impeeriumi viljast imporditi sealt. Augustuse valitsemisaega Roomas (27 eKr–14) peetakse Rooma vägevuse ja õitsengu kulminatsiooniks. Egiptust valitses Roomast määratud prefekt, Egiptusse paigutati kolm Rooma leegioni ja prefekt Aelius Gallus tegi aastatel 26–25 eKr ebaõnnestunud sõjaretke Araabiasse Rooma piiride laiendamiseks. Provintsi kaitses ja valvas kolm leegioni, kellel tuli maha suruda ülestõuse ja rahvastevahelisi konflikte. Rooma võimu all segunesid Egiptuses mitmed kultuurid: Egiptuse, Aleksandria kreeklaste, Rooma ja juutide omad.
1. sajandil tõi evangeeliumi kirjutaja Markus kristluse Egiptusse, kus see hakkas väga kiiresti levima ja muutus 3. sajandi lõpuks provintsis valitsevaks usundiks. Rooma riigi valitsejad nägid kristluse kiires levikus ohtu impeeriumile ja organiseerisid üle riigi vägivaldset kristlaste tagakiusamist, mis saavutas haripunkti Diocletianuse valitsemise (285–305) ajal.
270. aastal tungis Egiptusse Palmyra kuningriigi valitsejanna Zenobia, kuid 272. aastal Rooma keiser Aurelianus võitis ta ja viis ta vangina Rooma.
Kristlaste vastane vägivald lõppes Constantinus Suure võimuloleku ajal (306–337), kes tunnustas kristlust impeeriumi ametliku religioonina. Aleksandria patriarh oli pikka aega kiriku hierarhias tähtsuselt teisel kohal Rooma paavsti ja patriarhi järel.
Constantinus Suure surma järel jagunes Rooma riik kaheks riigiks ning Egiptus jäi Bütsantsi ehk Ida-Rooma keisririigi võimu alla.
Bütsantsi periood (395 – 630. aastad)
muudaBütsantsi pidevad sõjad oma naabritega nõrgestasid riiki sedavõrd, et nad ei suutnud enam Egiptust kaitsta. Aastatel 618–621 vallutas Egiptuse ligi 10 aastaks Sassaniidide riik.
Sassaniidide kuningas Husrav II- väed tungisid sügavale Väike-Aasiasse ja vallutasid Bütsantsilt nii Damaskuse (613) kui ka Jeruusalemma (614) ning seejärel (618–621) Egiptuse, mis kujunes eriti valusaks lüüasaamiseks Bütsantsile, kuna Egiptuse provints oli sisuliselt keisririigi viljaaidaks. Keiser Herakleios I valmistus vastupealetungiks, mis algas 622. aastal, äärmise põhjalikkusega ning otsustas vägede juhtimise isiklikult enda peale võtta. Husravile tuli Bütsantsi pealetung täieliku üllatusena ning Bütsants võitis ühe lahingu teise järel. Sõja otsustav lahing peeti 627. aastal Ninive lähedal ning see lõppes Sassaniididele täieliku lüüasaamisega.
- Pikemalt artiklis Bütsantsi ajalugu#Herakleiose dünastia
- Pikemalt artiklis Bütsantsi-Sassaniidide sõjad
Pärast lühikeseajalist võimu taastamist kaotas Bütsants aastatel 639–642 provintsi uuele suurvõimule – araablaste kalifaadile
Viited
muuda- ↑ Inimene, ühiskond, kultuur. I osa, Vanaaeg : [ajalooõpik gümnaasiumile]. Tallinn, 2006, lk 32.