Vaakum ehk vaakuum (ladinavacuum 'tühi') on olek, kui mingis ruumis puudub aine (sealhulgas õhk ja muud gaasid). Ligilähedane vaakum täidab kogu universumit, välja arvatud tähed, planeedid ja muud taevakehad ning nende atmosfäärid. Et vaakumis puudub rõhk, siis ei mõju ka väga kiiresti liikuvatele kehadele mingi takistus. Reaalselt pole aga absoluutset vaakumit võimalik saavutada, sest see ei ole kooskõlas relatiivsusteooria ega ka paljude teiste füüsikaseadustega. Isegi kõige hõredam tähtedevaheline ruum sisaldab ühe kuupmeetri kohta mõne vesiniku aatomi. Kaitseta inimene või mõni muu elusolend suudab vaakumisse sattunult teadvusel püsida umbes 15...20 sekundit, eeldusel et ta on enne dekompressiooni sügavalt välja hinganud. Laialt levinud arvamus, et vaakumis inimkeha plahvatab, ei vasta tõele, sest nahk ja rakuseinad on piisavalt tugevad, et hoida ära koevedelike keemine ja sellega kaasnev paisumine. Uuringute ja loomkatsete abil on kindlaks tehtud, et isegi teadvuseta inimene suudab vaakumis olla ühe minuti ilma igasuguste kahjustusteta. Astronaudid peavad avakosmoses viibides kandma survestatud ülikondi. Vaakumit kasutatakse ka tööstuslikes protsessides ning näiteks hõõglampides ja kineskoopides. Esimesena avastas vaakumi võimalikkuse Aasia filosoof Abū Naşr Muḩammad al-Fārābī (elas aastatel 872–950).
Gaasi olek kinnises anumas atmosfäärirõhust märksa madalamal rõhul. Gaasi käitumise vaakumseadmetes määrab molekulide (või aatomite) vaba tee pikkuse l ja seadet või protsessi iseloomustava lineaarmõõtme d (näit. anuma seinte vahemaa, toru läbimõõdu, elektroodidevahelise kauguse) suhe, mille järgi eristtatakse madalat (I≪d), keskmist (l≈d) ja kõrgvaakumit (l≫d). Madalale vaakumile vastab harilikult rõhk üle 100 Pa, keskmisele vaakumile rõhk 100-0,1 Pa, kõrgvaakumile rõhk alla 0,1 Pa. Vaakumit, millele vastab rõhk alla 10-5 Pa, nimetatakse ülikõrgvaakumiks (1 mm Hg = 133,322 Pa). [1]
