Vikipeedia

Vaabina vasallilinnus

Vaabina vasallilinnus (saksa keeles Ülzen, Uelzen) oli Tartu piiskopkonna lõunaosas asunud kivist vasallilinnus, mis tänapäevase haldusjaotuse järgi asub Võru maakonna Antsla valla Vaabina küla territooriumil. Keskaja lõpu poole, XVI sajandil kuulus see Tiesenhausenite aadliperekonnale.

Vaabina linnuse territoorium 2014. aastal. Vaade idast linnuseala lääneplatoole

Tänapäeval on vaadeldav linnuse lõunapoolne, kohati mitmeastmeline kaitsevall, läbi mille rajati nõukogude ajal Antsla–Vaabina maantee nr. 70. Linnusekünka ala edelaservas võib täheldada maapinnas mingite müürikatkete olemasolu. Ka omaaegne, praeguseks hävinud mõisa peahoone paiknes linnuseala lõunaküljel.

Nimekujud

muuda

Pärast Liivi sõda kutsuti seda linnuse- ja mõisakohta viimase omaniku järgi kohalike eestlaste hulgas Vaabinamõisaks (Wabinamoise)[1].

  • 1662 – Yltzen[2]

Ajalugu

muuda
 
Tiesenhausenite aadliperekonna vapp Poola võimuperioodi ajast Lõuna-Eestis

Linnuse ajalugu algusaegadest Liivi sõjani

muuda

Mõnedel andmetel on Vaabina varemalt olnud Hülsenite (von Eckeln genannt Hülsen) aadliperekonna pärusmõis. Liivimaa kastellaani Johann August Hülseni kroonikas "Liivimaa tema vana ja teistsuguse ajaloo järgi" on kirjas, et Hülsenite perekonnale kuulusid Liivimaal mitmed linnused ja mõisad: Salisburg (Mazsalaca), Hylsenberg (Patkule mõis Lazdona kihelkonnas), Brackhusen, Ass (Kiltsi) ja Uelzen (Vaabina). Viimane nimi on siis tulnud Hülsenitest. Kõik Liivimaa Gilsenite nimelised aadlimehed ja ordukomtuurid on loetud samuti Hülsenite perekonna hulka kuuluvateks. 1385–1388 valitsenud ordumeister Robin von Eltzi (Eltzin) hüüti ka Lobbe Hülseniks, viimase vennapojad Jacob ja Heinrich aga valitsenud ülalloetletud valdusi[3]. Hülsenitest on teada, et nad olevat friisi päritolu, Eltzenid aga pärinevat Saksa keskmaalt Reini jõe äärest. Eesti kunstiajaloolaste viimaste uurimuste põhjal jälle saab väita, et Urvaste Püha Urbanuse kihelkonnakirik, mille rajajatena on patronaažiõiguse tõttu alati arvatud Antsla ja Vaabina mõisnikke, on püstitatud mitte enne XIV sajandi III veerandit[4]. Valdavalt on Urbanusele pühitsetud kirikud rajatud samanimelise paavsti valitsusajal.[5] Eelnevast lähtuvalt võib oletada, et Urvaste kirikut hakati rajama paavst Urbanus V (1362–1370) või Urbanus VI (1378–1389) ajal.[6] Mitmed daatumid langevad ühte ajajärku. Ajaloolane Arndt tsiteerib üht käsikirja, kus ordumeister Robin von Eltzini nime kirjutatakse kujul Robbert von Ultzen[3].

1413. aastast on Poola allikates säilinud kirjalik ülestähendus, mille järgi paavst Johannes XXIII ülesandel käis kogudust Antslas külastamas apostlik saadik Antonius Firenzest (saksa Florenz)[7]. Võimalik, et Vaabina sellal vähemalt mõisana juba eksisteeris.

1419 on mainitud Uldemetsa vakust (Uldemetze Wacke), millest arvatakse olnud tulevat saksapärane nimi Uelzen[8]

Vaabina linnuse ehituse algust pole teada, ja samuti ei teata millal täpselt Vaabina Tiesenhausenite kätte sattus, A. W. Hupel kirjutab vaid Hülzenite kroonikale toetudes, et see toimus ilmselt siis ordumeistri vennapoegadelt ostu teel[9]. Kroonik Arndt kirjutab, et Vaabina linnuse ehitas üks Tiesenhausenite suguvõsa liikmetest. Küll aga tunti Tiesenhauseneid tõesti kõikjal oma valdustes agarate linnuseehitajatena[10]

1477 on kirjalikult esmamainitud Antsla kihelkonda, mille peakirik oli Urvaste Püha Urbanuse kihelkonnakirik. Mõned baltisaksa uurijad on oletanud, et Vaabina linnus ja Urvaste kirik on ehitatud üheaegselt[11]. Igal juhul kuulusid selle kihelkonna alla tollal suured mõisad ja linnusepiirkonnad, millest lähimad olid Antsla (5 km) ja Vaabina (6 km). XV sajandi II poolel kuni aastani 1484 (või 1483), oma surmani, tegutses ja elas Vaabina naaberlinnuses Antsla vasallilinnuses Tartu piiskopkonnas aktiivne ehitusmees olnud Peter von Üxküll, kes aitas ehitada näiteks ka Tartu toomkirikut[12]. Mõnede ajaloolaste arvates ehitati koostöös Vaabina omanikega tema ajal basiilikaks ümber ka Urvaste kirik; jällegi on teinekord omanikena oletatud Tiesenhauseneid. Sellel ajajärgul (1430–1484) elas esimene Fromholdi nimeline Berzaunest pärit Tiesenhausen ja kuna tema poja kohta on teada, et ta ei saanud Vaabinat omale ostu teel[13], vaid tõenäoliselt pärides, siis võis esimene Fromhold sellal koos Peter von Üxkülliga kihelkonnas tegutseda. Ka Fromholdi isa Peter von Tiesenhausen (1397–1435) kuulus Tartu rüütelkonda.

1513 kuulus Vaabina Berzaune suguvõsaharru kuuluvale Kavilda vasallilinnuse omanikule, Fromholdi poeg Fromhold von Tiesenhausenile (Vromholdile), kelle omanduses olid veel ka Berzaune, Kalsnava ja Tirza vasallilinnused ning Uderna, Restu ja Fehjeni (Fehden) mõisad. Samal aastal sai Fromhold nende valduste kuulumisest Tiesenhausenite "ühistesse kätesse" kinnituse ka paavst Leo X (Giovanni de Medici)[14].

1522. aasta 9. septembri pärandijaotuse transaktiga sai Vaabina koos sinna juurde kuuluva Uuemõisaga omale Fromholdi poeg Fabian von Tiesenhausen, kes valdas seda 36 aastat – kuni Liivi sõjani. 1530. aastast kuulus Fabianile ka Järvakandi vasallilinnus (mõis) Harjus.

Linnuse täpset ehitusaega ei teata, tõenäoliselt rajati see 15. või 16. sajandil. Linnuse rajamist või mõisa ümberehitamist ja kindlustamist on seostatud ka Fabian von Tiesenhauseniga, kelle eesnime järgi hakati kohta hiljem eesti keeles kutsuma.

Linnust on kirjalikult esmamainitud 1555. aastal Tartu piiskopkonna aadlike linnuste nimekirjas Tiesenhausenitele kuuluvana (Nobilium Episcopatus Dorpatens arces: Rannen, Congtal, Kawelecht, Ultzen Thiesenhausiorum)[15]. Ülejäänud linnused kuulusid samuti Tiesenhausenitele ja asetsesid Tartu piiskopkonna lääneosas, selle Võrtsjärve-poolsel küljel.

Vaabina linnuse ajalugu Liivi sõjast tänapäevani

muuda

1558. aasta jaanuaris algas Liivi sõda. Ordu- ja piiskopiväed taganesid põlemasüüdatud Kirumpää piiskopilinnuse alt Valga poole ja jäid Vaabina mõisasse laagrisse. 4. juulil viibis ordumeister Fürstenberg veel Vaabinas. Pärast tema lahkumist tungisid venelased laagrisse[16] ja ilmselt põletati siis ka linnus maha. Vene leetopissid kirjutavad, et samal sõjakäigul põletati paljudel linnustel, nagu Aluliina (Alukme), Sõmerpalu (Korslav), Vaabina (Babini), Tartu, Rakvere, Kärkna, Konguta, Laiuse, Narva ja Kiltsi (Askislus) eeslinnad ja ümberkaudu külad maha, inimesi (lahinguid) võideti ja võeti palju vangi[17]. Samal aastal surid Fabian von Tiesenhausen ja tema poeg – samuti Fabian. Nad on maetud ilmselt Järvakanti, kust leiti ka nende hauaplaat (...de olde Vabian vnd syn Sohn...)[18].

1582. aasta jaanuaris paavsti legaadi, jesuiit Antonio Possevino vahendusel sõlmitud Jam Zapolski vaherahuga said Rzeczpospolita poolakad Moskva Suurvürstiriigilt endise Tartu piiskopkonna alad endale. Omandatud varade üle korraldati otsekohe revisjone. Samal aastal on vasallilinnust kirjeldatud Tartu staarostkonna inventariseerimise nimekirjas. Seal teatatakse, et Vaabina – varem Fabian Tyzenhauzenile kuulunud kivist linnus (maja) on nüüd kokku kukkunud ja rusudega kaetud. Mullavallid linnuse ümber olevat sakslased aga siis ehitanud, kui moskvalased seda piirasid[19].

Poola kuninga Stephan Bathory ajal läänistati Vaabina koos kogu Tartu staarostkonna ja Tartu majandusmõisatega Rzeczpospolita (Poola-Leedu kuningriik) suurkantslerile Jan Zamoyskile[20]

1587 on linnust taas kirjalikult mainitud. Varsti pärast seda see aga hävis ja tänapäeval pole temast peaaegu midagi säilinud. Seetõttu pole ka teada, milline see välja nägi ja milliseid funktsioone võis täita. Poola ajal kujundati Vaabinast tulundusmõis – folvark (Oeconomiehof).

1588 kinnitas Poola kuningas Zygmunt III Waza Vaabina mõisa (linnusepiirkonna) koos samuti endises Tartu piiskopkonnas asuvate Rannu ja Kavilda kihelkonna mõisatega (Rannu, Kavilda ja Konguta vasallilinnuste piirkonnad) tänapäeval Lätis asuva Berzaune vasallilinnuse omanikule Heinrich von Tiesenhausen zu Behrsohnile[21] (u 1520 – 1600), kes oli kunagise omaniku Fabiani vennapoeg. Tiesenhausenitel olid ulatuslikud maavaldused ka kunagise Riia peapiiskopkonna ida- ja keskosas. Heinrichil oli Poola krooni ees suuri teeneid – ta oli orduajal olnud piiskop Wilhelmi nõunik ja orduriigi sekulariseerimise ning tugeva Poola-orientatsiooni pooldaja. 1577 põletasid venelased maha Heinrichile kuuluvad Riia peapiiskopkonna mõisad ja linnused ning ilmselt andsid poolakad talle lisaks kompensatsiooniks kunagised Tiesenhausenite Tartu piiskopkonna valdused. Üleandmine venis siiski mingil põhjusel, ning Vaabinat[22] ja Kongutat Heinrich lõpuks tagasi ei saadudki. Oletatavalt seetõttu, et mainitud linnused ei kuulunud kuni Liivi sõjani otseselt Tiesenhausenite Berzaune suguvõsaharu kätte. Heinrich ise suri aastal 1600.

1590. aastal Poola võimude koostatud nn "Leedu meetrikas" on suure täpsusega kirjeldatud sellal Vaabina mõisas olnud ehitisi. Teiste seas on üles loetud ka Tiesenhausenite vana kivihoone vare – ilmselt linnuse vana eluhooneblokk. Mõisas oli kirjelduse järgi (ilmselt linnuseala ühel küljel) vana elamu lihtsa ahju ja laastukatusega ning (teisel küljel) 6 ruumist koosnev ait ühise pika katuse all. Nende vahel aga paikneski vana mahajäetud kivist maja, millest vaid seinad järel olid. Lisaks kuulusid mõisa hoonete hulka hobusetallid, köök, saun ja kivist kelder juurviljaaias; mõisa all tiigi ääres oli ka väike veski[23]. Arvatavasti taastati "ökonoomiamõisas" Poola ajal eelkõige majandushooned, sest mõisast pidi omanikule eelkõige tulu saadama. Linnuse peahoone taastamiseks polnud aga vahendeid, ega vajadustki, kuna suurhetman Zamoyski ise vaevalt oma mõisaid külastas.

Alles 1605, pärast Poola riigi suurhetmani Zamoyski surma said Tiesenhausenid Vaabinat haldama hakata; mõisa sai omale Poola ja Rootsi õuejunkur, Kirumpää, Aluksne ja Kulna (Gulbene) linnustepealik Gotthard Johann von Tiesenhausen, kunagise omaniku Fabiani pojapoeg. 1625 taandus ta koos poolakatega aga Rootsi vägede eest ja jäi nii oma valdustest ilma[21].

1627 viisid rootslased läbi oma maarevisjoni, milles teatati lühidalt, et Vaabina on olnud Tiesenhausenite pärusmõis (erbgutt der Thisenhausen) ja poolakate ajal juhtis seda nendest Gotthard Johann. Mainitakse ka mõisa veskit[24]. Rootsi kuningas Gustav II Adolf annetas Vaabina ooberst Friedrich Rosladinile (Rotzladus), kes aga ei omanud seda eriti pikka aega[21].

1636, 28. septembril läänistas Rootsi tulevase kuninganna Kristiina eestkoste-regentvalitsus Vaabina mõisa truu teenistuse eest ooberstile, hilisemale kindralmajorile, Liivimaa maanõunikule ja Rootsi vabahärrale, parun Johann Eberhard von Bellingshausenile[22], kes oli keskajal Lübeckist Saaremaale tulnud ja Kihelkonda asunud Billinghusenite järeltulija. 1638 korraldati uus maarevisjon, kuid teated Vaabina kohta jäid sama lakoonilisteks, nagu eelmisegi rootslaste revisjoni ajal[25] Endine omanik Gotthard Johann von Tiesenhausen püüdis küll protsessida ja Vaabinat omale tagasi saada, kuid 1643. aasta kohtu otsusega vabastati uus omanik kõigist endise omaniku nõuetest. Bellingshausenite kätte jäi Vaabina ligi 90 aastaks.

Pärast Põhjasõda langes Vaabina 1723. aastal abielu kaudu Schreiterfeldidele, neilt Igelströmidele, Gersdorfidle ja 1811 Rennenkampfidele[21]. Bellingshausenite Eestimaa-suguvõsa meesliin suri XIX sajandiks välja.

1802 väljaantud käsikirjas teatab ajaloouurija Ed. Ph. Körber, et tollase Vaabina mõisa juures on linnusest veel säilinud rusukuhil ja mõned vallikraavid[26].

Kunstiajaloolane Armin Tuulse kirjutab oma II maailmasõja ajal välja antud linnusteraamatus, et Vaabina linnusest on säilinud üksikuid müürijäänuseid, kuid lähemat ta neid ja nende paiknemist ei kirjelda, paigutab aga linnuse vabatüübiliste laagerkastellide hulka kuuluvaks[27]

1967 lammutati lõplikult vana Vaabina mõisa härrastemaja varemed, kuna selle koha pealt tõmmati otse läbi linnuseala ja mõisapargi uus Võru–Antsla maantee. Härrastemaja oli kunagi ehitatud linnuseala lõunakülje valli peale. Teesüvendi kaevamisel leiti veel ligi 3 m sügavuselt endiste ehitiste (mõisa härrastemaja) vundamendi osi, mille all oli õhuke söestunud kiht[28].

1973, kui ajaloospetsialist Uno Hermann koostas Vabariiklikule Restaureerimisvalitsusele Vaabina vasallilinnuse ajaloolist õiendit, sai ta Urvaste kirikuõpetajalt Kannukeselt kirja, milles viimane teatas, et kohaliku vanema inimese mälestuste järgi olla mõisapargis varemalt olnud kahe- või kolmekorruseline kivist (tellistest ja maakividest) hoone, mille lammutamisel saadud kive kasutatud Vaabina koolimaja ja selle lähedal asuva magasiaida ehituseks. Arvatavasti veeti kive kaugemalegi[28].

Ehitus

muuda

Ehitusstiililt on Vaabinat paigutatud vabakujulise kastellitüübi hulka kuuluva laagerkastelli alla[29], kus nelinurkse kivist ringmüüri sees olid linnuse peahoone ja ülejäänud hooned toetusid vabas planeeringus kaitsemüüri seinte vastu. Teada on, et Vaabinas oli veel pärast linnuse hävitamist kivist suurem eluhoone, ning et linnuse territooriumil paiknevat hilisemat mõisaala ümbritses ka kivist aed-ringmüür, mis ühes küljes oli ehitatud maakividest ja teises küljes punastest tellistest. Liivi sõja ajal ehitasid sakslased linnuse tugevduseks tollal kindluste arhitektuuris juba levima hakanud muldkindlustusi. Säilinud muldvallide ja vallikraavide asetuse järgi saab oletada, et linnus oli nelinurkne ja selle küljed paiknesid põhiilmakaarte suundades.

Pildigalerii

muuda
  •  
    Vaade läänepoolsele linnusealale põhjast. Vana maantee möödus sellest paremalt ehk lääneküljest
  •  
    Linnuseala lääneosa edelanukk, vaade põhjast
  •  
    Vaade linnuseala lääneosalt üle maantee idaosale. Uus Nõukogude okupatsiooni ajal ehitatud maantee lõikas linnuseala keskelt pooleks
  •  
    Vaade läänepoolsele linnusealale läänesuunast. Näha on lõunaküljee järsk kallast
  •  
    Vaade läänepoolse linnuseala lõunavallile lõunaedelast. Vana maantee möödus sellest vasakult ehk lääneküljest
  •  
    Vaade idasuunast vanalt maanteelt tiigile, mis jääb läänepoolsest linnusealast u 50 m edelasse
  •  
    Vaade läänepoolsele linnusealale lõunaedelast. Jõeorupoolne lõunakülg on järsem
  •  
    Vaade idapoolsele linnusealale lõunast. Linnuseala keskelt läheb maantee
  •  
    Läänepoolsele linnusealale edelanurk

Viited

muuda
  1. ↑ https://books.google.fi/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&rview=1&redir_esc=y&hl=et#v=snippet&q=Uelzen&f=false Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, II köide, Heinrich Hagemeister, Alt-Drostenhof 1836, lk. 85–86
  2. ↑ https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Atlas_Van_der_Hagen-KW1049B10_029-LIVONIA_Vulgo_Lyetland.jpeg Livonia Vulgo Lyetland, Joan Blaeu, Koninklijke Bibliotheek Amsterdam, 1662, vasegravüür
  3. ↑ 3,0 3,1 https://books.google.lv/books?id=_NlDAQAAMAAJ&pg=PA450&lpg=PA450&dq=von+Eckeln+genannt+H%C3%BClsen&source=bl&ots=mhlP8r3LuS&sig=PEgTpXJsyoymZOhN-sHqFRH-l2w&hl=lv&sa=X&ei=0LREVaqFH4ScsAGrg4D4CQ&ved=0CDsQ6AEwBg#v=onepage&q&f=false Von den Rechten der lief- und ehstländischen Landgüter. Der nordischen Miscellaneen XXII-XXIII, August Wilhelm Hupel, Riga 1790, lk. 450–451
  4. ↑ Kaur Alttoa (2013). Die Kirche zu Urbs. Urvaste und die Frage der Rigenser Bauschule im 13. Jahrhundert. – Baltic journal of art history. Official publication of the Chair of Art History of the University of Tartu. 6. Tartu: University of Tartu Press. Lk 12.
  5. ↑ "Urvaste kiriku ajaloost". EELK Püha Urbanuse Kogudus. Originaali arhiivikoopia seisuga 26.12.2016. Vaadatud 10.01.2020.
  6. ↑ Urvaste kirik. Church of Urvaste. Die Kirche Urvaste. Urvaste, 2013: Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Urvaste Püha Urbanuse Kogudus. Lk [7].{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: koht sisaldab numbrit (link)
  7. ↑ https://web.archive.org/web/20200813084842/https://urvaste.eelk.ee/demoleht/ Urvaste Püha Urbanuse kogudus, ajaloost
  8. ↑ https://dom.lndb.lv/data/obj/file/17728664.pdf Karl von Löwis of Menar, "Burgenlexikon", Riga 1922, Uelzen, lk. 119
  9. ↑ https://books.google.ee/books?id=vqJKAAAAcAAJ&pg=PA151&lpg=PA151&dq=schloss+uelzen&source=bl&ots=MBAPVfFrof&sig=ACfU3U1h45PnElC2eu0rFWJ5IKYn3Qv9Dw&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwi5jfvFjunpAhXOXJoKHZu2Azg4FBDoATAEegQICBAB#v=onepage&q&f=false Materialen zu einer liefländischen Adelsgeschichte, Der nordischen Miscellaneen XV, XVI, XVII köide, August Wilhelm Hupel, Riga 1788, J. F. Hartknoch, lk 151; samuti Hülsen Liefland I Theil, lk. 86 ja II Theil, lk. 16
  10. ↑ Vaabina linnus, ajalooline õiend, Vabariiklik Restaureerimisvalitsus, Tallinn 1973, koostanud Uno Hermann, lk. 3
  11. ↑ https://bildsuche.digitale-sammlungen.de/index.html?c=viewer&bandnummer=bsb00001239&pimage=205&v=100&nav=&l=de Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands, I Theil – Der ehstnische District, Leonhard von Stryk, Dorpat (Tartu) 1877, Das Kirchspiel Anzen, Uelzen lk. 189
  12. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag, 1942, lk 266
  13. ↑ https://books.google.ee/books?id=SKdKAAAAcAAJ&pg=PA109&dq=Schloss+Uelzen&hl=et&sa=X&ved=0ahUKEwjSgo3woqnpAhXmk4sKHQsjCdA4FBDoAQgvMAE#v=onepage&q&f=false Neue nordische Miscellaneen XVIII, August Wilhelm Hupel, Leipzig 1798, lk. 109
  14. ↑ https://bildsuche.digitale-sammlungen.de/index.html?c=viewer&bandnummer=bsb00001239&pimage=216&v=100&nav=&l=de Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands, I Theil – Der ehstnische District, Leonhard von Stryk, Dorpat (Tartu) 1877, Das Kirchspiel Anzen, Uelzen lk. 200; samuti Gadebusch I, lk. 13
  15. ↑ Archiv für die Geschichte Liv-, Esth- und Curlands. Band VI, Fr. G. von Bunge, Reval-Dorpat 1842–1861, lk. 126, 140
  16. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, ISBN 978-9985-66-466-7
  17. ↑ Polnoje sobranije russkih letopiseij, XXI köite II osa, Sankt-Petersburg 1913, lk 655–662; samuti Litovskaja voina, I osa, N. Kostromarov, Sankt-Petersburg 1864, lk. 35
  18. ↑ August Ludwig krahv Mellin, Nachricht von der alten festen Plätzen der Letten und Ehsten, Neue Nordische Miscellaneen IX-X, Riga 1794, lk. 537–538
  19. ↑ Inventarium der Starostei Dorpat, 1582, lk. 89
  20. ↑ Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, II köide, Heinrich Hagemeister, Alt-Drostenhof 1836, lk. 86
  21. ↑ 21,0 21,1 21,2 21,3 Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, II köide, Heinrich Hagemeister, Alt-Drostenhof 1836, lk. 86
  22. ↑ 22,0 22,1 Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands, I Theil – Der ehstnische District, Leonhard von Stryk, Dorpat (Tartu) 1877, Das Kirchspiel Anzen, Uelzen, 200
  23. ↑ Litovskaja metrika 1590, lk 377, Vanade Aktide Riiklik Keskarhiiv Moskvas, fond 389, säilik 577
  24. ↑ Jordrevision handlinger, 1627, lk. 254, koopia Riiklik Ajaloo Keskarhiiv, fond 2325, säilik 132
  25. ↑ Liivimaa 1638. aasta maarevisjon. Eesti NSV Riigi Keskarhiivi Tartu osakonna toimetised, Tartu 1941, lk. 51
  26. ↑ Vaterländische Merkwürdigkeiten I, Ed. Ph. Körber, 1802, lk. 383
  27. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag, 1942, lk 266, 431
  28. ↑ 28,0 28,1 Vaabina linnus, ajalooline õiend, Vabariiklik Restaureerimisvalitsus, Tallinn 1973, koostanud Uno Hermann, lk. 6
  29. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag, 1942, lk 431

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vaabina_vasallilinnus&oldid=6706112"