Urvaste kihelkond
Urvaste kihelkond (ka Antsla kihelkond; võru keeles Urvastõ kihlkund; saksa keeles Kirchspiel Anzen, Urbs Kirchspiel; lühend Urv) oli ajalooline kihelkond Võrumaal ning Tartu ja Võru kreisis Liivimaa kubermangus.
Ajalugu
muudaUrvaste kihelkonna ala kuulus algselt Ugandi muinasmaakonda, hiljem Tartu piiskopkonda. Esimestena mainiti 1405. aastal Vaabina ja Antsla mõisa, 1413. aastal nimetati ka Urvaste kirikut. Liivi sõja järel jäi Urvaste kant Poola, 1625. aastast Rootsi võimu alla. Rootsi aja algul taastati sõdades hävinud kirik ning sinna saadeti esimene luteri pastor, soomlane Jacob Schomann. 1688. aastast on säilinud teade Urvaste köstrikoolist, kus õppis 25 poissi. Kihelkonnast eraldusid Karula, Kanepi ja Sangaste kihelkonnad.[1]
Põhjasõja ajast on teada lahing Uhtjärve juures 17. juulil 1702. 1732 taastas pietistlik pastor J. Ch. Quandt köstrikooli, kus töötasid ka talurahvast pärit õpetajad Koljo Adam, Mango Hans ja Matsi Kärt. 1735. aastal tegutses kihelkonnas ka kolm mõisakooli. 1780. aastaks oli Urvastes 627 talu ja 60 popsikohta ning kokku 8820 elanikku. 1836 osteti Urvastes päriseks esimene talu Võrumaal: Linnamäe mõisale kuulunud Murru talu. 1840. aastate talurahvarahutustes osales ka Urvaste kandi rahvas, kelle mõisteti 1842. aastal Vana-Antslas toimunud sõjakohtu istungil ihunuhtlust. 1845–48 läks kihelkonnas õigeusku 830 inimest; 1847 asutati Kassimõisa õigeusu kogudus, 1895 ehitati Kraavile Püha Eliase kirik.[1]
Eesti esimesel üldlaulupeol Tartus 1869. aastal osales ka Urvaste laulukoor, teisel laulupeol 1879. aastal tuli Vaabina orkester II kohale. 1877 loodi Eesti Aleksandri kooli Urvaste abikomitee, 1884 karskusselts Koit.[1]
10. aprillil 1918 Riias toimunud maakoosolekul luges Vana-Antsla vallavanem Peeter Koemets ette Lõuna-Eesti vallavanemate märgukirja, milles nõuti iseseisvust ega soovitud liituda koosolekul välja pakutud Balti hertsogiriigiga. Vabadussõja ainuke lahing Urvaste kandis toimus kihelkonna lõunatipus Saeras 20. märtsil 1919 Võrumaa kaitsepataljoni ja Nõukogude Venemaa vägede vahel. Seevastu vabaneti 1941. aastal kogu kihelkonnas ja Antsla vallas Nõukogude võimust juba enne Saksa armee saabumist, 1944. aastal augustis toimusid aga ägedad lahingud Punaarmeega. Teise maailmasõja järel 1944–53 tegutsesid Linnamäel metsavennad Juhan Huska juhtimisel.[1]
Urvaste kihelkonna mõisad
muuda- Urvaste kirikumõis (Pastorat Anzen)
- Koigu mõis (Koick, Runnemois),
- Vaabina mõis (Uelsen),
- Linnamäe mõis (Linnamäggi),
- Vana-Antsla mõis (Alt-Anzen mit Jacobshof),
- Vastse-Antsla mõis (Neu-Anzen mit Kassimois)
- Urvaste mõis (Urbs),
- (Kerjell ehk Pillopall),
- Sõmerpalu mõis (Sommerpahlen),
- (Lühnen),
- Järvere mõis (Jerwen),
- Mustja mõis (Mustel),
- Anne mõis (Annenhof, Koik-Annenhof) eraldati Koigu mõisast 1799. aastal
Urvaste kihelkonna vallad
muuda- Koigu vald (1866–1891)
- Kärgula vald (1866–1917)
- Linnamäe vald (1866–1917)
- Peetrimõisa vald (1866–1867)
- Sõmerpalu vald (1866–1917)
- Truuta vald (1866–1891)
- Urvaste vald (1866–1917)
- Vaabina vald (1866–1917)
- Vana-Antsla vald (1866–1917)
- Vastse-Antsla vald (1866–1917)
Urvaste kihelkonna kihelkonnakoolid
muuda- Antsla-Kraavi Prohvet Eelija kiriku õigeusu koguduse Kraavi kihelkonnakool
- luteriusu Antsla kihelkonnakool Urvaste kiriku juures
Urvaste kihelkonna kalmistud
muuda- Antsla Metsakalmistu
- Antsla II maailmasõja matmispaik
- Kraavi kalmistu
- Linnamäe mõisa kalmistu
- Osula kalmistu
- Osula II maailmasõja matmispaik
- Sõmerpalu mõisa kalmistu
- Urvaste kalmistu
- Urvaste kirikuaed
- Urvaste mõisa kalmistu
- Urvaste vana kalmistu
- Urvaste II maailmasõja matmispaik
- Vaabina mõisa kalmistu
- Vana-Antsla mõisa kalmistu
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 "Valla ajalugu" Urvaste valla koduleht (vaadatud 10. juulil 2013)
Kirjandus
muuda- Büsching, Anton Friedrich (1773). Magazin für die neue Historie und Geographie: IX. Land-rolle des Herzogthums Liefland vom Jahr 1765. Halle: Johann Jacob Curt. Lk 387.
- Hupel, August Wilhelm (1782). Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Dritter und lelzter Band. Riga: zu finden bey Johann Friedrich Hartknoch. Lk 277–280.
- Agaate Laurson. Ajalooline traditsioon Urvaste kihelkonnast Eesti Kirjandusmuuseum. 2007.