Tsistertslaste ordu

Tsistertslaste ordu (ladina keeles Sacer Ordo Cisterciensis; lühend OCist) on benediktlastest alguse saanud katoliku ordu.

Ordu ülemabt on alates 2010. aastast Mauro-Giuseppe Lepori. Aastatel 1995–2010 oli ülemabt Maurus Esteva Alsina.

Ordul on valge rüü, mille peal kantakse musta ülavööd või põlle. Tsistertslaste ordu vendi on nimetatud "valgeteks vendadeks", erinevalt dominiiklaste ordu "mustadest vendadest".

Tsistertslaste ordust on pärit umbes 850 pühakut (kellest tuntuim on püha Bernard Clairvaux'st) ja õndsakskuulutatut.

Ajalugu

Ordu rajas aastal 1098 Prantsusmaal Cîteaux's (ladina keeles Cistercium) rühm benediktiini munki eesotsas Champagne'ist pärit püha Robertiga Molesme'ist, kellele alluvad mungad olid elanud Molesme'is Chatilloni lähedal. Robert ei olnud sealse elulaadiga rahul ning rändas koos 20 mungaga soisele kohale Burgundias Châlonsi piiskopkonnas Dijoni lähedal Cîteaux's.

Burgundia krahvi Odo soosingul ehitasid nad kloostri, mille nimi oli lihtsalt "Novum Monasterium" ('uus klooster'), ning seadsid eesmärgiks elada rangelt selle kloostrielu reegli järgi, mille Benedictus Nursiast aastal 540 oma munkadele oli seadnud (Regula Benedicti). Selle alusel tahtsid nad elatuda ainult oma kätetööst, lükates tagasi sissetuleku benefiitsidest, tollidest, rendisest ja intressidest. Tsistertslastele oligi tunnuslik naasmine füüsilise töö, eriti põllutöö – benediktlaste kunagise eluviisi – juurde. Nad hülgasid kõik vahepealsed leevendused ja uuendused, mõnes punktis läksid ranguses Benedictuse aegadest veelgi kaugemale. Et füüsilise töö jaoks aega jääks, loobusid nad jumalateenistuse lisaelementidest, mis benediktlastel kolme sajandi jooksul olid välja kujunenud. Cluny kloostris ja teistes benediktlaste kloostrites olid need jumalateenistuse aega mitmekordistanud. Nendest uuendustest säilitasid tsistertslased ainult hingepalvemissa igapäevase lugemise.

Aastal 1099 naasis Robert paavsti korraldusel Molesme'i ning Cîteaux' kloostri abtiks sai püha Alberic, kes jäi abtiks kuni oma surmani aastal 1109. Seejärel oli 1134. aastani abtiks inglane, püha Stephen Harding.

Mõnda aega paistis uus klooster perspektiivituna. Noviitse oli vähe ning Stepheni abtiaja algaastatel tundus, et üritus on läbi kukkunud. Ent aastal 1112 või 1113 liitus kloostriga Bernard Clairvaux'st koos 30 kaaslasega. Kloostrielu hakkas hämmastavalt kiiresti ülesmäge minema. Järgmisel kolmel aastal asutati neli tütarkloostrit, primaarkloostrid: La Ferté klooster (1113), Pontigny klooster (1114), Clairvaux' klooster ja Morimondi klooster (mõlemad 1115), millest said alguse neli filiatsiooniliini. Uudne oli tsistertslastele omane range side põhimõtteliselt iseseisvate kloostrite vahel. Iga klooster jäi vastutavaks oma emakloostri ees. Emakloostri abt sooritas igal aastal ametliku visitatsiooni. Selles filiatsioonisüsteemis omandas kõrgeima positsiooni Cîteaux' klooster.

Ordu sisekord hakkas välja kujunema Alberici ajal, kuid omandas lõpliku vormi abtide koosolekul Stephen Hardingi ajal ürikus "Carta Caritatis". See korrastas suhted tsistertslaste ordu kloostrite vahel ja avaldas mõju kogu lääne munkluse arengule. Seda kodukorda võib võtta kompromissina algse benediktlaste süsteemi vahel, kus iga klooster oli autonoomne ja eraldatud, ning täieliku tsentraliseerituse vahel, kus kõik benediktlased allusid Cluny kloostrile. Seevastu Cîteaux' süsteemis oli igal kloostril oma abt, kelle valisid oma mungad, ning oma ühisomand ja finantsid. Teisest küljest allusid kõik kloostrid peakapiitlile, mis käis igal aastal Cîteaux's koos ning koosnes ainult abtidest. Seda organit ja ordut juhtis Cîteaux' abt. Tema oli ka kõikide kloostrite visiteerija, kellel oli luba muuta kõigi kloostrite usu- ja ilmalik elu Cîteaux' eeskujule täpselt vastavaks. Kui Stephen aastal 1134 suri, oli tsistertslastel juba 30 kloostrit.

Tsistertslaste ordu juht Bernard Clairvaux’st oli vaimulik eestvedaja, kes oma kirjutistega propageeris ja põhjendas Teist ristisõda (1147–1149).

Kui Bernard aastal 1153 või 1154 suri, oli tsistertslastel kloostreid juba üle 280 ning umbes 700 munka ja ilmikvenda. 12. sajandi lõpuks oli neid üle 500. 13. sajandil lisandus sadakond kloostrit. 15. sajandil jõudis kloostrite arv peaaegu 750-ni. Suuremaks see arv ei kasvanud. Ordu levis kogu Euroopas, eriti Prantsusmaal, ent ka Saksamaal, Inglismaal, Šotimaal, Iirimaal, Rootsis, Poolas, Eestis, Ungaris, Itaalias, Sitsiilias, Hispaanias, Portugalis ja mujal. Portugalis rajati väga suurejoonelisi kloostreid, näiteks Alcobaça klooster.

Peaaegu pool kloostritest asutati otseselt või kaudselt püha Bernardi suure mõju ja prestiiži tõttu otseselt või kaudselt Clairvaux'st. Bernardi peeti peaaegu ordu asutajaks ning tsistertslasi nimetatigi sageli bernardiinideks.

Tsistertslaste mõju katoliku kirikus kasvas nii suureks, et üks püha Bernardi munkadest sai paavstiks (Eugenius III). Kuni 13. sajandi esimese veerandini olid tsistertslased benediktlastest mõjukamad. Siis aga hakkas nende mõju vähenema, sest kerjusmunkade ordud vastasid paremini ajastu vajadustele. Kuid tsistertslaste allakäigul olid ka sisemised põhjused. Hiigelordul oli raske säilitada esialgset vaimulikku innukust. Hakati tegema järeleandmisi askeesi ranguses (sealhulgas toitumises) ja tuluallikate asjas. Hakati lubama rente, tolle ja benefiitse. Tekkis ärivaim. Paljud kloostrid muutusid toretsevaks. Mungad loobusid põllutööst.

Hiljem on tsistertslaste seas pidevalt tekkinud liikumisi esialgse ranguse taastamiseks. Peakapiitel püüdis võidelda leevenduste ja kuritarvitustega.

Tsistertslastel oli suur tähtsus 12. ja 13. sajandi koloniseerimistegevuses, eriti Elbest ida pool. Kloostri rajamisel pidi mõnekümneliikmeline munkade rühm välja rändama ning ideaalis rajama uue kloostri metsikusse kohta, et seda õilistada. Osalt oli koloniseerimine ka vältimatu, sest Lääne-Euroopa võimalikud põllumaad olid juba hõivatud. Nad rajasid näidispõllumajandeid, edendasid puuvilja- ja viinamarjakasvatust, hobuse- ja kalakasvatust, mäendust ja villakaubandust, arendasid teadust ja meditsiini ning aitasid sellega kaasa kõrgkeskaja kultuuri levikule ja õitsengule. Nad avaldasid suurt mõju hilisema keskaja tsivilisatsiooni arengule. Nad tegid põllumajanduses palju uuendusi.

Algselt said tsistertslased kogu sissetuleku maast. Nad arendasid välja põllumajandussaaduste turustamise süsteemi ning aitasid kaasa kaubanduse arengule Lääne-Euroopas. Näiteks oli 13. sajandi lõpuks Inglismaa tsistertslaste villa ekspordil üleriiklik tähtsus. Mungad üksinda ei jõudnud enam põllumajanduslikke töid käigus hoida, sest neil läks palju aega vaimulikele ülesannetele. Seetõttu oli tsistertslastel palju ilmikvendi. Neid värvati talupoegade seast. Tegemist oli lihtsate harimatute meestega, kelle ülesanne oli teha kõiksugu töid, eeskätt põllutöid. Nad elasid samas hoones eraldi, kuid ei võtnud osa kanoonilistest jumalateenistustest ning neil olid eraldi palvused ja usuharjutused.

Ilmikvendi kunagi ei ordineeritud ning neile ei antud kunagi juhtivaid positsioone. Just ilmikvendade abil õnnestuski tsistertslastel Euroopa arengus nii suurt osa etendada. Sageli aga läks ilmikvendade arv ülemäära suureks. Ühes kloostris võis olla paarsada ilmikvenda. Hiljem siiski ilmikvendade arv vähenes ja lähenes proportsioonidele benediktlaste ordus.

Gooti stiilis arhitektuur, mille tsistertslased algul kõheldes omaks võtsid, levis üle kogu Euroopa suuresti selle ordu tegevuse tulemusel. Nagu kõik mungad, kirjutasid nad ümber liturgilisi ja teoloogilisi käsikirju. Mõnel kloostril oli keskaja lõpuks juba suur ja väärtuslik raamatukogu.

Aastal 1335 kehtestas paavst Benedictus XII, kes oli ise tsistertslane, rea eeskirju ordu algse vaimu taastamiseks. 15. sajandil püüdis mitu paavsti ordut reformida. Ordut tervikuna reformida ei õnnestunud, ent 15. ja 16. sajandil õnnestus teha kohalikke reforme. 17. sajandil püüdsid paavst ja Prantsusmaa kuningas veel kord läbi viia üldreformi. Peakapiitel valis Cîteaux' kloostri abtiks kardinal Richelieu, arvates, et too suudab tsistertslasi reformi eest kaitsta. Richelieu aga asus täielikult reformi poolele. Vastupanu oli siiski nii suur, et üldreformi läbi viia ei õnnestunud.

16. sajandil tekkis reformitud tsistertslaste kongregatsioon feuillants, mis levis Prantsusmaal ja Itaalias (viimases parandatud bernardiinide nime all). Prantsusmaal tekkis veel kongregatsioon Sept-Fontaines (1654).

Tähtsaim tsistertslaste reformiliikumistest oli aastal 1663 eraldunud La Trappe'i rühm (trapistid). Neist sai lõpuks omaette "rangete tsistertslaste" ordu.

Reformatsioon, Joseph II kirikupoliitika, Prantsuse revolutsioon ja teised revolutsioonid peaaegu hävitasid tsistertslased. Alates 19. sajandi viimasest poolest hakkas ordu tegevus jälle elavnema. 20. sajandil muutus tsistertslaste ordu uuesti tähtsaks, eriti oma koolitegevuse tõttu. Peale selle hakati piiratud ulatuses arendama misjonitegevust Lõuna-Ameerikas.

Nunnad

Tsistertslastel on alati olnud palju nunni. Esimene nunnaklooster asutati Langres'i piiskopkonnas Tartis aastal 1125. Kõrgajal olevat olnud 900 nunnakloostrit ja kloostrid olid väga suured. Nunnad tegelesid kontemplatsiooni ja ka põllutööga. Hispaanias ja Prantsusmaal olid mõnedel tsistertslaste abtissidel erakorralised privileegid. Nunnadel leidis aset arvukalt reforme. Tuntuim tsistertslaste naisklooster oli Port-Royal, mille reformis Angélique Arnaud ja mis on seotud jansenismiga.

Kloostrid

Jędrzejów tsistertslaste kloostri siseõu

Ordu statuutide järgi tuli klooster ehitada asustusest eemale, kloostrite arhitektuur oli askeetlik. Kõik kloostrid ehitati sama põhiplaani järgi, kuigi mõõtmed varieerusid. Kloostri hoonestuse põhistruktuur toetus benediktiini kloostrite skeemile: hooned olid koondatud nelinurkse hoovi ümber, põhjatiivas asus reeglina kirik ja ülejäänud tiivad moodustasid klausuuri. Ka kirikud olid vähemalt 12. sajandil tagasihoidlikud. Neis ei tohtinud olla skulptuure, vitraaže ega kivist kellatorne. Eluruumide rajamisel kasutati kloostrites uusi tehnilisi lahendusi, näiteks küttesüsteemi, veevärki ja kanalisatsiooni.

Tsistertslasi

Benedictus XII – Bernard Clairvaux'st – Berthold (Liivimaa piiskop) – Eugenius III – Gertrud Helftast – Gottfried – Jean Valence'ist – Johann Viktringist – Mechthild Hackebornist – Mechthild Magdeburgist – Freisingi Otto – Nicolaus Risbiter – Robert de Molesme – Theoderich – Ulf Gudmarsson

Tsistertslased Eestis

Kõige vanem tsistertslaste majandusmõis Eestis oli tõenäoliselt Gotlandil asuvale Roma kloostrile kuulunud mõis Kolgas. Taani hindamisraamatu järgi kuulus Ojamaa munkadele (monachi de Gutland) terve rida külasid Revala maakonna idaserval Kahala järve ümber: Hirvli, Sigula, Kahala, Kalamäe, Kullava ja Uuri. Kokku 78 adramaad.^[1] Roma mungad ostsid need maavaldused Taani asevalitsejalt, Eestimaa hertsogilt hertsog Knudilt ajavahemikus 1223-1227. Võimalik, et eesmärgiks oli tütarkloostri asutamine.^[2]

1290. aastal ostsid Kolga mungad Kuusalu kiriku Taani asehaldur Saxo Agunsunilt.^[3]

Tsistertslaste ordu misjonärid saabusid Tartusse pärast 1224. aastal Tartust piiskopilinna tegemist, selle esimese piiskopi Hermanni palvel, kes soovis oma misjonialale kloostrit. Tsistertslased rajasid 1228. aastal Tartumaale Kärkna kloostri ja sadakond aastat hiljem Harjumaale Padise kloostri. Kärkna klooster hävitati Vene vägede poolt Liivi sõja alguses 1558. aastal ja Padise klooster 1559. aastal.

Tsistertslaste kloostrid Eestis:

Kirjandus

Nicolas Bourgeois: Les Cisterciens et la croisade de Livonie., Presses Universitaires de France, Revue historique 2005/3 Nr.633 ISSN 0035-3264, ISBN 9782130550440, lk 521–560 (prantsuse keeles)
7 Johansen, P. Die Estlandliste des Liber Census Daniae, 47r.

Viited

↑ Johansen, P. Die Estlandliste des Liber Census Daniae, 47r.
↑ Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten. Hrsg. F. G. v. Bunge. Bd. I. Reval, 1853, 340
↑ Johansen, P. Die Estlandliste, 434, 459, 642

[1] Johansen, P. Die Estlandliste des Liber Census Daniae, 47r.

[2] Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten. Hrsg. F. G. v. Bunge. Bd. I. Reval, 1853, 340

[3] Johansen, P. Die Estlandliste, 434, 459, 642

[1]

[2]

[3]