Teoorjus

Teoorjus ehk teorent oli feodaalne koormis, kus talupoeg ehk teomees pidi osa nädalast oma töövahenditega oma kasutuses oleva talumaa eest tasumiseks mõisa jaoks tööd ehk mõisategu tegema. Sõltuvalt piirkonnast ja perioodist on teoorjus kohati olnud pigem maarent, harilikult kaasnes teoorjusega aga pärisorjus.

Lääne-Euroopas oli teoorjus varakeskajal maarendi levinuim vorm, kuid 11. sajandil hakkas seda asendama loonusrent.

Kesk- ja Ida-Euroopas seevastu rakendati teoorjust 15. sajandini vähe, ent 16.–18. sajandil oli see tavaline Ida-Saksamaal (Elbe jõest idas), Poolas, Tšehhis ja Ungaris. Raharendiga asendus teoorjus pärast pärisorjuse kaotamist, 18.–19. sajandi vahetusel.

Venemaal tekkis teoorjus 9. sajandil. Selle tähtsus vähenes naturaalrendi kasuks 12.–15. sajandil, kuid seejärel vähenes taas. 19. sajandi keskpaigaks oli ligikaudu pool talurahvast kroonutalupojad, kes maksid riigile raha- või naturaalrenti, pärisoristel mõisatalupoegadel oli aga peamisel teokohustus. Teoorjuse ulatus langes 1861. aasta talurahvareformiga, ent koormis säilis mõnel pool 1917. aasta revolutsioonini.

Teoorjus Eestis

Eestis kujunes teoorjus pärast Saksa ja Taani vallutust, 13.–15. sajandil. Teoorjuse osatähtsus maarendis kasvas 15.–16. sajandi vahetusel, mil Baltimaade viljale leiti püsiv turg Lääne-Euroopas.

Pärisorjuse aegses Eestis oli teorent talupoegade tähtsaim kohustus mõisa ees. Teotööle lisandus loonusandam: osa talu põllumajanduslikust ja käsitöötoodangust.. Talupere teoorjusest sõltus kõigi heaolu ja oli tähtis, millisel määral oli tööjõuline inimene või tööloom koormatud, sest sellest sõltus, kui palju jäi endale elatusvõimalusi.

Teotöö jagunes nädala- ja abiteoks, nädalategu omakorda rakmeteoks (mil mõisa tuli minna oma hobuse või härja ja rakendiga) ja jalateoks. Abitegu nõuti eelkõige mõisa toodangu viimiseks müügikohta ja ehitusmaterjalide kohaleveoks.

Üks raskemaid töid suve teisel poolel ja sügisel oli rehepeks, mis algas varsti pärast lõikust ning lõppes Liivimaal alles jõulude aegu. Rehepeksu muutsid raskeks nii töötingimused (umbne ja välisvalguseta rehetuba asus keset reht, ümbritsetuna teistest ruumidest) kui ka tööaeg (rehte peksti pärast päevatööd, teoliste uneaja arvelt). Nagu näitab Eestimaa rüütelkonna peamehe Tõnis Maydelli talupoegademääruse 21. punkt (16. sajandi lõpust), vastutasid mõisavilja peksmise eest rehelised üheskoos: kes jättis viljapeksu ajal rehe vahele, peab tooma esimesel korral lamba, mille teised rehelised koos ära söövad, teisel korral pandi vangi ja kolmandal korral sai vitsu.

Raskeim talvine kohustus oli osalemine mõisavooris: mõisa toodangu (tavaliselt vilja, hiljem ka viina) vedu linnadesse kaupmeeste ja ostjate juurde.

Valdavaks rendivormiks jäi teorent 1860. aastateni. 1868. aastal keelati talude rendilepinguid teorendi alusel sõlmida, ent kohati püsis teorent varjatult isegi siis.

Teorendi suurus

Ühe adramaalise talu nädalateonorm 17.–18. sajandil oli 6 teopäeva.

Luunja mõisa vakuraamatu andmeil oli Polla talu nädalategu 2,5 päeva. Aastaringne orjus jagunes kaheks: jüripäevast mihklipäevani hobusega 130 ja jalgsi 53 päeva, mihklipäevast jüripäevani hobusega 29 päeva. Sellele lisandus 24 vooripäeva. Loonusandam oli 2 vakka rukist, 1,25 vakka otra, 2 vakka kaeru, 1,5 naela linast lõnga, 1 nael noodalõnga, 1 lammas, 2 noort kana, 11 muna ja 1 kott. Loonusandami osaks loeti ka rahaline koormis 17 taalrit ja 35 krossi.

Vaata ka

• Rahaorjus