Siin me oleme!

Siin me oleme!
Žanr	komöödiafilm
Režissöör	Sulev Nõmmik
Stsenarist	Enn Vetemaa; Sulev Nõmmik
Operaator	Enn Putnik; Kaljo Jõekalda; Dorian Supin
Helilooja	Ülo Vinter
Peaosades	Lia Laats; Ervin Abel; Karl Kalkun; Väino Puura; Lauri Nebel
Monteerija	Salme Jevdokimova
Filmistuudio	Eesti Telefilm
Aasta	1978
Esilinastus	1. jaanuar 1979
Kestus	67 minutit
Riik	Nõukogude Liit (Eesti)
Keel	Eesti
	IMDb profiil

"Siin me oleme!" on Eesti Telefilmi 1978. aastal tehtud Eestis ülipopulaarseks osutunud komöödiafilm. Film on loodud Juhan Smuuli monoloogi "Suvitajad" ainetel.

1. jaanuaril 1979 esilinastus "Siin me oleme!" Eesti Televisiooni ekraanil. Film taastati 2005. aastal.

Sisu

Ilusal suvepäeval saabub Muhumaa tallu kapriisne proua Kohviveski koos abikaasa Johniga Tallinnast, auto tagaistmel kaasas kuraasikas Punapea. Seltskond on otsustanud suvepuhkuse veeta kaunis looduses, kuid Kohviveski kapriisid pööravad rahuliku talumajapidamise igapäevaelu pea peale. Pererahvas ei jõua maadami kapriisidega kaasa minna, aga nõustuvad ohates Kohviveski pöörase käitumisega. Taluperemees Ärni läheb sõbra Aadu juurde nõu küsima, kuidas Kohviveski hingeelust aru saada. Aadu näib elavat väikses hütis ning mõjub pesuehtsa muhulasena, keda saadab sügav elutarkus ja tähelepanelikkus inimeste ja olukordade suhtes.

Seltskonnaga saabunud Punapea on lahutanud abielu ning elanud südamevaluga. Talle on toeks peremehe Ärni elutarkus ja toetav sõna. Ärnil on aega ja siirast soovi naise mured öise lõkke ääres ära kuulata.

Ühel õhtul tulevad peretütar Liinat külastama heeringalaeva meremehed Mart ja Timmu. Oma lauluga aga tekitavad nad ootamatu olukorra, kuna pilkavad Kohviveskit. Üha pöörasemate nõudmistega Kohviveski otsustab ööseks lakka minna. Kogukas daam jääb lakaluugi vahele kinni ning külarahvas lööb talle leivalabidaga vastu tagumikku, nii et naine lendab otse pehmetesse heintesse. Hommikul aga teatab Kohviveski nipsakalt, et ei kavatse lakast alla ronida. Pererahvas ja külaelanikud on asja üle nõu pidamas, kui tuleb Timmu, kel on hea plaan varuks. Ta viskab lakka angerja, mida Kohviveski peab maoks, ning hüppab kabuhirmus vihasena lakast alla, otse laudas olevate kanade ning oina juurde.

Punapeale ei meeldi Kohviveski käitumine sooja talupere suhtes ning kingib talle kimbu nõgeseid. Järgnenud arveteklaarimises lööb Kohviveski peremees Ärnil kogemata kingakontsaga huule veriseks ning satub kaklusse Punapeaga, haarates tal peast kauni punase paruka. Selgub, et naine on tegelikult brüneti poisipeaga.

Talu peretütre Liina ning kalalaeva madruse Timmu vahel tärkab armuleek; paarike otsustab abielluda. Punapea aga lahkub puhkuselt, südames peremees Ärni soe sõna ning soovitus uuesti abielluda ja ikka Muhumaale neid vaatama sõita. Kohviveski ja John lahkuvad talust, kuid külateel keeldub pealinlaste auto edasi sõitmast. Tee ääres peatub Volga, millest ulatab kaardi mees, keda John "hulluks" oli pidanud. Visiitkaart üllatab, sest selgub, et Aadu on hoopis lugupeetud psühhiaater Aadu Kadakas.^[1]

Filmi kirjanduslikust ainesest

Kuigi nii filmi tiitrid kui muud teabeallikad kinnitavad, et "Siin me oleme" põhineb Juhan Smuuli Muhu monoloogil "Suvitajad", pole see päris nii. Kogu Liina, Timmu ja Mardi liin ja enamik nende tekstist pärineb monoloogist "Tuulevaikuse lugu". Selle olulise vahega, et monoloogis peab hoopis Timmu Liinast suu puhtaks pühkima. Ka ekslik arvamus, et löömine muudab olemise kergemaks, pärineb sealt. Ehkki erinevalt filmist raamatus tegudeni ei jõuta. Kuldse kuu mõtleb naine oma kallimale Nisu Villemilee selga Smuuli monoloogis "Kuidas sündis laul "Hallipüksi hiidlasest"". Kitsad rangid ajab oma abikaasale kaela ja teeb selle karakterist endale pooltallad Mare Tüürimees monoloogis "Mare Tüürimees ja tema abikaasa Konstantin".^[2]

Filmi saamisloost

Film kasvas välja 1977. aasta septembris Estonias lavale tulnud Ülo Vinteri nn külamuusikalist, millele olid libreto kirjutanud Sulev Nõmmik ja Enn Vetemaa, aineseks Juhan Smuuli "Suvitajad" ja teised "Muhu monoloogid". Lavastaja Nõmmik pälvis kiidusõnu, eriti just heade osatäitjate leidmise eest, kellest Lia Laats ja Karl Kalkun jõudsid hiljem ka filmrollidesse. Publik võttis etenduse soojalt vastu.

Juba sama aasta 6. detsembril sõlmis Eesti Telefilm Sulev Nõmmiku ja Enn Vetemaaga stsenaariumilepingu filmile tööpealkirjaga "Tulen aga jälle". Filmi venekeelne pealkirjaks kujunes „A vot i ja...“, mis on lähedane filmi hilisemale nimele „Siin me oleme“. Autorid võtsid kohustuse stsenaarium üle anda 15. jaanuariks 1978. Tähtaeg oli lühike, aga kuna teatrivariant oli juba olemas, tuli see tõenäoliselt lihtsalt filmilikumaks muuta.

Edasi hakkasid aga asjad takerduma erinevate kunstiliste arusaamade taha. 2011. aastal ilmunud Sulev Nõmmiku elulooraamatus on filmi keerulist saamislugu kirjeldatud läbi erinevate toimetuskolleegiumi protokollide, kus kirgesid vaka all ei hoitud ja eelkõige žanrist tulenevalt sai stsenaariumile osaks küllaltki negatiivne tähelepanu. Peale telefilmi läbivaatust toimunud Eesti Telefilmi toimetuse kolleegiumil sai film tugeva kriitika osaliseks. Mainiti, et: "Ekraanil on kokkuvõtteks suur labasus. Näitlejad teevad seda, mis pähe tuleb. /---/ oli piinlik vaadata ekraanile. Osale Eesti auditooriumist peaks film vastuvõetav olema. Film on niivõrd tühi, et mingit kahju ta peale maitsevääratuste publikule teha ei saa. On kindlaks tehtud, et Eestis ja Lätis on suhteliselt kõige rohkem alghariduse ja psüühiliste häiretega inimesi. Koht ETV ja KTV ekraanil võib sel filmil aga olla, arvestades vaatajate üldist taset."

Film dubleeriti ikkagi ka vene keelde ja 9. juulil 1979 näidati seda Kesktelevisiooni vastuvõtukomisjonile. Suhtumine oli üldiselt sõbralik, kuid palju pretensioone oli robustsele tekstile ja kohatisele maitselagedusele ning KTV-s otsustati filmi mitte näidata.

Praeguseks kultusfilmi staatusesse jõudnud linateos ei saanud seega omal ajal kuigi head vastuvõttu, Sulev Nõmmik võttis esilinastusejärgset leiget ja isegi negatiivset tagasisidet väga südamesse. Ka mitmed filmis olnud näitlejad ei olnud oma rollide üle just kuigi uhked: ette heideti liigset operetlikkust. Kõigele vaatamata on tegu Eesti ühe populaarseima komöödiaga − Enn Vetemaa ja Sulev Nõmmiku stsenaariumist on pärit nii palju vaimukusi, et kogu filmi tekst justkui olekski üks pikk tsitaat. Filmivõtetest Muhumaal on toonastel noortel näitlejatel Kadri Jäätmal, Lauri Nebelil ja Väino Puural jäänud ainult väga head mälestused.^[3]

Laulud

2024. a suvel küsitles Vikerraadio oma kuulajaid, selgitamaks populaarsemaid laule Eesti filmidest. Hääletuse tulemusel võitis küsitluse Vinteri/Vetemaa "Majakene mere ääres" ("Kui on meri hülgehall..."). Samade autorite "Tagametsa tango" sai 14. koha.<ref>[1]