Seletus on edukas vastus küsimusele, miks leidis aset mingi konkreetne sündmus või miks on olemas mingi nähtus (sealhulgas mingi seaduspära).

Seletust vastandatakse kirjeldusele, mis ütleb, mis ja kuidas on või toimub, mitte aga seda, miks see on või toimub. Erinevad seletuse teooriad mõtestavad seletuse ja kirjelduse erinevust erinevalt.

Seletust uuritakse teadusfilosoofias, eeldades, et seletusel teadusel ja väljaspool teadust ei ole põhimõttelist erinevust, lihtsalt teadus kaldub olema detailsem, täpsem, rangem jne. Sellepärast oodatakse seletuse filosoofiliselt teoorialt, et see haaraks ka vähemalt osa mittefilosoofilisi seletusi.

Eristub subjektiivne ja objektiivne seletus, ning kogemuseelne seletus (aprioorne seletus) ja kogemusjärgne seletus (empiiriline seletus).

Kogemusjärgne seletus

muuda

Seletus on (teadusuuringutes) väited, mis konstrueeritakse faktide kogumi kirjeldamiseks, ning nende faktide põhjuste, konteksti ja tagajärje selgituseks. Seletusega (miks ja kuidas) võib kehtestada eeskirju või seadusi ning võib selgitada kehtivaid reegleid ja/või seadusi, mis käsitlevad objekte ja nähtusi. Seletuse osad võivad olla kaudsed ja omavahel seotud. Sellist seletust edastavad erinevad kommunikatsioonivahendid, näiteks muusika, tekst ja graafika. Seletus on tõlgendatav ja vaieldav.

Seletus on võimalus leida uusi teadmisi ja uuritavate nähtuste erinevate osade suhestusi. Selgitustel on erinev seletusjõud. Näiteks oletus (hüpotees) on teoreetiline vahend, mida kasutatakse empiiriliste uuringute selgituste testimiseks.

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda