Saksa-Rooma riigi territooriumite loend

Saksa-Rooma riigi territooriumite loend
A	B	C	D	E	F	G	H	I	J	K	L	M	N	O	P	Q	R	S	T	U	V	W	Z

See on peaartikkel riikide loendist, mis olid Saksa-Rooma riigi osad, tähestikuliste linkidega ülal, igal ajal keisririigi eksisteerimise kestel aastatel 962 kuni 1806.

Praeguses kontekstis on riik defineeritud kui territoorium, mida valitses võim, mis allus otse keisrile. Tuleb märkida, et need riigid, kuigi nautisid unikaalset territoriaalse võimu vormi (Landeshoheit), mis andis neile palju suveräänsuse tunnuseid, ei olnud tänapäeva mõistes kunagi täielikult suveräänsed riigid.

18. sajandil koosnes Saksa-Rooma riik ligikaudu 1800 sellisest territooriumist, enamasti väikevaldused, mida omasid riigirüütlite perekonnad.

Riikide tabel

Kuigi ükski selline loend ei saa kunagi olla tõeliselt lõplik, üritab loend (kättesaadav linkidest selle artikli alguses) olla siiski võimalikult terviklik.

See ei piirdu feodaalsete üksustega, mis omasid Reichsunmittelbarkeit, see on, olid Saksa-Rooma keisri otsese võimu all, vaid sisaldab ka muid isandkondi, all-lääni ja allodiaalseid lääni.

Legend

Saksa-Rooma riigi ringkonnad aastal 1600.

Veerg "Ringkond" näitab keisririigi ringkonda (Reichskreis), kuhu riik kuulus.
Veerg "Haru" näitab, kus oli riik Riigipäeval (Reichstag) esindatud.

Ringkonnad		Harud
Aus	Austria ringkond	KV	Kuurvürstide nõukogu, eksklusiivne eliit, kes vormiliselt valis Saksa-Rooma keisri
Bai	Baieri ringkond	VH	Vürstide nõukogu vaimulik haru (individuaalne hääl)
Bur	Burgundia ringkond	IH	Vürstide nõukogu ilmalik haru (individuaalne hääl)
Kuurr	Kuur-Reini ringkond	RP	Reini prelaadid (vürstide nõukogu)
Frank	Frangimaa ringkond	ŠP	Švaabi prelaadid (vürstide nõukogu)
A Rein	Alam-Reini-Vestfaali ringkond	FK	Frangimaa krahvid (vürstide nõukogu)
A Saks	Alam-Saksi ringkond	ŠK	Švaabi krahvid (vürstide nõukogu)
Ü Rein	Ülem-Reini ringkond	VK	Vestfaali krahvid (vürstide nõukogu)
Ü Saks	Ülem-Saksi ringkond	WK	Wetterau krahvid (vürstide nõukogu)
Šva	Švaabi ringkond	RR	Riigilinnade nõukogu Reini haru
Non	"Ringkonnavabad"	ŠR	Riigilinnade nõukogu Švaabi haru

NB! Veerus "Ringkond" tähistab "n/a" riiki, mis lakkas olemast enne Reichsreform.

Teised loendis kasutatavad lühendid:

Ppk.	Peapiiskopkond
Pk.	Piiskopkond
Kk.	Krahvkond
Hk.	Hertsogkond
Mkk.	Maakrahvkond
Mrk.	Markkrahvkond
Vk.	Vürstkond
RA	Reichsabtei (keiserlik klooster, mis nautis Reichsunmittelbarkeit)

Mõistete määratlused

Riigiklooster (Reichsabtei) – Reichsabt (keiserlik abt) oli abt, kelle kloostrile oli Saksa-Rooma riigis antud riigikloostri (Reichsabtei või Reichskloster) staatus, mis tähendab, et ta nautis sarnaselt riigilinnadega Reichsunmittelbarkeit, mis tegi temast kirikuvürsti, Keisririigi vürsti auastmes, nagu vürst-piiskopid.
Keisririigi ringkond (Reichskreis) oli Saksa-Rooma riigi riikide piirkondlik rühmitis, peamiselt ühiskaitse organiseerimise ja keiserlike maksude kogumise eesmärgil, kuid ka organiseerimisvahendina Riigipäeval.
Riigipäev (Reichstag) oli Saksa-Rooma riigi parlament. Sama nime kasutati Põhja-Saksa konföderatsioonis ja Saksamaal aastani 1945.
Keiserlik osariik – Reichsstand (keiserlik osariik) oli Saksa-Rooma riigi üksus häälega Riigipäeval. Paljudel osariikidel ei olnud paika Riigipäeval, samas mõned kohalolijad olid hääleõiguseta liikmed; ükski neist ei saanud olla keiserlik osariik.
Vaba riigilinn – Saksa-Rooma riigis oli vaba riigilinn (freie Reichsstadt) linn, kes vormiliselt vastutas ainult keisri ees – vastupidi enamikule linnadest keisririigis, mis kuulusid territooriumi juurde ja seega valitsesid neid keisririigi vürstid (Fürsten), nagu hertsogid või vürst-piiskopid. Vabalinnadel oli ka sõltumatu esindatus Saksa-Rooma riigi Riigipäeval.
Otse keisrile alluv (Reichsfreiheit või Reichsunmittelbarkeit) – otsealluvus oli privilegeeritud feodaalne ja poliitiline staatus, riikluse vorm, mille linn, usuline üksus või feodaalne väikevürstkond võis Saksa-Rooma riigis saavutada. Otsealluv linn, klooster või territoorium oli Saksa-Rooma keisri ja Riigipäeva otsese võimu all, ilma igasuguse vahepealse isandata. Eeliseks oli, et otsealluval piirkonnal oli õigus ise makse ja tolle koguda ning ise kohut pidada (Blutgericht, 'kõrgem' õigus, sealhulgas surmanuhtlus). De facto otsealluvus vastas poolsõltumatusele kaugeleulatuva autonoomiaga.
Riigireform – aastal 1495 tehti Riigipäeval Wormsis püüe anda lagunevale Saksa-Rooma riigile uus struktuur, mida tuntakse riigireformina (Reichsreform).
Mediatisatsioon – üldjoontes on see ühe monarhia annekteerimine teise monarhia poolt sellisel viisil, et annekteeritud riigi valitseja säilitab tiitli, ja mõnikord ka mingil määral võimu. Seega näiteks, kui suveräänne krahvkond annekteeritakse suuremasse vürstkonda, leiab selle valitsev krahv end vürsti alluvusest, kuid võib siiski jääda krahviks, tema tiitlit ei kärbita.
Vürst – keisririigi vürst on ükskõik milline valitsev vürst, kelle territoorium on Saksa-Rooma riigi liige (mitte ainult saksakeelsed maad, vaid ka paljud piiriäärsed ja laiemad naaberpiirkonnad), ja hääleõiguslik (või kollektiivses hääleühikus, nagu Grafenbank) Riigipäeval (Reichstag).
Riigiprelaat – vaimulik, kes on kirikuvürst (nagu vürst-piiskop) ex-officio feodaalse üksuse ilmaliku isandana piirkonnas, mida valitseb kloostriülem. Seega, kuna klooster võib olla nunnaklooster, on kloostrivürstkond üks vähestest juhtumitest, kus valitseja on naine. Paljudel juhtudel olid nad riigiprelaadid Saksamaal või selle lähedal, kohaga Riigipäeval.
Vürst-piiskop – piiskop, kes on territoriaalne kirikuvürst ühe või mitme ilmaliku vürstkonna üle, tavaliselt eelneva aadlitiitliga samaaegselt saadud vaimuliku ametiga. Kui koht on peapiiskopkond, on õige mõiste vürst-peapiiskop; tavapärase vaimuliku ekvivalent on vürst-abt.
Kuurvürst (Kurfürst) – Saksa-Rooma riigi kuurvürstid olid valimiskolleegiumi liikmed, kelle ülesandeks oli valida Saksa-Rooma keisreid.
Ilmalikustamine – ümberkujundusprotsess, kui ühiskond liigub aeglaselt kohalike usuasutustega samastumisest palju selgemalt eristunud suheteni. Antud kontekstis viidatakse sageli vürst-piiskopkondade üleminekule ilmalike valitsejate kontrolli alla.

Märkuste veerg

Veerus "Märkused" on lühidalt esitatud

riikide territoriaalset kujunemist (omandi soetamine või kaotamine, valitsejate või dünastiate liit jne);
kuninglikke või aadlidünastiaid, sealhulgas nende erinevad harud, mis territooriumite üle valitsesid;
pärimisõiguste üleminekut (abielu, naisliinis pärimine, vallutamine, lakkamine, pantimine jne);
"riikluse" tunnuseid (müntimisõigus, turgude ja laatade pidamine, lepingute ja paktide sõlmimine, tsiviilametnike nimetamine jne); ja
riikide territooriumi ja rahvastiku suurust, kui see on võimalik.

Rühmitatud loendid

Järgnevad loendid tuleks kaasata tabelisse ülal.

Vaimulikud ordud

Saksa ordu
1529 – Vürstide kolleegium
1793 – Vürstide nõukogu
Hospitaliitide ordu
1793 – Vürstide nõukogu

Liivimaa territooriumid

Vana-Liivimaa
- Liivi ordu (ilmalikustatud 16. sajandil Poolale)
- Riia peapiiskopkond (ilmalikustatud 16. sajandil Poolale)
- Tartu piiskopkond (vallutatud Venemaa poolt aastal 1558)
- Saare-Lääne piiskopkond (müüdud aastal 1560 Taanile)
- Kuramaa piiskopkond (müüdud aastal 1560 Taanile)

Vanade vürstiperekondade territooriumid

Itaalia territooriumid

Uute vürstiperekondade territooriumid

Thurn und Taxis, Friedberg-Scheeri alluvuses (1754)

Vaata ka

Kaardid ja illustratsioonid

Höckmann, Thomas (2006). "Historical maps – Germany at the end of the 18th century".
Westermann, Großer Atlass zu Weltgeschichte (saksa keeles; väga detailsed kaardid)