Siracusa

Siracusa (itaalia keeles Siracusa, sitsiilia keeles Saracusa; antiigi kontekstis Sürakuusa, vanakreeka keeles Συρακοῦσαι) on ajalooline linn Sitsiilias. Linn paikneb saare kagunurgas, Joonia mere Siracusa lahe ääres. See on Siracusa provintsi keskus.

See enam kui 2700 aastat vana linn mängis võtmerolli antiikajal, kui see oli üks suurvõimusid Vahemere piirkonnas. Linn on märkimisväärne oma rikka kreeka ajaloo, kultuuri ja arhitektuuri poolest. Samuti on see silmapaistva matemaatiku ja inseneri Archimedese sünnikoht. Seal suri paavst Vigilius.

Linna asutasid Vana-Kreeka korintlased ja sellest sai väga võimas linnriik. Siracusa oli liidus Sparta ja Korintosega, avaldades mõju kogu Magna Graecia ehk Suur-Kreeka alale, kus ta oli kõige tähtsam linn. Cicero kirjeldas seda kui "üht suurimat kreeka linna ja kõige ilusamat nende seas". Hiljem sai sellest Rooma vabariigi ja Bütsantsi osa. Pärast seda võttis Palermo tema tähtsuse üle, kui sai Sitsiilia kuningriigi pealinnaks. Lõpuks ühendati kuningriik Napoli kuningriigiga, et moodustada Mõlema Sitsiilia kuningriik kuni Itaalia ühinemiseni aastal 1860.

Tänapäeval on linn koos Pantalica nekropoliga UNESCO maailmapärandi nimistus. Linnasüdame rahvaarv on umbes 125 000. Linlased räägivad kohalikku keelt – sitsiilia keelt. Siracusat on mainitud Piiblis Apostlite tegudes 28:12 kui Paulus seal peatus. Linna kaitsepühak on Lucia; ta sündis Sürakuusas ja tema mälestuspäev, luutsinapäev, on 13. detsembril.

Linna pindala on 204,1 km² ja seal elas 30. septembri 2011 seisuga arvestuslikult 123 408 inimest.

Ajalugu

Kreeka periood

Pikemalt artiklis Suur-Kreeka

Pikemalt artiklis Sürakuusa türannide loend

Siracusa ja selle ümbrus oli asustatud juba antiikajast, nagu näitavad leiud Stentinello, Ognina, Plemmirio, Matrensa, Cozzo Pantano ja Thapsose külades, millel olid suhted juba Mükeene kultuuriga.

Kreeka alad ja kolooniad arhailisel ajajärgul (750–550 eKr)

Sürakuusa asutasid aastal 734 või 733 eKr kreeka kolonistid Korintosest ja Teneast, keda juhtis Archias, kes pani kohale nimeks Sirako, viitega lähedalasuvale soolasoole. Antiiklinna tuumaks oli väike saar Ortygia. Kolonistid leidsid viljaka maa ja nende kohalolekusse mõistlikult suhtuvad põliselanikud. Linn kasvas ja õitses ning oli mõnda aega kõige võimsam kreeka linn Vahemere kallastel. Kolooniaid asutati Akrais (664 eKr), Kasmenais (643 eKr), Akrillais (7. sajand eKr), Eloroses (7. sajand eKr) ja Kamarinas (598 eKr). Esimeste kolonistide järeltulijad, Gamoroi, olid võimul kuni nende tagandamiseni linna alamklassi, Killichiroi, poolt. Endised tulid siiski tagasi võimule aastal 485 eKr, tänu Gela valitseja Geloni abile. Gelonist sai linna despoot, ja ta tõi palju Gela, Kamarina ja Megera asukaid Sürakuusasse, ehitades uued kvartalid Tyche ja Neapolis väljapoole müüre. Tema uute ehitiste programm sisaldas uut teatrit, mis andis linnale õitsva kultuurielu: see omakorda meelitas kohale isiksusi nagu Aischylos ja Sappho.

Sürakuusa kasvanud võim tegi vältimatuks kokkupõrke Kartaagoga, kes valitses Sitsiilia lääneosa. Himera lahingus võitis Gelon liidus, Agrigento Theroniga, otsustavalt Aafrika väge, mida juhtis Hamilcar. Sündmuse mälestuseks püstitati linna Athenale pühitsetud tempel (selles kohas on praegu kirik).

Gelonile järgnes tema vend Hieron, kes võitles etruskide vastu Kyme juures aastal 474 eKr. Tema valitsemist ülistasid poeedid nagu Simonides, Bakchylides ja Pindaros, kes külastasid tema õukonda. Demokraatliku korra kehtestas Thrasybulos (467 eKr). Linn jätkas Sitsiilias laienemist, võideldes mässavate sikulite vastu ja tehes Türreeni merel ekspeditsioone kuni Korsika ja Elbani.

Sõjategevus Archidamose sõjas (431–421 eKr) ja Dekeleia sõjas (413–404 eKr), Kreekas ja Sitsiilias ning Magna Graecia aladel Itaalias

5. sajandi lõpul eKr leidis Sürakuusa end sõjas Ateenaga, kes taotles rohkem ressursse võitlemiseks Peloponnesose sõjas. Linnaelanikud osutasid abi peamiselt Spartale, Ateena vaenlasele sõjas, et võita ateenlased, hävitada nende laevad ja jätta nad saarel nälga (vaata Sitsiilia ekspeditsioon). Aastal 401 eKr oli Sürakuusa väes 3000 hopliiti ja kindral Kyros Noorema Kümne tuhande armee.

Sürakuusa tetradrahm (u. 415–405 eKr), mis kujutab Arethusat ja kvadriigat

4. sajandi algul eKr oli türann Dionysios Vanem jälle sõjas Kartaago vastu ja kuigi ta kaotas Gela ja Camarina, oli tal jõudu vallutada kogu Sitsiilia. Pärast konflikti lõppu ehitas Dionysios linna Ortygia saarele võimsa kindluse ja 22 km pikkused müürid ümber kogu Sürakuusa. Laienemise järgmisel perioodil toimusid Naxose, Catania ja Lentini hävitamised, siis alustas Sürakuusa jälle sõda Kartaago vastu (397 eKr). Pärast vahelduvat sõjaõnne õnnestus kartaagolastel Sürakuusa ümber piirata, kuid lõpuks olid nad sunnitud katku tõttu taanduma. Leping aastast 392 eKr võimaldas Sürakuusal oma valdusi veelgi laiendada, asutati Adrano, Tindari ja Tauromenioni linnad ning mandril vallutati Rhegion. Aadria merel asutas Dionysios Vanem kaubavahetuse hõlbustamiseks Ankoni, Adria ja Issa. Oma sõjaliste teenete kõrval oli Dionysios tuntud kunstide patroonina, ja Platon ise külastas Sürakuusat mitu korda.

Järgmiseks valitsejaks oli Dionysios Noorem, kes siiski Dioni poolt aastal 356 eKr välja aeti. Kuid viimase despootlik valitsemine viis omakorda tema väljasaatmiseni, ja Dionysios sai oma trooni aastal 347 eKr tagasi. Demokraatliku valitsuse kehtestas Timoleon aastal 345 eKr. Pikka aega kestnud sisemised võitlused nõrgestasid Sürakuusa võimu saarel ja Timoleon püüdis seda olukorda parandada, võites aastal 339 eKr Krimisose jõel kartaagolasi. Kuid võitlused linnakodanike vahel algasid taas pärast tema surma ja lõppesid uue türanni Agathoklese esiletõusuga, kes haaras võimu riigipöördega aastal 317 eKr. Ta jätkas vahelduva eduga sõda Kartaago vastu. Siiski saavutas ta moraalset edu, viies sõja kartaagolaste kodusele Aafrika pinnale, tekitades vaenlasele raskeid kaotusi. Sõda lõppes rahulepinguga, mis ei takistanud aga kartaagolastel sekkumast Sürakuusa poliitikasse pärast Agathoklese surma (289 eKr). Kodanikud kutsusid Pyrrhose appi. Pärast lühikest Epeirose valitsemise perioodi haaras aastal 275 eKr võimu Hieron II.

Siracusa piiramine 17. sajandi gravüüril

Puunia sõjad

Esimeses Puunia sõjas (264–241 eKr) lõid roomlased Kartaago merejõude 241 eKr merelahingus Egadi saarte juures ja Kartaago palus rahu ning Rooma sai endale Sitsiilia lääneosa. Sitsiiliast, välja arvatud Sürakuusa kuninga valitsusalad, sai esimene Rooma provints.

Hieron II juhatas sisse 50-aastase rahu ja õitsengu perioodi (270–215 eKr), milles Sürakuusast sai üks tuntumaid antiiklinnu. Ta andis välja niinimetatud Lex Hieronica, mis võeti hiljem roomlaste poolt omaks nende Sitsiilia valitsemisel; ta laiendas ka teatrit. Tema valitsemise ajal elas kõige kuulsam sürakuusalane, matemaatik ja loodusfilosoof Archimedes. Paljude tema leiutiste hulgas oli sõjamasinaid, sealhulgas Archimedese küünis, mida hiljem kasutati roomlastest piirajate tõrjumiseks aastatel 214–212 eKr. Kirjandustegelased olid Theocritos ja teised.

Kartaago ja Rooma mõjualad Puunia sõdade ajal

Hieroni järeltulija, noor Hieronymus (valitses aastast 215 eKr), katkestas Teises Puunia sõjas liidu roomlastega pärast nende kaotust Cannae lahingus ja nõustus Kartaago toetusega. Roomlased, keda juhtis konsul Marcus Claudius Marcellus, piirasid linna ümber aastal 214 eKr. Linn pidas vastu kolm aastat, kuid langes aastal 212 eKr. Usutakse, et linn langes selle tõttu, et rahupartei avas linnamüüris väikese ukse rahuläbirääkimisteks, kuid roomlased tungisid läbi ukse ja võtsid linna, tappes seejuures Archimedese.

209 eKr vallutas Rooma väepealik Publius Cornelius Scipio Africanus Pürenee poolsaare idarannikul asuva Cartagena. 205 eKr alustas Publius Cornelius Scipio Africanus invasiooni Sitsiiliast, Aafrika mandrile. 203 eKr kutsuti Hannibal Aafrikasse tagasi Publius Cornelius Scipio Africanuse vastu sõdima, kuid sai temalt Zama lahingus aastal 202 eKr otsustavalt lüüa. Kartaago alistus, loovutades oma sõjalaevastiku ja Hispaania, makstes suurt kontributsiooni ning nõustudes Hannibali väljaandmisega roomlastele.

Pikemalt artiklis Puunia sõjad

Sürakuusa türannid

Peaaegu kogu oma ajaloo jooksul sõltumatut linna valitsesid Sürakuusat järjepanu türannid, ainult lühikeste demokraatia ja oligarhia perioodidega. Kui Pindaros kutsus oma oodides Sitsiilia türanne (kaarikusõidu võitjaid) Olümpia ja Pythia mängudel kuningateks, kuulutas Agathokles end aastal 304 eKr absoluutse tiitliga kuningaks (basileus).

Gelon I (491 eKr – 478 eKr)
Hieron I (478 eKr – 466 eKr)
Thrasybulos (466 eKr – 465 eKr)
demokraatia (465 eKr – 405 eKr)
Dionysios I Vanem (405 eKr – 367 eKr)
Dionysios II Noorem (367 eKr – 357 eKr)
Dion (357 eKr – 354 eKr)
Kallippos (354 eKr – 352 eKr)
Hipparinos (352 eKr – 351 eKr)
Aretaios (352 eKr – 350 eKr)
Nysaios (350 eKr – 346 eKr)
Dionysios II Noorem (teist korda, 346 eKr – 344 eKr)
Timoleon (345 eKr – 337 eKr)
oligarhia (337 eKr – 317 eKr)
Agathokles (Sürakuusa) (317 eKr – 289 eKr)
Hiketas (289 eKr – 280 eKr)
Tinion (280 eKr)
Sosistratos (280 eKr – 277 eKr)
Epeirose võimu all (277 eKr – 275 eKr)
Hieron II (275 eKr – 215 eKr)
Gelon II (240 eKr – 216 eKr)
Hieronymos (215 eKr – 214 eKr)
Adranodoros (214 eKr – 212 eKr?)
Hippocrates ja Epikydes (213 eKr – 212 eKr)

Rooma riigist keskajani

Kuigi aastatega linna tähtsus aeglaselt vähenes, säilitas Sürakuusa Rooma valitsuse pealinna ja preetori residentsi staatuse Sitsiilias. See jäi tähtsaks sadamaks kaubavahetusele impeeriumi ida- ja lääneosade vahel. Kristlus levis linnas Pauluse ja linna esimese piiskopi Püha Marcianuse jõupingutuste kaudu, kes tegid sellest ühe peamise proselütismi keskuse läänes. Tagakiusamiste ajastul kaevati suured katakombid, mille suurus jääb alla ainult Rooma omadele.

Bütsantsi aeg

Bütsantsi ja vandaalide sõjad

Pärast vandaalide valitsemisperioodi võeti Sürakuusa ja Sitsiilia saar Belisariose poolt Bütsantsile tagasi (31. detsember 535). Aastatel 663–668 oli Sürakuusa Bütsantsi keiser Constans II residents, samuti kogu Sitsiilia kiriku metropol.

Ida-Rooma keisririik aastal 600

Aghlabiidid piirasid linna peaaegu aasta (827–828), kuid Bütsantsi abiväed hoidsid selle langemise ära. See jäi Bütsantsi vastupanu keskuseks moslemite järkjärgulisel Sitsiilia vallutamisel, kuni see langes Aghlabiidide kätte pärast teist piiramist 20/21. mail 878. Kahe sajandi pikkusel moslemite valitsemise ajal viidi Sitsiilia emiraadi pealinn Sürakuusast Palermosse. Katedraal muudeti mošeeks ja neljandik Ortygia saarest ehitati järk-järgult islami stiilis ümber. Linn säilitas siiski tähtsad kaubandussidemed ja pakkus suhteliselt õitsvat kultuuri- ja kunstielu: mitmed araabia poeedid, sealhulgas kõige tähtsam 12. sajandi Sitsiilia poeet Ibn Hamdis, õitsesid linnas.

Pikemalt artiklis Sitsiilia emiraat

Aastal 1038 vallutas Bütsantsi kindral Georgios Maniakes linna tagasi, saates Püha Lucia säilmed Konstantinoopolisse. Loss Ortygia saare neemel kannab tema nime, kuigi see ehitati Hohenstaufenite valitsemise ajal. Aastal 1085 sisenesid normannid pärast suvepikkust piiramist ühte viimasesse araablaste kindlusse Sürakuusasse. Piiramist juhtisid Roger I ja tema poeg Jourdain de Hauteville, kellest sai linna krahv. Ehitati uued kvartalid ja taastati katedraal, samuti teised kirikud.

Pikemalt artiklis Sitsiilia krahvkond, Sitsiilia kuningriik

Siracusa katedraal

Aastal 1194 okupeeris keiser Heinrich VI Sürakuusa. Pärast lühikest genovalaste valitsemise perioodi (1205–1220), mis soosis kaubavahetuse kasvu, vallutas keiser Friedrich II Sürakuusa tagasi. Ta alustas Castello Maniace, Piiskoppide palee ja Bellomo palee ehitamist. Friedrichi surm tõi rahutuste ja feodaalse anarhia perioodi. Anjou ja Kataloonia-Aragóni monarhiate vahelises võitluses jäi Sürakuusa Kataloonia-Aragóni poolele ja alistas Anjou aastal 1298, saades Hispaania isandatelt vastutasuks suured privileegid. Aadliperede edukus on näha ka Abela, Chiaramonte, Nava, Montalto paleede ehitistes.

Uuem ajalugu

Linna tabas kaks laastavat maavärinat aastail 1542 ja 1693 ning katk aastal 1729. 17. sajandi häving muutis igaveseks Siracusa, samuti kogu Val di Noto ilmet, mille linnad ehitati üles tüüpilises Sitsiilia baroki stiilis, mida peetakse üheks kõige tüüpilisemaks Lõuna-Itaalia kunsti väljenduseks. Koolerapuhang aastal 1837 viis mässuni Bourbonide valitsemise vastu. Karistuseks viidi provintsi pealinn Notosse, kuid rahutusi ei lämmatatud täielikult, kuna siracusalased võtsid osa Sitsiilia iseseisvusrevolutsioonist aastal 1848.

Pärast Itaalia ühinemist aastal 1865 sai Siracusa tagasi oma provintsipealinna staatuse. Aastal 1870 lammutati müürid ja ehitati sild, mis ühendas mandrit Ortygia saarega. Järgmisel aastal ehitati raudteeharu.

Suuri purustusi põhjustasid liitlaste ja sakslaste pommirünnakud aastal 1943. Operatsioon Husky, liitlaste sissetung Sitsiiliasse, käivitati 9/10. juuli öösel aastal 1943 briti vägede rünnakuga saare lääneosas. Kindral Montgomery Kaheksas armee vallutas Siracusa sissetungi esimesel päeval peaaegu vastupanuta. Seejärel kasutati sadamat kuningliku laevastiku baasina. Linnast lääne poole jääb Siracusa sõjaväekalmistu, kuhu on maetud umbes 1000 meest. Pärast Teise maailmasõja lõppu kogesid Siracusa põhjakvartalid rasket, sageli kaootilist, laienemist, mida soodustas industrialiseerimise kiire protsess.

Siracusas on tänapäeval umbes 125 000 asukat. Seal on arvukalt vaatamisväärsusi külalisele, kes huvituvad ajaloolistest paikadest (nagu Dionysiose kõrv). Ajaloolise keskuse taastamise protsess on kestnud alates 1990. aastatest. Lähemad märkimisväärsed kohad on Catania, Noto, Modica ja Ragusa.

Rooma amfiteater

Piazza Duomo

Castello Maniace

Palazzo Beneventano Del Bosco detail

Diana purskkaevu detail

Peamised vaatamisväärsused

Antiikehitised

Apollo tempel, kohandatud kirikuks Bütsantsi aegadel ja mošeeks araablaste valitsemise ajal.
Arethusa allikas Ortygia saarel. Legendi järgi sai seal varjupaika nümf Arethusa, keda jahtis Alpheios.
Kreeka teater, mille cavea on üks suuremaid kunagi antiikkreeklaste ehitatuid: sellel on 67 rida jagatud kaheksa vahekäiguga üheksaks sektsiooniks. Ainult skenee ja orkestra jäljed on alles. Ehitist (mida kasutatakse veel tänapäevalgi) muudeti roomlaste poolt, kes kohandasid selle oma erinevas stiilis etendustele, sealhulgas ka tsirkusmängudeks. Teatri lähedal on latomìa-d, kivikarjäärid, mida antiikajal kasutati ka vanglatena. Kõige kuulsam latomìa on Orecchio di Dionisio ("Dionysiose kõrv").
Rooma amfiteater, Rooma keisririigi ajast. See on osaliselt kaljusse raiutud. Ala keskel on ristkülikukujuline tühimik, mida kasutati teatrimasinate jaoks.
Niinimetatud Archimedese haud Grotticelli nekropolis. Kaunistatuna kahe dooria sambaga oli see rooma haud.
Zeusi tempel, umbes 3 km linnast väljas, ehitatud umbes 6. sajandil eKr.

Kirikud

Katedraal ehitati piiskop Zosimo poolt 7. sajandil suure Athena templi peale (5. sajand eKr) Ortygia saarel. See oli dooria ehitis kuue sambaga lühematel külgedel ja neljateistkümnega pikematel: neid saab veel näha praeguse kiriku seintes. Kreeka ehitise alusel on kolm astet. Kiriku sees on lööv ja kaks vahekäiku. Löövi katus on normannide ajast, samuti mosaiigid apsiidides. Fassaadi ehitas ümber Andrea Palma aastatel 1725–1753, Korintose sammastega kahes reas, kujud tegi Ignazio Marabitti. Kõige huvitavamad interjööri osad on ristimiskarikas marmorbasseiniga (12.–13. sajand), Püha Lucia hõbekuju Pietro Rizzo poolt (1599), ciborium Luigi Vanvitelli poolt ja Madonna della Neve kuju ("Lumemadonna", 1512) Antonello Gagini poolt.
Püha Lucia basiilika extra moenia, Bütsantsi kirik, mis vastavalt tavale ehitati samasse kohta, kus pühak märtrina aastal 303 pKr suri. Praegune väljanägemine on 15.–16. sajandist. Veel säilinud antiikosade hulgas on portaal, kolm poolringikujulist apsiidi ja esimesed kaks kellatorni korrust. Kiriku all on Püha Lucia katakombid. Selle kiriku jaoks maalis Caravaggio Püha Lucia matuse, mis nüüd asub Santa Lucìa alla Badìa kirikus.
San Paolo kirik (18. sajand).
San Cristoforo kirik (14. sajand, 18. sajandil ümber ehitatud).
Santa Lucìa alla Badìa kirik , barokkehitis, mis ehitatud pärast 1693. aasta maavärinat. Seal asub Caravaggio Püha Lucia matus.
Santa Maria dei Miracoli kirik (13. sajand).
Spirito Santo kirik (18. sajand).
Jesuite College kirik, majesteetlik barokkehitis.
Püha Benedictuse kirik (16. sajand, taastatud pärast aastat 1693). Seal asub Mario Minniti maal "Püha Benedictuse surm".
Chiesa della Concezione (14. sajand, ümber ehitatud 18. sajandil), koos benediktlaste kloostriga.
San Francesco all'Immacolata kirik, kumera fassaadiga, millega postid ja pilastrid kokku sulavad. Seal asub antiikne Svelata ("ilmutus"), kus Madonna kujutis ilmutab end 29. novembri koidikul.
San Giovanni basiilika, mille ehitasid normannid ja mis hävis aastal 1693. Ainult osaliselt taastatuna, see on püstitatud märter San Marciano iidse haua kohale, mille hiljem purustasid araablased. Peaaltar on Bütsantsi ajast. Juurde kuuluvad San Giovanni katakombid, kus on tunnelite ja käikude labürint tuhandete haudade ja mitme freskoga.

Muud ehitised ja vaatamisväärsused

Castello Maniace, ehitatud aastatel 1232–1240, on näide Friedrich II valitsemisaegsest sõjalisest arhitektuurist. See on ruudukujuline ringikujuliste tornidega igas neljas nurgas. Kõige silmatorkavam on terav portaal, kaunistatud mitmevärvilise marmoriga.
Arhaeoloogiamuuseum, kollektsioonid sisaldavad leide keskmisest pronksiajast 5. sajandini eKr.
Palazzo Lanza Buccheri (16. sajand).
Palazzo Mergulese-Montalto (14. sajand), säilinud on vana fassaad 14. sajandist, terava portaaliga.
Peapiiskopi palee (17. sajand, muudetud järgmisel sajandil). Seal asub 18. sajandi lõpul leitud Alagonia raamatukogu.
Palazzo Vermexio, praegune raekoda, millel leidub fragmente joonia templist 5. sajandist eKr.
Palazzo Francica Nava, säilinud osadega algsest 16. sajandi ehitisest.
Palazzo Beneventano del Bosco, algselt ehitatud keskajal, kuid ulatuslikult muudetud aastatel 1779–1788. Selles on meeldiv siseõu.
Palazzo Migliaccio (15. sajand), märkimisväärsete teisaldatavate kaunistustega.
Senatipalee, selle õues on 18. sajandi tõld.
Euryalose loss, ehitatud üheksa kilomeetrit väljapoole linna Dionysios Vanema poolt ja see oli üks võimsamaid kindlusi antiikajal. Sellel oli kolm vallikraavi ja rida maa-aluseid käike, mis võimaldasid kaitsjatel to eemaldada materjale, mida ründajad võisid kasutada nende täitmiseks.
Palazzo Bellomo, mille muuseumis asub Antonello da Messina Kuulutus (1474).

Rahvastik

Aastal 2007 elas Siracusas 122 972 inimest, kellest 48,7% olid mehed ja 51,3% naised. Noori (18 aastased ja nooremad) oli 18,87% rahvastikust, pensionäre 16,87%. Võrdluseks, Itaalias keskmiselt oli 18,06% noori ja 19,94% pensionäre. Siracusa elanike keskmine iga oli 40, võrdluseks, Itaalia keskmine iga oli 42. Viie aastaga, 2002–2007, vähenes Siracusa rahvastik 0,49%, samas Itaalia rahvastik suurenes 3,56%. Vähenemise põhjus on rahvastiku lahkumine eeslinnadesse ja Põhja-Itaaliasse. Praegune Siracusa iive on 9,75 sündi 1000 elaniku kohta, võrdluseks, Itaalia keskmine on 9,45 sündi.

97,9% rahvastikust olid sitsiillased/itaallased. Suurim immigrantide grupp tuleb teiste Euroopa rahvaste hulgast (peamiselt Poolast ja Ühendkuningriigist): 0,61%, Põhja-Aafrikast (peamiselt tuneeslased): 0,51%, ja Lõuna-Aasiast: 0,37%.

Kliima

Siracusas on vahemereline kliima (Köppeni kliimaklassifikatsiooni järgi Csa) pehme, niiske talve ja sooja kuni kuuma, kuiva suvega.