Raudlinn

See artikkel räägib kohast J. R. R. Tolkieni loomingus; ansambli kohta vaata artiklit Isengard

Raudlinn ehk Isengard ehk Angrenost on J. R. R. Tolkieni "Sõrmuste isandas" ja teistes teostes strateegiliselt oluline kindlus Udumägede lõunaotsas Rauajõe lätete juures, sealt sai kontrollida Rohani lõhet. Just lõhe kaudu kulges peamine põhja-lõunasuunaline tee Udumägede ja Valgete mägede vahel.

Raudlinna kindluse rajas Gondor Kolmanda Ajastu algul. Selle peamine kaitseliin oli looduslikust kivist tehtud müür, kuid millele rajati omakorda uusi kindlustusi ja väravaid. Kindluse keskel seisis Raudlinna torn, mis oli rajatud neljast purunematu musta kivi sambast. Torni kutsuti Orthanciks, selle kõrgus oli üle 500 jala (150 m).

Kolmandal Ajastul Gondori võim vähenes ja Raudlinn jäeti maha. 2700. aasta paiku hõivasid selle nõgilased, kuid 2759. aastal ajasid rohirrimid nad sealt välja. Samal ajal andis Gondori Kojaülem võtmed võlur Sarumani kätte, kes 2963. aastal hakkas looma armeed, mis koosnes nõgilastest, orkidest, uruk-haidest ja vargidest (huntidest). See armee hävitati täielikult Sarvelinna Lahingus. Vähesed ellujäänud hukkusid siis, kui Fangorni endid lasid paisutatud Raudjõel sinna peale voolata. Pärast Sõrmuste sõda kiskusid endid maha ka viimased Raudlinna müürid ja istutasid nende kohale puid. Seda kohta hakati nimetama Orthanci puistuks.

Sümbolid

Isengardi orkid kandsid oma kilpidel valget kätt mustal taustal ning kiivritel S-ruuni (), mis tähistas Sarumani. Isengardi väravate juures seisis mustal sambal kivisse lõigatud ja värvitud valge käsi.^[1]

Viited

↑ Tolkien, J. R. R. (1954), The Two Towers, The Lord of the Rings, Boston: Houghton Mifflin (published 1987), Book III Ch. 1, The Departure of Boromir: "Upon their shields they bore a strange device: a small white hand in the centre of a black field; on the front of their iron helms was set an S-rune, wrought of some white metal"; Book III Ch. 2, The Riders of Rohan: "Great Orcs, who also bore the White Hand of Isengard"; Book III Ch. 8, The Road to Isengard, ISBN 0-395-08254-4

[1] Tolkien, J. R. R. (1954), The Two Towers, The Lord of the Rings, Boston: Houghton Mifflin (published 1987), Book III Ch. 1, The Departure of Boromir: "Upon their shields they bore a strange device: a small white hand in the centre of a black field; on the front of their iron helms was set an S-rune, wrought of some white metal"; Book III Ch. 2, The Riders of Rohan: "Great Orcs, who also bore the White Hand of Isengard"; Book III Ch. 8, The Road to Isengard, ISBN 0-395-08254-4

[1]