Purjetamine

See artikkel räägib kulgemisviisist; spordiala kohta vaata artiklist Purjetamine (sport)

Purjetamine on liikumine vee- või maapinnal, seadistatava purje abil, kasutades selleks tuule energiat. Üldjuhul purjetatakse veekogudel.

Purjetamine on üks transpordiviis veekogudel, aga ka harrastus ja spordiala.

Üldist

Jahid ja nende kärud Neeme sadamas 2022. aasta juulis

Purjetamisel kasutatav jõuallikas on tuul. Tuule jõudu rakendatakse purjelt purjelaevale taglase abiga.

Purjetamine on liikluse üks osa veeteedel, milles osalejad peavad järgima rahvusvahelisi kokkuleppeid. Purjetamisega on 21. sajandi alguses on lisandunud omaette tööstusharud alates aluste ehitamisest, millest väiksemad on purjelauad ja svertpaadid, keskmist mõõtu on kiiljahid ning suuremaid purjekaid ehitatakse laevadena kõikide laevaehituse tavade ja rahvusvaheliste kokkulepete kohaselt. Teisena saab esile tuua purjede tootmist, mida valmistatakse nii looduslikest kui ka kunstkiududest, alates puuvillasest riidest ja lõpetades süsinikkiududega. Kolmas on kogu taglaseosi tootev tööstus. Kuna alates suurematest svertpaatidest ja kompromissjahtidest kasutatakse sisepõlemismootoreid tuulevaikuses ja kitsastel laevateedel, nagu kanalid või sadamate veealad, liikumiseks, siis on tähtsal kohal ka pära- ja statsionaarmootorite tootjad. Mõningatel juhtudel kasutatakse ka elektrimootoreid. Ajalooliselt on purjetamist kasutatud mere- ja siseveteveonduses, purjelaevade hiilgeajaks loetaks ajavahemikku 18. sajandist kuni 20. sajandi alguseni^[küsitav], mil hakati enim kasutama auru- ja sisepõlemismootoreid. Pärast 1970. aastate naftakriise on otsitud laevaehituses võimalusi, et vähendada tuule abil reisilaevade kulusid fossiilkütuste põletamisel^[1].

Teooria

Klimatoloogia mõõtmised näitavad, et tuult Maa õhukihtides on

A – vastutuult ei saa purjetada
B – tihttuules saab loovida
C – külgtuules peab arvestama suure triiviga
D – pakstaaktuul võimaldab allatuult purjetada
E – taganttuule kasutamisel on roolimine raskendatud

Purje asend sõltuvalt paadi ja tuule suundade suhtest

Õhuliikumist saab kasutada keha liigutamiseks, asetades õhuvoolu liikumisteele takistuse, mis sõltuvalt takistuse kujust, suurusest ning asendist tuule suhtes (ründenurk), hakkab keha liigutama. Purjeka purjede, taglase, kere(de) pinna ümber toimuv õhuliikumine võiks olla pidev (laminaarne). Õhuvoolamist uuriv teadus on aerodünaamika. Samaaegselt kui purjed püüavad tuult on, sõltuvalt purjeka tüübist, kas üks või mitmest kerest vähemalt üks, osaliselt või pidevalt ühenduses veega, mis omakorda võib liikuda, nt hoovuste mõjul ja lainetus, seega juba laeva kujundades peab arvutamisel arvestama ka hüdrodünaamikaga.^[2]

Ajalugu

Purjetamine Vana-Egiptuses jõelaevaga Niilusel

Veel liikumiseks on ajalooliselt kasutatud parvi, ühepuulootsikuid, ruhesid, haabjaid, kanuusid. Paatide ehituseks on kasutatud puitu, juuri, nahka, luid ning tänapäeval ka tehismaterjale.

Arvatakse, et Austraalia asustati inimeste poolt 42 000 – 48 000 ^[3] aastat tagasi veesõidukitega, kuid ei ole tõendeid, et need oleks olnud varustatud purjedega.

Tuule kasutamist veesõiduki allatuult edasiviimiseks on kujutatud juba vanadel kunstiteostel.

Vanim purjedega laeva kujutis on leitud Kuveidi kõrbest (As-Sabiyah) ja radiosüsiniku meetodil määratud 5500–5000 a eKr ja kirjeldatakse kui Ubaidi leidu, milles on ka kõrkjakimpudest paadi põletatud savist mudel ja ketas, millel arvatakse olevat kahe ridvaga masti kujutis.^[4]^[5]

Purjesport

J-klassi jahtidel purjetati 20. sajandi esimesel poolel Ameerika karikale (America's Cup)

Pikemalt artiklis Purjetamine (sport)

Purjetamine on üks vanimaid tänapäevaselt korraldatud sportimisvõimalusi: esimene trükikirjanduses avaldatud võistlus toimus 1661 Inglismaal, esimene purjetamise selts moodustati 1720. Tänapäevane purjetamine sai võimalikuks alles siis, kui õpiti purjetama vastutuult ehk loovima.

Lõbusõit ja võistluspurjetamine on läbi aegade ikka käinud käsikäes. 22. juulil 1883 kirjutas Pärnu Postimees, et 10. juulil 1883 oli Pärnu jõel suur paatidega võidupurjetamine, millest võisid osa võtta kõik, kellel oli paat.

Purjetajate klubid ja jahtide klassiliidud on Eestis moodustanud Eesti Jahtklubide Liidu.

Eesti avamerepurjetamise meistrivõistlusteks on Muhu väina regatt.

Purjekatüübid

Pikemalt artiklis Purjekas

Ratastega maapurjekas rannaliival

Mudelpurjekas Saksamaalt

Purjekaid eristatakse kere ja taglase järgi. Kahe kerega purjekat nimetatakse katamaraaniks, kolme kerega trimaraaniks. Ühe kerega purjekad:

Ühe mastiga purjekad:
- Luup – johtuvalt vöörstaagi kinnitusest jagatakse luup kas topi- või murdtaglastusega luubiks. Murdtaglastuse puhul on vöörstaak kinnitatud masti topist allapoole.
- Kat – ainult suurpurjega purjekas.
Kahe mastiga purjekad:
- Ketš – vööripoolne mast on pikem ahtripoolsest mastist. Lühemat masti nimetatakse besaanmastiks. Roolipost asub besaanmastist tagapool.
- Jaul – ainukeseks erinevuseks ketšist on rooliposti asumine eespool besaanmasti.
- Kuunar – kahe või enama mastiga purjekas, mille vööripoolne mast on lühem kui peamast.

Galerii

Ilus düüs ees- ja suurpurje vahel
Tänapäevane jaht purjetamas allatuult; rullgenua ja suurpuri on viidud „liblikasse”
Purjeka mudeli katsetamine
Üks tuntumaid katseid taastada kunagine purjedega veesõiduk – Ra2. Kavand ja teostus Thor Heyerdahli juhtimisel