Pachomios

Püha Pachomiust (u 292–348), kes on tuntud ka Abba Pachomiuse ja Pakhomi nime all, peetakse traditsiooniliselt kristliku koinobiitse (kooselulise) munkluse rajajaks. Ta oli ühtlasi ka esimene, kes pani kirja kloostrielu reeglistiku.

Elulugu

Pachomios sündis aastal 292 e.m.a Teebas (Luxor, Egiptus) paganatest vanemate peres ning kasvatati üles ebausu ja Egiptuse teaduste õhkkonnas. Umbes 20-aastaselt sunniti ta astuma Rooma keisri Maximinuse armeesse (Egiptuse valitseja aastast 310), kus teda aastaid kinni hoiti. Ühel sõjakäigul peatuti ka Diaspolise linnas, kus elas palju kristlasi, kes vaevatuile iga päev toitu ja tröösti pakkusid ning neid nii raha kui muu vajaminevaga varustasid. See oli Pachomiose esimene kokkupuude kristlastega, kes talle ennastsalgava ning armastava tegevusega suurt muljet avaldasid ning ta tõotas vangist pääsedes kristlusega põhjalikumalt tutvust teha. Pärast Maximinuse kukutamist saadeti ta väed laiali ning Pachomios, pärast lühikest sissejuhatavat "kursust", pöörduski 314. aastal ristiusku ning ristiti Teebas. Pärast ristimist hakkas Pachomios mõtlema, kuidas võiks ta endale ristiusku astumisega võetud kohustusi võimalikult hästi täita ning Jumalat parimal võimalikul viisil teenida. Temani jõudsid jutud Paleemoni-nimelisest vanamehest, kes oli eremiit ja püha Antonius Suure usinaim õpilane. Pachomios suundus seejärel kõrbesse eremiiti otsima ning palus temalt luba elada tema juhtimise all. Paleemon selgitas tulevasele mungale askeetliku eluviisi eripärasid (söögiks ainult leib ja sool, ei mingit õli ega veini, pool ööd tuleb veeta palves või lauldes jne), et järgi katsuda, kas tal ikka piisavalt indu ja jõudu on, et sellise eluviisiga hakkama saada. Pachomios oli küll mõnevõrra üllatunud, ent kindel, et suudab hakkama saada kõigega, mis Jumalale meelepärane on ning lubas Paleemoni ettekirjutusi täpipealt täita. Niisiis hakkas Pachomios elama Paleemoni eeskujul üksinduses, saades vaid mõnikord oma õpetajaga kokku ühiseks palveks või tööks. Pachomios palvetas palju ning kõige eest: täiusliku südamepuhtuse, täiusliku Jumala armastuse ning ebapuhaste kirgede hävitamise eest.

Pachomios oli harjunud mõnikord Niiluse jõe kaldal Tabennaks hüütavas asustamata kõrbes ringi jalutama. Ühel päeval sealsamas palvetades, kuulis ta häält, mis käskis tal sellesse paika kloostri ehitada, et vastu võtta sinna Jumala poolt saadetud ustavaid teenreid. Umbes samal ajal sai ta ka talle ilmunud inglilt kindlad kloostrielu puudutavad juhised, misjärel pöördus Pachomios tagasi Paleemoni juurde ning rääkis tollele oma nägemusest. Koos tuldigi Tabennasse ning ehitati sinna 325. aastal väikene klooster, 20 aastat pärast seda, kui püha Antonius Suur oli rajanud oma esimese kloostri. Mõne aja pärast läks Paleemon tagasi oma endisse elupaika, kus ta õige pea ka suri.

Esimene, kes Pachomiosega kloostri loomisel ühines, oli tema vanem vend Johannes ning pärast tema surma tulid ka paljud teised, nii et kloostriruume oli vaja juba suurendada. Lühikese ajaga elas seal juba üle saja munga. Nende riietus oli tugevast linasest, Pachomiosel endal sageli isegi kotiriidest. Alates oma pöördumisest ei söönud Pachomios kunagi enam kogu einet ega heitnud pikali, puhates vaid kivil istudes. Isegi selle pisukese pärast oli ta endale pahane, sest soovis iga hetke veeta vaimulikke harjutusi tehes. Mungad sõid ja elasid vaikides, kandes peas kapuutsi, et mitte üksteist näha. Vaikus oli isegi niivõrd oluline, et ka vajalikke asju pidi küsima märkide abil. Iga nädala esimesel ja viimasel päeval jagati armulauda ning kõik mungad pidid tegema mingit füüsilist tööd – jõudehetki ei lubatud.

Kuni Pachomioseni oli kristlik asketism olnud individuaalne, eremiitlik. Pühendunud elasid üksinda privaatsetes hüttides või koobastes ning kohtusid ainult vahetevahel ühisteks jumalateenistusteks. Makarius, üks varasematest askeetidest, oli küll juba loonud mitu protokloostrit neile, kes kas vaimselt või füüsiliselt ei suutnud püha Antoniuse kombel üksinduses elada, kuid alles Pachomius alustas nende kogukondade struktureerimist kindlaks ja ametlikuks organisatsiooniks. Anahoreedid, kes senimaani olid elanud eraldi ning harrastanud igaüks "oma" asketismi, moodustasid nüüd ühise palve ja vaimulike harjutuste ning kindlate reeglite abil toimiva ühise kogukonna, mis allus abtile või abtissile. Sõna "abt" pärinebki Pachomiose hüüdnimest "Abba", mis heebrea keeles tähendab "isa". Pachomios jäi kloostri abtiks neljakümneks aastaks. Enne oma surma mingisse nakkushaigusse (arvatavasti katku), kutsus ta mungad kokku ning nimetas oma järglase. Ta suri 9. mail 348, millal tähistatakse ka temanimelist püha.

Pachomios jõudis oma eluajal rajada veel kuus mungakloostrit, millest kõige olulisemaks sai Pabau (Pau) klooster üsna Tabenna lähedal. Kord tuli Pachomiosele külla tema õde, keda ta aga naisena mungakloostri väravast kaugemale ei lubanud. Kuna õde aga igatses Jumalale pühenduda, rajas ta Niiluse teisele kaldale ka nunnakloostri, mis üsna pea nunnadega täitus. Aastaks 345 oli üle Egiptuse juba ligikaudu 3000 kloostrit. Ühe põlvkonna jooksul pärast tema surma kasvas see arv Egiptuses 7000-ni ning uusi kogukondi tekkis juba ka Palestiinasse, Juudea kõrbe, Süüriasse, Põhja-Aafrikasse ning lõpuks ka Lääne-Euroopasse.

Pachomiost peetakse esimeseks kristlaseks, kes võttis kasutusele palvehelmed. Sellest olulisem on aga see, et ta pani kirja kloostrielu reeglid, mis on idakirikus tänapäevani kasutusel. Pachomiose reeglitena tuntuks saanud kogumikus oli kirjas Pachomiose kloostrite detailne struktuur ning käsud, just nagu püha Benediktuse reeglistikus Läänes. Hiljem tõlgiti see ladina keelde ning võeti kasutusele ka teistes sel ajal moodustunud kogukondades.