Pühajõe lahing

Pühajõe lahing toimus Põhjasõja alguses 1700. aastal Pühajõe lähistel, kui Rootsi kuninga Karl XII väed ründasid Vene tsaari Peeter I vägesid.

Sündmuste käik

Rootsist Pärnu saabunud, varem Ruhja piirkonnas asunud ja lõunasuunal Saksi vägede tõkestamiseks dislotseerunud Rootsi väed koondati Rakvere piirkonda, kus nad majutati ümberkaudsetesse küladesse ja määrati ka nende varustamise eest vastutavad mõisad.

13. novembril liikusid Rootsi eelväed Aa mõisa, kust Vene salgad taganesid nende lähenemisel ning jõudsid seejärel Pühajõeni. Tee kulges sellel ajal kohast, kus kõrged jõekaldad moodustasid kitsastee, mis sõjaliselt oli väga soodne kaitsjaile. Kitsastee kaitseks oli Vene vägedest eraldatud Boriss Šeremetevi juhtimisel 6000 kaitsjat.

Rootsi vägi aga suundus aga mitte mööda teed, mis viis Aa mõisast Jõhvile, vaid mööda teed, mis kulges Aa mõisast Reite kõrtsi lähedalt ranna äärest Toila peale. Tänapäevaks on tee Ontika ja Valaste vahel osaliselt langenud sisse ja rannikuga ühes nihkunud merest kaugemale. Tee viis enne Pühajõe kirikut ja kirikuaeda üle jõe ning jõudis hilisema Voka koolimaja juures tagasi suurele teele.

Rootsi väed jõudsid Pühajõele 17. novembri õhtul kella 5 paiku ning põrkasid seal kokku umbes 800 Vene ratsaväelasega, kes seal piirkonnas rüüstasid ja moona varusid. Rootsi väed asusid kohe lahingusse ning avasid ka tule 10 kahurist, mille tulemusena Vene väed põgenesid ja jätsid maha ka kaitsepositsioonid teel.

18. novembril jõudsid Rootsi eelväed Sillamäele ja 19. novembril Laagna mõisa. Vene väed taganesid nende eest ilma võitlusteta Narva suunas.