Oleg Kalugin

Oleg Kalugin (vene keeles Олег Данилович Калугин) (6. september 1934 Leningrad) on endine NSV Liidu riigiametnik, NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee kindralmajor aastatel 1974–1992.

Noorus

Oleg Kalugin sündis Nõukogude Liidu julgeolekutöötaja perekonnas, tema isa Daniil Kalugin töötas aastatel 1930–1955 Leningradi parteijuhtide kaitsega tegelenud Siseasjade Rahvakomissariaadi Leningradi ja Leningradi oblasti Valitsuse allüksustes.

Pärast Leningradi Ülikooli filoloogiateaduskonna lõpetamist 1958. aastal astus Oleg Kalugin omal soovil tööle NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komiteesse.

Luuretegevus Ameerika Ühendriikides

Pärast NSV Liidu RJK kõrgema välisluurajate ettevalmistamisega tegeleva nn 101. kooli lõpetamist saadeti Kalugin 1958. aastal aastaks inglise keelt praktiseerima ning tutvuma Ameerika Ühendriikidega Columbia Ülikooli, kus ta oli legendi järgi ajakirjanik. Columbia ülikoolis stažeeris ta samaaegselt NLKP Keskkomitee liinis välismaale stažeerima suunatud Aleksandr Jakovleviga.

Seejärel töötas ta ning omandas välisriigis luuretööks vajalikke ajakirjanikuteadmisi ja oskusi NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuvas Tele- ja Raadiokomitees. Teleraadiokomitee suunamisega töötas 1966. aastal Ameerikas Washingtonis raadiokommentaatorina.

1966. aastal saadeti Kalugin NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Esimese Peavalitsuse (välisluure) töötajana Ameerika Ühendriikidesse, kus ta

ametlikult töötas NSV Liidu Washingtoni saatkonna 2. ja hiljem 1. sekretärina;
- tegelikult aga oli NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Esimese Peavalitsuse Ameerika Ühendriikide Washingtoni residentuuri residendi Boriss Solomatini asetäitja suhtekorralduse liinis, poliitilise luureinformatsiooni kogumisel Ameerika Ühendriikide sise- ja välispoliitika kohta. Washingtoni residentuuris töötas Oleg Kalugin umbes 10 aastat, ehkki tavaline luureametniku komandeeringu kestus oli 5 aastat.

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee keskaparaadis

1970. aastal määrati Kalugin Esimese Peavalitsuse Vastuluurevalitsuse (K Valitsuse) ülema asetäitjaks ning 1973. aastal juba Esimese Peavalitsuse Vastuluurevalitsuse ülemaks, olles pärast Teist maailmasõda noorim kindralmajor (1972) NSV Liidus. Aastatel 1973–1979 juhtis Kalugin Nõukogude Liidu välisluure vastuluure valitsust. Vastuluurevalitsuse ülesanne oli välismaal NSV Liidu, NSV Liidu ametiasutuste ja kodanike suhtes välismaiste luureametkondade tegevuste väljaselgitamine ja tõkestamine.

Oleg Kalugini järglase Aleksandr Sokolovi, kes Washingtoni residentuuri residendi asetäitja vastuluure alal andmetel planeeris Oleg Kalugin nõukogude sõjamerelaevastiku 3. järgu kapteni Nikolai Artamonovi (kes 7. juulil 1959 põgenes Poolast Gdynia sadamast nõukogude laevastiku kaatriga ja palus Rootsis poliitilist varjupaika) ebaseadusliku vabaduse võtmise Austriast 1970. aastal ning läbi Tšehhoslovakkia NSV Liitu vägivaldse toimetamise katse, mille käigus Artamonov talle süstitud rahustite üledoosi tõttu suri.

1980. viidi Kalugin üle Välisluure vastuluurevalitsuse ülema ametikohalt Moskvast RJK keskaparaadist üle NSV Liidu RJK Leningradi ja Leningradi oblasti Valitsuse ülema 1. asetäitjaks.

1986. aastal viidi Kalugin üle Moskvasse, kus ta töötas NSV Liidu uudisteagentuuri TASS esimehe asetäitjana.

1987. aastal viidi Oleg Kalugin üle Riikliku Julgeoleku Komitee tegevreservi koosseisu ning töötas NSV Liidu Teaduste Akadeemias, kus tegeles julgeolekuküsimustega. Hiljem töötas Kalugin kaks aastat Elektroonikaministeeriumis.

1989/1990. aastal saadeti Kalugin vanuse tõttu (55) kindralmajori auastmes erru.

Tegevus pärast NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komiteest lahkumist

1990. aastal liitus Kalugin Venemaal tekkiva demokraatliku liikumisega ning esinedes televisioonis, nõudis NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee tegevuse ja tööpõhimõtete muutmist ning poliitiliste jälitamiste lõpetamist Venemaa demokraatlikult meelestatud elanike suhtes.

1990. aasta juunis astus Kalugin välja NLKP-st.

28. juunil 1990 esines NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esindaja avaldusega, milles süüdistas Kaluginit NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee laimamises ning NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esildise alusel võeti NSV Liidu Presidendi Mihhail Gorbatšovi määrusega Kaluginilt ära riiklikud autasud ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu otsusega kindralmajori sõjaväeline auaste ning personaalpension 350 rubla kuus ja muud soodustused. NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esimehe käskkirjaga võeti Kaluginilt ka ära õigus "Riikliku julgeoleku lugupeetud kaastöötaja" "(Почётный сотрудник госбезопасности)" aumärk. Need otsused kaebas Kalugin kohtusse ning pärast 1991. aasta augustiputši ja NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee juhtkonna vahetust, saavutas ta ka äravõetud autasude tagastamise.

1990. aasta oktoobris osales Kalugin Demokraatliku Venemaa asutamise kongressil ning liitus organisatsiooniga "Sõjaväelased demokraatia eest" («Военные за демократию»).

1990. aastal kandideeris Kalugin vabanenud NSV Liidu rahvasaadiku kohale ning valiti rahvasaadikuks Krasnodari krai valimisringkonnast. Tema valimiskampaaniat toetasid NSV Liidu elanike seas korruptsioonivastase võitlusega populaarsust kogunud endised NSV Liidu Peaprokuratuuri eriti tähtsate asjade uurijad: Nikolai Ivanov ja Telman Gdljan ning sõjaväelaste sotsiaalse kaitse ühingu Šit («Щит» – 'kilp') esimees Vitali Uražtsev.

Kalugini valimiskapaania ajal esitas endine KGB kaastööline Oleg Tumanov, kes oli olnud suunatud RJK poolt Ameerika Ühendriikide poolt doteeritud psühholoogilise sõja propagandaks kasutatavasse Vabadusraadio vene toimetusse, süüdistuse Kalugini poolt toime pandud riigireetmise kohta.

1991. aasta augustiputši ajal oli Kalugin Moskvas Valges Majas.

Tegevus pärast NSV Liidu lagunemist 1991. aastal

Pärast 1991. aasta augustiputši likvideerimist:

määrati Oleg Kalugin KGB-d reorganiseerima määratud Vadim Bakatini nõunikuks.
esinedes televisioonis, teatas Kalugin, et:
- NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee kasutas pika aja jooksul Saksamaa LV ajakirja Spiegel desinformatsiooni edastamiseks avalikkusele.
- Bulgaaria kirjanikust dissident Georgi Markov tapeti 1978. aastal Londonis Bulgaaria kommunistist riigijuhi Todor Živkovi nõudmisel. Tapmiseks kasutati mürki – ritsiini ja mõrvarelvaks vihmavarju, mille teravikuga tehti mürgisüst, edastati KGB poolt aga tapmise panid toime Bulgaaria salateenistused. Jättes mainimata, et osalemise eest selles operatsioonis autasustas Bulgaaria Rahvavabariigi juhtkond teda riikliku autasuga.

Kohtupidamine riigireetmissüüdistustes

2001. aasta märtsis algatas Venemaa Sõjaväeprokuratuur Oleg Kalugini suhtes süüasja riigisaladuste avalikustamise kohta. Põhjuseks oli Kalugini poolt NSV Liidu / Venemaa kasuks töötanud Ameerika Ühendriikide Föderaalse Juurdlusbüroo vastuluureametniku Robert Hansseni tegevuse paljastamisel puhul antud kommentaarid, milles ta nimetas Hanssoniga suhelnud Venemaa diplomaate Toropovit ja Tretjakovi luurajateks. Venemaa Sõjaväeprokuratuur tõlgendas nende nimede avalikustamist riigisaladuse avalikustamisena Kalugini poolt.

20. juunil 2001 andis Kalugin tunnistusi NSV Liidu kasuks spioneerimises süüdistatud endise Ameerika Ühendriikide sõjaväe koloneli George Trofimoffi kohtuistungil California osariigis Floridas. Kalugini poolt kohtus antud tunnistuste kohaselt kohtusid nad Kalugini töötamise ajal RJK-s Trofimoffiga 1970. aastail Austrias, kus kohtumise käigus arutasid nad Trofimoffi tegevuse üksikasju NSV Liidu kasuks töötava agendina. Kalugini antud ütlusi kohtus tõlgendati Venemaal talle RJK ajal teenistusülesannete täitmisel teatavaks saanud riigisaladuse reetmisena ning 2002. aastal tegi Moskva linnakohus ilma Kalugini kohalolekuta otsuse, mille kohaselt võttis Kaluginilt õiguse kõigile NSV Liidu RJK teenistuseajal saadud autasudele ja kindralmajori auastmele. Moskva linnakohus mõistis Oleg Kalugini süüdi riigireetmises ning määras talle 15-aastase vabadusekaotuse range režiimiga koloonias. Kaluginilt võeti õigus saada personaalpensioni, mida ta sai isegi pärast Ameerika Ühendriikide kodakondsuse saamist, kus Kalugin elab alaliselt juba 1995. aastast.

Tema teosed

Прощай, Лубянка! 1995. 347 pages. "Olimp" ISBN 5-7390-0375-X, vene keeles
The First Directorate: My 32 Years in Intelligence and Espionage Against the West by Oleg Kalugin and Fen Montaigne. 1994. 374 pages. St Martins Pr. ISBN 0-312-11426-5
Spymaster: The Highest-ranking KGB Officer Ever to Break His Silence by Oleg Kalugin and Fen Montaigne. 1995. Blake Publishing Ltd. ISBN 1-85685-101-X
Window of opportunity: Russia's role in the coalition against terror. An article from: Harvard International Review. September 22, 2002. Vol. 24 Issue 3 Page 56(5).

Välislingid

Олег Калугин, “Совершенно секретно”