Malid
Malid (rootsi keeles malja) on tinast valatud kaunistused, mida Eestis kasutatakse eeskätt Saaremaa naiste abu ehk liistiku hõlmadel.
.jpg)
Kirjeldus
muudaMalid on ažuurse pinnaga ratta- või rataste kujulised ning varustatud rõngakujulise aasaga.[1] Tina värvi tuhkjashallid metallnaastud õmmeldakse vastamisi mõlemale hõlmale punasest kaleviribast alusele, nii et aasad ulatuvad üle siilu serva[2].
Mustjala kihelkonna naised panid liistikule 4-5 paari malisid, Karja ja Püha kihelkonna naised liistikule või kampsunile ühe paari malisid.[1]
Ajaloost
muuda
Nagu nimetus osutab, on Saaremaa malid rootsi algupära: Rootsi Dalarna maakonna neidude rahvariietel on sarnased kaunistused. Kostüümiajalooliselt on Saaremaa abude malid mälestus eest nööritava pihiku moest, mis levis kõrgema seltskonna naiste seas 16. sajandi teisel poolel. Liistik on kogu Euroopas kasutatava pealisrõivana tuntud 17. sajandist. Eestis tuli see linnamoe mõjul kasutusele 18. sajandil.
Varem kasutati malisid rootslaste eeskujul hõlmade kinninöörimiseks aasadest läbiaetud paela abil, kuid 19. sajandiks oli neil vaid kaunistusotstarve. Abu peetigi rohkem iluasjaks – oli see ju malidega ehitud. Malide all oli punane kaleviriba, mille hõlmast kaugema ääre alt paistsid välja erivärvilised riideservad, nt must ja kollane. Mali aasadest seoti läbi punane pael ja sõlmiti lehvi. Räägitakse, et leina ajal kanti musta paela. Niisuguseid paelu ei mäletata ega kasutata enam.[2]
Igas peres oli oma malide vorm ja malisid valmistati ise. Valmistajateks olid mehed. Ka malide vorm oli ise tehtud. Enamasti tahuti muster terava noaotsa või peitliga kivi ühele küljele. Mõned vormid olid aga uuristatud neljakandilise paekivi külgedele mitme eri suurusega. Vormi tegemiseks kasutati peamiselt põllukivi, mõnel pool ka dolomiiti. Malid valati seatinast, millele lisati inglistina, sest seatina üksi oli liiga pehme. Kohalikud vanemad inimesed räägivad, et tina toodi laevadega üle mere, seatina aga saadi Tuiu rauasaatmemägedest kaevandatud soomaagist.
Nõukogude ajal valmistati rahvariideid rahvakunstimeistrite koondises Uku, malid populaarsetele Mustjala rahvariietele telliti Saare tootmiskombinaadi kaudu. Tinast malide valmistajaid oli sel ajal mõni üksik. Tehti ka masinatega plekist malisid, neid tegijaid oli rohkem. Malide valmistamise oskus on ununemas – tänapäeval on mõnes kodus vorm küll olemas, kuid neid, kes malisid valada oskaks, on vähe. Samuti ei pruugi inimesed mali vorme ära tunda, pidades neid lihtsalt mustriga kivideks.[2]
2015. aastal kanti malide valmistamine rahvusliku metallitööna Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse.[2]