Loogika
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Loogika on teadus mõtlemise reeglitest, struktuuridest ja vormidest.
Sõna "loogika" pärineb algselt vanakreeka omadussõnast λογική (logikē), mis on sõna λογικός (logikos; 'kõnega seonduv; mõtlemisega seonduv')[1] naissoovorm. Seda sõna kasutati kas eraldi nimisõnana või fraasis λογικὴ τέχνη (logikē technē) 'mõtlemiskunsti' tähenduses. Sõna on tuletatud sõnast λόγος (logos, muu hulgas 'sõna, mõiste, käsitlus, mõistus').[2]. Sõna on laenatud muu hulgas keskaja ladina sõna logica ('loogika') vahendusel.
Formaalne loogika tegeleb sellega, kuidas järeldada tõestest väidetest tõeseid väiteid, kuid reeglina ei ütle, millised väited on tõesed. Seetõttu öeldakse, et formaalsel loogikal puudub sisu: ta ei ütle midagi selle kohta, missugune maailm tegelikult on. Formaalne loogika ütleb, mida saab järeldada lähtudes üksnes väiteid väljendavate lausete vormist.
Sümbolloogika esitab väiteid ja arutlusi formaliseeritud kujul, kasutades kunstlikke formaalseid keeli. Selle valdkonnaga tegelevad nii filosoofia kui ka matemaatika. 20. sajandi alguses püüdsid Gottlob Frege, Bertrand Russell ja teised filosoofid näidata, et matemaatikat saab taandada sümbolloogikale. See küll ei õnnestunud, kuid vastavad loogikauuringud on muutnud tänapäeva formaalse loogika üpris matemaatikasarnaseks.
"Loogika" kõnekeeles ja kõige üldisem arusaam loogikast
muudaKuigi sõna "loogika" on kõnekeelde tulnud filosoofia ja teaduse keelest, on loogika olemuse lahtimõtestamisel mõtet toetuda ka selle sõna kasutamisviisidele tavakeeles ja intuitiivsetele üldistatud arusaamadele loogikast, milleni need kasutamisviisid kipuvad viima. Olgu nimetatud mõned: 1) loogika on mingi süsteem või kord (kui asjal ei ole loogikat sees, siis on seda asja võimatu mõista); 2) loogika on aru või mõistus ("nupp", mis "nokib"); 3) loogika on võime ära arvata ("tuletada") asju, mida ei teata; 4) loogika on millegi tööpõhimõte.
Nimetatud arusaamu omakorda üldistades võiks öelda, et loogika all mõistetakse korda ehk kooskõlalisust kas asjades endis või siis mõtlemises. Kasu niisugusest korrast seisneb selles, et ta võimaldab meil tunnetamise vaeva vähendada: mõtlemine oskab asju endid imiteerida.
Veel üldisemalt võiks loogikat mõista nii: loogika on see, mis meie eest mõtleb.
Võib rääkida kahte erinevat tüüpi loogilisusekriteeriumist. Esiteks võib loogilisus olla omane arutlemise viisile ning tähendada lõppkokkuvõttes arutlemise õigsust, mida saab kindlaks teha ainult kui kooskõlalisust mingite reeglitega. Teiseks võib loogilisus olla omane arutlemise tulemusele, ja loogilisus selles mõttes (tegemist ei ole sõna "loogilisus" standardse kasutusega, kuid see kasutus ei ole põhimõtteliselt vale) võib tähendada tõesust (mis ühe levinud arusaama järgi on vastavus faktidele ehk reaalsusele) või usutavust, tõepärasust või muud sarnast (tõde ei ole meile üldjuhul kindlalt teada ning tõesust saab kindlaks teha ainult kui vastavust mingile kirjeldusele). Võib juhtuda, et kuigi arutlemine on õige, on tulemus väär. Ja võib ka juhtuda, et kuigi arutlemine on vale, on tulemus tõene. Kui lähtuda sellest, et loogilisusel on kaks aspekti – nii-öelda reeglipärasus ja tõepärasus –, siis me peaksime valima reeglid nii, et nad ei rikuks tõepära, ja valima oma uskumused nii, et reeglipärased arutlused neid ei saaks kummutada. Kui arutlusreeglid on valitud suvaliselt, siis ei ole arutluste tulemustel tähendust: arutlused jäävad mänguks. Kui uskumused on meelevaldsed, siis ei ole arutlemisel mõtet, sest usutakse ikka seda, mida tahetakse.
Formaalse loogika määratlus
muudaLoogika tegeleb propositsioonidevaheliste suhetega, uurides, mis teeb ühe propositsiooni või (lõpliku) propositsioonide kogumi heaks põhjendiks mingile propositsioonile.
Õigustus (ehk põhjendus) seisneb mingile propositsioonile (uskumusele) põhjendite esitamises. Iga põhjend on propositsioon. Lõplikku propositsioonide kogumit võib vaadelda propositsioonina, mille kohaselt kõik kogumisse kuuluvad propositsioonid on tõesed (propositsioonina, mis väidab kõiki kogumisse kuuluvaid propositsioone).
Loogika jätab üldjuhul kõrvale küsimuse sellest, kas põhjendid ise on tõesed või põhjendatud (õigustatud). Epistemoloogia huvitub üldjuhul ka sellest küsimusest.
Põhjendi headus tuleneb üksnes tema suhtest õigustatava uskumusega ega ole seotud põhjendi enda usutavusega. Seega tähendab põhjendi headus õigupoolest õigustuse headust.
Loogika on normatiivne distsipliin, mis ütleb, millisel juhul on põhjendid head. Seejuures ta küll lähtub sellest, millisel juhul terve mõistus põhjendeid heaks peab, kuid võib ka ette kirjutada norme, mis on terve mõistusega vastuolus.
Loogika kui mõtlemise mudel
muudaLoogikat võib pidada ka mõtlemise mudeliks, nimelt arutlemise mudeliks keeles.
Eri loogikad
muuda- Budistlik loogika
- Deduktiivne loogika
- Dialektiline loogika
- Filosoofiline loogika
- Formaalloogika
- Induktiivne loogika
- Informaalne loogika
- Lauseloogika
- Matemaatiline loogika
- Modaalloogika
- Predikaatloogika
- Sümbolloogika
- Traditsiooniline loogika
- Klassikaline loogika
- Mitteklassikaline loogika
- Kahevalentne loogika
- Mitmevalentne loogika
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Sissekanne Liddelli ja Scotti vanakreeka-inglise sõnastikus
- ↑ Eduard Vääri. "Võõrsõnade leksikon" 6. trükk 2000
Kirjandus
muuda- Arnošt Kolman, Otakar Zich. Huvitav loogika, Tallinn 1970.
- Martin Heidegger. Sissejuhatus metafüüsikasse, tõlkinud Ülo Matjus, Tartu 1996, lk 158–161.
- Tõnu Tamme, Tanel Tammet, Rein Prank. Loogika. Mõtlemisest tõestamiseni, Tartu 1997.
- Tõnu Luik. Filosoofiast kõnelda, Tartu 2002, lk 155.
- Dan Cryan, Sharron Shatil ja Bill Mayblin. Juhatus loogikasse, Tallinn 2003, tõlkinud Jüri Eintalu.
- Indrek Meos. Loogika. Argumentatsioon. Mõtlemiskultuur, Tallinn 2003.
- Enn Kasak. "Loogika alused" Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2014.
Helifailid
muudaTsitaadid Vikitsitaatides: Loogika |