Liivimaa rüütelkond

Liivimaa rüütelkond
	Livländische Ritterschaft
	Liivimaa rüütelkonna vapp
	Liivimaa rüütelkonna hoone Riia vanalinnas
Asutatud	1561
Tegevuse lõpetanud	1920
Tüüp	territoriaalseisuslik omavalitsus
Peakorter	Riia
Tegevuspiirkond	Liivimaa
Peaorgan	Liivimaa maapäev; aadlikonvent

Liivimaa rüütelkond (Ritter und Landschaft des Herzogthumbs Liefland)^[1] oli Liivimaa (Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti) aadlikke ühendav territoriaalseisuslik omavalitsus.

Liivimaa rüütelkond moodustati pärast 1561. aastat, Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti Riia peapiiskopkonna, Tartu ja Saare-Lääne piiskopkonna ning Liivimaa ordu lääni vasallidest. Lõuna-Eestis lõpetasid rüütelkonnad tegevuse seisuste kaotamise seadusega 1920. aastal. Lätis saadeti Liivimaa rüütelkond laiali 1. juulil 1920 ja likvideeriti lõplikult seimi otsusega 27. juunil 1923.

Rüütelkonna moodustumine

Liivimaa rüütelkonna riigiõiguslikuks aluseks olid Liivimaa aadlikele Poola kuninga Zygmunt II Augusti poolt 28. novembrist 1561 antud privileegid. Sellega tagas ta Liivimaale Augsburgi usutunnistuse ja saksa õigusele rajaneva omavalitsuse.

Liivimaa rüütelkond Rootsi võimu all

1602. aastal, Poola-Rootsi sõjas Rzeczpospolita Liivimaa hertsogkonna alade vallutamise järel, kinnitas Rootsi kuningas Karl IX Võnnu, Tartu ja Pärnu kreisi rüütelkonna privileegid. Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinnitas, Rootsi-Poola sõja järel, Läänemereprovintside Liivimaa kubermangu Liivimaa aadli privileegid esialgselt 18. mail 1629 ja lõplikult kinnitas need Rootsi kuninganna Kristiina 7. augustil 1648.

Liivimaa rüütelkond Venemaa võimu all

Pärast Balti provintside vallutamist Moskva tsaaririigi poolt kinnitas Peeter I 30. septembril 1710 Liivimaa rüütelkonna ja 1. märtsil 1712 Eestimaa rüütelkonna eriõigused ning pärast Põhjasõja lõppu kehtestati Balti erikord.

1785. aasta Katariina II Aadliarmukirjaga 1785. aastal seadustati aadli eesõigused ning armukiri andis aadlile ainuõiguse omada maad ja pärisoriseid talupoegi, vabastas aadli teenistuskohustustest, maksudest ja ihunuhtlusest. Aadel sai õiguse moodustada omavalitsuslikke aadlikogusid, valida kubermangu ja maakonna aadlipeamehi ning esitada valitsusele taotlusi^[2].

Rüütelkonna juhtorganid ja organisatsioon

Liivimaa maamarssal

Liivimaa maamarssal oli 1643–1920 kohaliku seisuliku aadli omavalitsuse ehk rüütelkonna kõrgem ametnik Liivimaal, kelle ülesandeks oli juhatada rüütelkonna üldkoosolekut ehk maapäeva (Landtag). 18. sajandist alates oli maamarssali ülesandeks esindada ka rüütelkonna huve Venemaa keisririigi keskvõimu juures. Liivimaa rüütelkonna juht Liivimaa maamarssal valiti kuni 1870. aastani 3 aastaks, edaspidi aga määramata ajaks ja kinnitati ametisse Liivimaa kindralkuberneri või kuberneri poolt.

Pikemalt artiklis Liivimaa maamarssal

Liivimaa maanõunike kolleegium

1643. aastal loodud^[3] Liivimaa maanõunike kolleegium oli rüütelkonna kõrgeim täidesaatev ja nõuandev organ. Maanõunikke oli algul 6, hiljem 12. 1710–1721 olid kaks maanõunikku püsivalt ametis Riias kindralkuberneri juures, hiljem täitis nende ülesandeid üks niinimetatud resideeriv maanõunik, kes ajas jooksvaid ülesandeid ja vahetus rotatsiooni korras 3 kuu tagant. Liivimaa Maanõunike Kolleegium kui aadli alaline täidesaatev organ alustas tegevust 1634 ja koosnes algselt 6, hiljem 12 liikmest, maanõunikust. Karl XI poolt Liivimaale määratud kindralkubernerile 1678 antud juhistes oli nõue pidada maanõunikega nõu kõigis provintside tsiviil- ja sõjalistes küsimustes. Maanõunike kolleegiumile allusid vahetult veel rüütelkonna kantselei, maanõunike kolleegiumi statistikabüroo, aadli maavaeslastekohtud, ülemkirikueestseisjad ja kreisivalitsused.

Liivimaa maapäev

Liivimaa rüütelkonna kõrgeim organ oli Liivimaa maapäev, mis kogunes iga 3 aasta järel. 1750. aastani olid selle liikmeteks kõik vähemalt 21-aastased ja eestkoste alla mittekuuluvad Liivimaa mõisaomanikud, pärast seda ainult Liivimaa aadlimatriklisse kantud isikud. 1866 loobus Liivimaa rüütelkond ainuõigusest rüütlimõisaid omada, mis tõi kaasa kõigi maaomanike maapäeval osalemise õiguse. Maapäevast osavõtt oli kohustuslik ja maapäeva otsustel oli pärast kinnitamist Rootsi kuninga või Venemaa keisri poolt määratud Liivimaa kindralkuberneri poolt seaduse jõud.

17. sajandi lõpul toimunud mõisate reduktsiooni käigus tekkisid Rootsi kuninga ja maapäeva vahel ületamatud vastuolud. Karl XI muutis 20. detsembril 1694 maapäeva ainult nõuandvaks organiks kindralkuberneri juures ja likvideeris Liivimaa Maanõunike Kolleegiumi, mis taastati 1710 pärast Liivimaa vallutamist Moskva tsaaririigi poolt Põhjasõja käigus ja Venemaa tsaari võimu tunnistamist Liivimaa rüütelkonna poolt.

1785–1796 katkestas Venemaa keisrinna Katariina II Liivimaa rüütelkonna tegevuse asehalduskorra ajal alates 30. detsembrist 1785. Liivimaa sai maamarssali asemel aadlimarssali nagu Venemaa sisekubermangudes, kuid Venemaa keiser Paul I taastas 1796 Liivimaa aadli omavalitsusorganid.

Rüütelkonna keskus asus Riias, kus asus ka Liivimaa rüütelkonna maja. Viimases tegutseb tänapäeval Läti Vabariigi Seim. Rüütelkonna maapäevi korraldati erinevates Liivimaa kreisilinnades. Liivimaa rüütelkonna ülesanne oli Liivimaa haldamine Liivimaa kubermangu võimupiiridest ülejäävas osas. Rüütelkonna organitel oli seaduste algatamise õigus, ta võis määrata kohalikke makse ning osaleda luteri kiriku ja rahvakoolide valitsemises.

Aadlikonvent

Aadlikonvent oli Liivimaa maapäeva poolt maapäeva liikmetest valitud ja kreisisaadikutest (2–3 esindajat igast kreisist), maanõunikest ja maamarssalitest moodustatud täitevorgan, mis täitis maapäeva istungite vaheajal maapäeva ülesandeid. Liivimaa aadlikonvent, mis esimest korda moodustati 1643. aasta maapäeval nn kitsas komisjonina ja tegutses tarbe järgi, kujundati 1759. aastal alaliseks nn delibereerivaks aadlikonvendiks. Aadlikonvent koosnes Liivimaa maamarssalist juhatajana, maapäeva poolt valitud Liivimaa maanõunikest, Liivimaa kreisisaadikuist (iga kreisi poolt 2 või 3) ja 2 kassasaadikust. Aadlikonvendi ülesandeks oli maapäeval arutatavate küsimuste ettevalmistamine, maapäeva otsuste teostamine, maapäeva istungite vaheajal kõikide asjade otsustamine, mis ei kuulunud resideeriva maanõuniku kompetentsi või ei allunud otse maapäevale, ja maamarssali ning resideeriva maanõuniku vahel tekkinud lahkarvamuste lahendamine. Aadlikonvent püsis Liivimaa rüütelkonna likvideerimiseni 1920.

Maapäev valis Liivimaa maamarssali, Liivimaa maanõunikud, sillakohtunikud ja teised kõrged kreiside omavalitsusametnikud.

Rüütelkonna kantselei

Rüütelkonna kantselei juht rüütelkonna sekretär pidas kirjavahetust, protokolle ja Liivimaa Maanõunike Kolleegiumi dokumentatsiooni.

Pikemalt artiklis Liivimaa rüütelkonna sekretär

1643, Paul von Helmersen, Liivimaa rüütelkonna sekretär^[4]/maasekretär ^[5]
1660, Kasper Ceumerus (1613−1692^[6]), aadeldatud Rootsis 1662 kui Ceumern
Christoph Adam von Richter, Liivimaa rüütelkonna sekretär^[7].
Johann von Schultzen (1676−1746), Liivimaa rüütelkonna sekretär
Christoph von Richter (1713–1762), Liivimaa rüütelkonna sekretär
Gustav Wilhelm von Budberg (1727–1769), Liivimaa rüütelkonna sekretär
Erich Johann von Meck (1727−1771), Liivimaa rüütelkonna sekretär
1774–1786, Christoph Adam von Richter (1751–1815), Liivimaa rüütelkonna sekretär
Georg Sebastian Anhorn von Hartwiss (1783−1843), Liivimaa rüütelkonna sekretär
Nikolai Ernst Bartholomäus Anhorn von Hartwiss (1793−1860), Liivimaa rüütelkonna sekretär
1860–1862, Otto Moritz Arthur von Richter (1824–1892), Liivimaa rüütelkonna sekretär ^[8]
1862, Johann Georg Moritz von Grünewaldt (1827–1873), Liivimaa rüütelkonna sekretär
vabahärra Goswin Woldemar von Budberg (1809–1880), Liivimaa rüütelkonna sekretär
1884– , Hermann von Bruiningk, Liivimaa rüütelkonna sekretär
1899–1902, Parun Theodor von Richter (1852–1925), Liivimaa rüütelkonna sekretär

Rüütelkonna notar valvas tavaliste notarikohuste täitmise kõrval ka rüütelkonna kassa üle.

Liivimaa rüütelkonna aadlimatrikkel

Pikemalt artiklis Liivimaa rüütelkonna aadlimatrikkel

Liivimaa rüütelkonda kuuluvad aadlikud (172 aadlisuguvõsa) kanti rüütelkonna aadlimatriklisse kronoloogilises järjekorras Liivimaale saabumise või aadlitiitli saamise perioodide järgi:

1. klass, ordu- ja piiskoppide aeg (kuni 1561), (52 Liivimaa aadlisuguvõsa);
2. klass, Poola valitsusaeg (1561–1629), (16);
3. klass, Rootsi valitsusaeg (1629–1710), (45);
4. klass, Vene valitsusaeg (alates 1710. aastast) (59).

Vaata ka

Viited

↑ Die Capitulationen der livländischen Ritter- und Landschaft und der Stadt Riga vom 4. Juli 1710 nebst deren Confirmationen. Dorpat, E. J. Karow, 1865, S. 51.
↑ Eesti nõukogude entsüklopeedia. Tallinn: Valgus. 1985. Lk 9.
↑ Ilmar Tammisto, Liivimaa aadli ja Rootsi keskvõimu suhted aastatel 1634 – 1643: Liivimaa rüütelkonna taasloomine , Tartu Ülikool Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond Ajaloo ja arheoloogia instituut, Tartu 2017, lk 11
↑ Paul von Helmersen, Amet Liivimaa rüütelkonna sekretär, Andmebaas "Aadlivapid Ajalooarhiivis"
↑ Ilmar Tammisto, Liivimaa aadli ja Rootsi keskvõimu suhted aastatel 1634 – 1643: Liivimaa rüütelkonna taasloomine, Tartu Ülikool Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond Ajaloo ja arheoloogia instituut, Tartu 2017, lk 60
↑ Ceumern Kaspar
↑ Transéhe-Roseneck, Astaf von, Christoph Adam von Richter, Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland, Görlitz : Verl. für Sippenforschung und Wappenkunde Starke, 1929, s. 169
↑ Otto Moritz Arthur von Richter, Eesti biograafilise leksikoni täiendusköide, 1940, lk 276

Kirjandus

Ritterschaftliche Matrikel des Herzogthums Liefland. / Magazin für die neue Historie und Geographie, angelegt von Anton Friedrich Büsching, Teil 3, Hamburg 1769 lk.231–240
August Wilhelm Hupel: Materialen zu einer liefländischen Adelsgeschichte ("Nordische Miscellaneen" St. 15–17, lk. 11-732.), Riga: 1788
Carl Arvid Klingspor: Baltisches Wappenbuch, Stockholm 1882 lk.31-
Axel von Gernet, Die Anfänge der livländischen Ritterschaften. H.2 REVAL, 1895

Välislingid

[1] Die Capitulationen der livländischen Ritter- und Landschaft und der Stadt Riga vom 4. Juli 1710 nebst deren Confirmationen. Dorpat, E. J. Karow, 1865, S. 51.

[2] Eesti nõukogude entsüklopeedia. Tallinn: Valgus. 1985. Lk 9.

[3] Ilmar Tammisto, Liivimaa aadli ja Rootsi keskvõimu suhted aastatel 1634 – 1643: Liivimaa rüütelkonna taasloomine , Tartu Ülikool Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond Ajaloo ja arheoloogia instituut, Tartu 2017, lk 11

[4] Paul von Helmersen, Amet Liivimaa rüütelkonna sekretär, Andmebaas "Aadlivapid Ajalooarhiivis"

[5] Ilmar Tammisto, Liivimaa aadli ja Rootsi keskvõimu suhted aastatel 1634 – 1643: Liivimaa rüütelkonna taasloomine, Tartu Ülikool Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond Ajaloo ja arheoloogia instituut, Tartu 2017, lk 60

[6] Ceumern Kaspar

[7] Transéhe-Roseneck, Astaf von, Christoph Adam von Richter, Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland, Görlitz : Verl. für Sippenforschung und Wappenkunde Starke, 1929, s. 169

[8] Otto Moritz Arthur von Richter, Eesti biograafilise leksikoni täiendusköide, 1940, lk 276

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]