LT vz.35

LT vz.35

LT vz.35
Pikkus	4,90 m
Laius	2,10 m
Kõrgus	2,35 m
Kaal	10.5 t
Kiirus	maastikul 12–16 km/h maanteel 35 km/h
Käiguvaru	maanteel 120 km maanteel 190 km
Suurtükk	37mm laskemoona 78 mürsku
Kuulipildujad	2 × 7,92 mm laskemoona 2700 padrunit
Soomus	8–25 mm
Mootor	6 silindriline koda T-11
Mootori võimsus	120 hj
Meeskond	4 inimest

LT vz.35 (LT-35) oli Tšehhoslovakkias toodetud kergetank, mis hiljem Saksa armees kasutusele võetuna nimetati ümber PzKpfw 35(t) (Panzerkampfwagen 35(t)), tänapäeval tuntud ka kui Panzer 35(t). Masina prototüübi nimi oli S-IIa, Bulgaarias oli nimetuseks T-11 ja Rumeenias Škoda R-2.

Škoda LT vz.35 (LT – lehky tank – kergetank, vz – mudel) võeti esimest korda Tšehhoslovakkias relvastusse 1935/36. aastal ning alates 1937. aastast sai sellest Tšehhoslovakkia armee peamine tank. Tanki toodeti mitmes variandis aastatel 1935–1939 kokku 424 masinat, millest 340 Škoda ja 84 ČKD tehastes.

LT vz.35 konstruktsioon ja tehniline lahendus

Torn

Torn paiknes korpuse keskosas ning moodustas koos sellega tanki lahingusektsiooni. Torn, nagu ka korpus koosnes karkassile needitud soomuslehtedest. Torni katusel asus komandöritorn diameetriga 560 mm, mis oli suletav ühepoolse kuppelluugiga ning komandöritorni külgedel olid neli vaatlus episkoopseadet. Peale selle oli ümbruse jälgimiseks paigaldatud komandöri istekohale monokulaarne periskoopseadeldis, mille väljumisava paiknes komandöritorni katusel. Torni katusel paiknesid veel luugid, päeval lippude ja öösel valgusega signaliseerimiseks.

Relvastus

Tank LT vz.35 omas oma aja ja klassi kohta head relvastust. Sellele oli paigutatud 37 mm kahur vz.34UV (Škoda tehasetähisega A3 ning Saksa armee käsutuses tähisega KwK 34(t)), mis oli tankitõrjekahuri KPUV vz.34 tankivariant. Relv oli varustatud poolautomaatse kiilulukuga, mis tagas kahurile laskekiiruse 12–15 lasku minutis. Raua pikkus oli 39 kaliibrit (1448 mm) ja kahuri kaal 235 kg. Tankile oli paigutatud ka kaks firmas Ceskoslovenska Zbrojovka Brno valmistatud raskekuulipildujat ZB. vz.37 (Saksa armees kasutati tähist MG35/37(t) või kuulipildujat MG34) kaliibriga 7.92 mm, millest üks paiknes korpuse esiseinas ning teine tornis, suurtükist paremal. Tornis paiknevat kuulipildujat oli võimalik vertikaalselt juhtida koos kahuriga või iseseisvalt, horisontaalselt sai kuulipildujat, kui ka suurtükki liigutada ainult torni pööramisega. Lahinguvarusse kuulus 78 mürsku (24 soomustläbistavat ja 54 kild-fugassmürsku) ja 2700 padrunit. Soomustläbistavad mürsud läbistas soomust 60 kraadise nurga all 100 meetrilt 37 mm, 500 meetrilt 31 mm, 1000 meetrilt 26 mm ja 1500 meetri pealt 22 mm.

Mootor

Tankile oli paigutatud neljasilindriline ja neljataktiline vedelikjahutusega karburaatormootor Škoda T-11/0, mille võimsus oli 120 hobujõudu ning mis arendas 1800 pööret minutis. Silindrite diameeter oli 140 mm, mootori töömaht 8620 cm³ ning kolvikäik 140 mm. Mootor kaalus 900 kg. Kütusena kasutati etüleeritud bensiini oktaaniarvuga mitte vähem kui 60. Kütusesüsteemi kuulus kaks paaki – 124 liitrit mahutav põhipaak paiknes mootoriruumis mootorist vasakul, 29-liitrine lisapaak aga tanki lahingusektsioonis parema seina ääres. Kütuse etteandmine toimus kahe pumba abil – mehaaniline membraan ja elektriline Auto-pulse. Karburaatoreid oli kaks, mõlemad olid Zenith UDD. Süsteemil oli vedelikjahutus, radiaator paiknes mootoriruumis mootori ees ja mahutas 50 liitrit jahutusvedelikku. Mootori käivitamiseks oli elektristarter Scintilla võimsusega 2,94 kWh ja süütesüsteemi kuulus kaks 12-voldist magneetot Scintilla.

Sideaparatuur

LT-35-le oli paigaldatud raadiojaam vz.35, mille tegevusraadius oli 2 km ja mis oli võimeline töötama ainult telegraafina.

LT vz.35 modifikatsioonid

S-IIa – originaalmasina prototüüp
LT vz.35 – Tšehhoslovakkia tarbeks toodetud seeriamasin (37 mm A3 suurtükiga)
T-11 – Bulgaaria jaoks tehtud ekspordiversioon (37 mm A7 suurtükiga)
LTM 35 – LT vz.35 nimi Saksa armees kuni 1940. aasta jaanuarini
Panzerkampfwagen 35(t) – Saksa versioon tankist LT vz.35
Škoda R-2 – Rumeenia versioon tankist LT vz.35

Muud LT vz.35 veermikule ehitatud masinad

Zugkraftwagen 35(t) – kerge suurtükiveok
Munitionsschlepper 35(t) – laskemoonaveok
Mörserzugmitteler / Artillerie Schlepper 35(t) – suurtükiveok
Panzerjager 35(t) – 47 mm suurtükiga Pak 36(t) L/43 relvastatud liikursuurtükk
Befehlswagen 35(t) – komandöritank
TACAM R2 – LT vz.35 baasil ehitatud Rumeenia tankihävitaja

LT vz.35 – Panzer 35(t) relvastuses ja sõjategevuses

1938. aastaks oli tankidega LT-35 Tšehhoslovakkia armees relvastatud 4 mobiilset kiirreageerimis diviisi. Pärast sakslaste sissetungi Tšehhoslovakkiasse konfiskeeriti märtsis 1939 olemasolevast 244-st LT-35-st 219. Osa masinaid anti vastloodud Slovakkiale. Saksa armee käsutusse läinud masinad nimetati ümber Panzerkampfwagen 35(t)-ks (t – tähistab Tšehhi päritolu). Oma lahinguomadustelt oli LT-35 võrreldav sakslaste Panzer III-ga ning neid toodeti edasi kuni 1939. aasta lõpuni, mil sakslased võtsid ČKD (Českomoravská Kolben-Daněk) tehased Prahas ja Škoda tehased Pilsen oma kontrolli alla (formaalselt kuulusid mõlemad juba 1939. aasta algusest Hermann Göringu alluvusse).

Just enne lahingute algust Euroopas müüdi LT-35 mitmesse riiki, sealhulgas ka Bulgaariasse ja Rumeeniasse.

Saksa armees moodustasid PzKpfw 35(t)-d 1. kergediviisi tuumiku Poola kampaanias, mis seejärel formeeriti ümber 6. tankidiviisiks ning osales selle nime all lahingutes Prantsusmaal ja Nõukogude Liidus.

Škoda R-2 kasutamine Rumeenias

1935. aasta sügisel Rumeenia ostukomisjon külastas Tšehhoslovakkiat plaaniga rearmeerimise käigus hankida modernseid tanke armeele. Pärast intensiivseid läbirääkimisi ja demonstratsioone nii ČKD ja Škoda poolt sõlmiti leping 14. augustil 1936. 126 Škoda S-II-a ostmiseks ja hiljem võimalus veel 63 tanki juurde muretsemiseks, tankid asuksid armee teenistuse markeeringu R-2 all. Nagu lepingus kirjas, saatsid tšehhid esimese prototüübi 1937. aasta jaanuaris, millele järgnesid kohe 11 ja siis veel neli tanki, kuigi lepingu täitmiseks pidi Škoda "laenama" tanke Tšehhoslovakkia armeele lubatute hulgast. Saadud tankid läbisid põhjalikud testid enne tagastamist, paljud polnud enam sõidukõlbulikud Škodale, kuid rumeenlased jäid katsetuste tulemustega väga rahule ja nad soovisid saada veel 280 lisatanki tingimusel, et kaks kolmandikku tankist pannakse kokku Rumeenia ettevõttes Malaxa. Škoda lükkas selle pakkumise tagasi, kuna oli varem Malaxaga tegemist teinud ning tšehhid ei olnud selle firma asjaajamisega eriti rahul. Esialgse tellimuse esimesed 27 masinat saadeti rumeenlastele 1938. aasta septembris, suurim hulk saabus oktoobris ja viimased 30 1939. aasta veebruaris.

Formeeritud kahte pataljoni, moodustasid need tankid 1. tankirügemendi, millest 1941. aastal kasvas välja 1. tankidiviis. 1. tankidiviisi R-2d osalesid 1941. aasta invasioonis Nõukogude Liidu vastu, opereerides Põhja-Bukoviinas ning sellele järgnenud Pruti jõe ületamisel. R-2l on ka au olla esimene Rumeenia tank, mis osales tankilahingus Rumeenia ja Nõukogude vägede vahel. 4. juulil 1941. lahingus Brinzeni pärast hävitati kaks T-28 tanki ja rumeenlased ise kaotasid ühe R-2. Augusti lõpuks oldi veel kaotatud kakskümmend tanki lahingutes ning paarkümmend mehaaniliste rikete tõttu. Aasta lõpuks oldi jäädavalt kaotatud 26 masinat, 60 olid taastatavad ja ülejäänud vajasid põhjalikku remonti. Tänu Rumeenia remonditöökodade pingutustele suudeti 1942. aasta suvel teenistusse tagasi anda 83 R-2, sakslastelt saadi veel suure mangumise peale 26 Panzer 35(t), mis olid aga suhteliselt palju kasutatud. 1942. aasta augustiks, mil 1. tankidiviis naasis rindele, oli ridades 109 R-2. Jäädes Stalingradi lahingu käigus ette venelaste suurrünnakule, kaotas diviis esimese nädala jooksul enamuse oma tankidest. 1943. aasta jaanuariks oldi kaotatud 81 R-2 tanki. Aprillis 1943 väitis 1. tankidiviis endal olevat 59 R-2t, kuid see arv sisaldab ka täiesti kasutuskõlbmatuid masinaid. 1943. aasta suve lõpus oli ainult 25 tanki sõidukorras, 30 asusid remonditöökodades ja nelja kasutati treeningumasinana. Ainult üks kompanii tanke osales veel lahingutegevuses 1943. aastal Cantemiri tankigrupi koosseisus, enne kui R-2 1944. aasta märtsis ametlikult tõmmati välja rindeteenistusest. Natuke aega enne seda R-2, mida nüüdseks oli 69 igasuguses seisukorras masinat, otsustati ümber ehitada iseliikuvateks suurtükkideks TACAM programmi raames, esimene prototüüp oli valmis juba 1944. aasta veebruariks. Ümberehitamiseks valiti 40 masinat, kuid valmis tehti ainult kakskümmend, sel põhjusel, et pearelvastusena kasutatud nõukogude 76,2 mm kahur ei suutnud suurt midagi uute nõukogude tankide T-34/85 ja IS-2 vastu. Pärast vaherahu sõlmimist ja Rumeenia üleminekut liitlaste poolele osalesid tankid maa sakslastest puhastamisel, seejärel enamus tanke konfiskeeriti venelaste poolt. 5 olid veel rumeenlaste käes veebruaris 1945, kuid need kaotati lahingutes. Mõni tank võidi taastada pärast sõda, teatud allikad väidavad, et kuni 30 R-2 tanki oli rumeenlaste teenistuses veel pärast sõda, kuid kõik anti üle Nõukogude Liidule sõjareparatsioonide katteks.

Välislingid

Panzerkampfwagen 35(t) Achtung Panzer! (inglise keeles)