Kveekerid

Kveekerid ehk Sõprade Kirik ehk Sõprade Usuline Selts (Religious Society of Friends) on rühm religioosseid organisatsioone, mis kasvasid välja 17. sajandi keskpaiga kristlikust liikumisest Inglismaal ning mis keskenduvad tavaliste üksikisikute enda Kristuse-kogemusele.

Kveekerite rahvuslikud või piirkondlikud organisatsioonid (mida tavaliselt nimetatakse Aastakokkutulekuks – Yearly Meeting) on autonoomsed; ei ole üht Sõprade Usulist Seltsi, mis nende üle valitseks. 19.-20. sajandi vältel kestnud arengu tulemusel on Aastakokkutulekute vahel märgatavad teoloogilised erinevused. Mõned neist, mida nimetatakse konservatiivseteks, on säilitanud Sõprade algse usu igavese Kristuse juhatusse, samas kui teised on liikunud evangelismi poole, pannes rõhu pühakirjale, piibli eksimatusele ja lunastusele. Mõned Aastakokkutulekud on lähenenud ka kristlikule liberalismile, rõhutades individuaalset tõlgendust, nii et mõned nende liikmed kalduvad isegi universalismi või mitteteismi.

Kveekerite jumalateenistused on mitmes vormis. Mõnel neist kogunetakse kindla programmi ja juhita (peamiselt Euroopas, Austraalias, Uus-Meremaal ning mõnel pool Põhja-Ameerikas), mõne jumalateenistusi korraldab pastor, neil loetakse pühakirja ja lauldakse hümne (peamiselt Aafrikas, Aasias ja mõnel pool Põhja-Ameerikas). Mõnes organisatsioonis kombineeritakse mõlema stiili elemente.

Enamik Sõprade Usulise Seltsi harusid on tuntud selle poolest, et nad tunnistavad oma usku enda tegudes ja eluviisis. Selle viisid võivad suuresti erineda, ent tuntud ajaloolised näited Põhja-Ameerikast ja Suurbritanniast on kveekerite keeldumine sõdades osalemisest, ühiskondlik tegevus sotsiaalse õigluse ja võrdsuse nimel, sealhulgas osalus orjandusvastases liikumises 19. sajandi Põhja-Ameerikas ning võitluses naiste õiguste eest, lihtsate, ilustusteta riiete kandmine, kõigi inimeste poole sarnaselt pöördumine (nt tiitliteta nagu "härra" ja "proua") ning keeldumine vandeandmisest.

Koos vennastekoguduste, mennoniitide ja amišitega kuulub Sõprade Usuline Selts rahukirikute hulka. Nende kõigi õpetuses on oluline osa kristlikul patsifismil. Neil kirikuil on teisigi teoloogilisi sarnasusi, sealhulgas mäejutluse sõnasõnaline tõlgendus, rõhk kõne ja rõivastuse lihtsusel ning usutunnistuste puudumine.