Krimmitatarlaste küüditamine

Sürgünlik (krimmitatari maapagu) oli krimmitatarlaste küüditamine Krimmi poolsaarelt 1944. aastal, peamiselt Usbeki NSV-sse.

Küüditamine

Kokku küüditati 238 500 inimest, kellele pandi süüks teenimist Natsi-Saksamaa relvajõududes.^[1]

Küüditamine algas kõigis krimmitarlastega asustatud paikades 1944. aasta 18. mai hommikul kell 3.00.^[2] Deporteeritavatele anti 30 minutit aega asjade kokkupanekuks, misjärel suurem osa neist lahkus sünnipaigast loomavagunites jäädavalt.^[3]

20. mail kell 16 lõppenud aktsioonis^[4]^[5] osales üle 32 000 NKVD sõduri.^[2] Deporteeriti 183 155^[2]–193 865 krimmitatarlast, neist 151 136 Usbeki NSV-sse, 8597 Mari ANSV-sse, 4286 Kasahhi NSV-sse, ülejäänud 29 846 Vene NFSV oblastitesse.

Arabati intsident

Krimmi poolsaar ja Arabati säär

Väidetavalt andis NKVD juhtivtöötaja Bogdan Kobulov – saanud 19. juulil 1944 teada, et mõnest Arabati sääre kalurikülast oli unustatud krimmitatarlased deporteerida – käsu, et 24 tunni jooksul ei jääks neisse küladesse ühtki elusat krimmitatarlast. Väidetavalt lukustati kõik nende külade elanikud suurele laevale, mis uputati Aasovi mere sügavaimasse kohta.^[6]^[7]^[8]^[9]^[10]

1944. aasta maist novembrini suri Usbekistanis nälga 10 105 krimmitatarlast (7% Usbeki NSV-sse deporteeritudest). NKVD andmetel suri esimese pooleteise aasta jooksul umbes 30 000 (20%) küüditatutest, krimmitatarlaste aktivistide andmetel suri aga 46% küüditatuist.^[3]

Rehabiliteerimine ja kodumaale naasmine

NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 1967. aasta 5. septembri otsusega vabastati krimmitatarlased süüst.^[11] 1968. aastal lubati kodumaale naasta 300 perekonnal,^[12] ülejäänutel^[13] aga mitte enne perestroika algust 1980. aastate teisel poolel.^[14]

Õiguslik staatus

Krimmitatarlaste aktivistid taotlevad Sürgünliki tunnistamist inimsusvastaseks kuriteoks (genotsiid).^[15]

2015. aasta 12. novembril tunnistas Ukraina esimese riigina Ülemraada otsusega krimmitatarlaste küüditamise genotsiidiks ja kehtestas krimmitatarlaste küüditamise ohvrite mälestuspäevaks 18. mai.^[16]^[17]

Mälestusmärgid
Sevastopolis
Mižvodnes
Sudakis

Viited

↑ Tatari Legioonides ja muudes Kolmanda Riigi väeüksustes oli registreeritud kokku 9225 krimmitatarlast. Dokumendid on esitatud T.S. Kulbaev ja A. Iu. Khegai teoses Deportatsiia (Almatõ: Deneker, 2000), lk 206–207.
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 "Постанова про депортацію татар і перетворення Криму на область. ДОКУМЕНТИ" (ukraina ja vene). Ukrayinska Pravda. 17.05.2012. Vaadatud 28.02.2016.
↑ ^3,0 ^3,1 Conant, Eve (15. märts 2014). "Behind the Headlines: Who Are the Crimean Tatars?" (inglise). National Geographic. Vaadatud 27. veebruaril 2016.
↑ "Депортація кримських татар – як це було? Частина I". Інформаційний центр кримських татар.
↑ "Депортація кримських татар – як це було? Частина II". Інформаційний центр кримських татар.
↑ The Ukrainian Quarterly, Volumes 60–61. Ukrainian Congress Committee of America. 2004. Lk 38.
↑ "Surgun". Crimean Review. 5 (2): 13–14.
↑ Özcan, Kemal (2001). Kırım Türklerinin sürgünü ve vatana dönüş için milli mücadele hareketi: (1944–1990) (türgi). Istanbul University Faculty of Social Sciences. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 28. veebruaril 2016.
↑ "Memory of people killed in 1944 venerated at Arabat Spit". Crimean News Agency. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. aprill 2015. Vaadatud 31. märtsil 2015.
↑ "The Crimean Tatars of Arabat spit were drowned in Azov sea will be commemorated". Crimean News Agency. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. aprill 2015. Vaadatud 31. märtsil 2015.
↑ Buttino, Marco (1993). In a Collapsing Empire: Underdevelopment, Ethnic Conflicts and Nationalisms in the Soviet Union, p.68 ISBN 88-07-99048-2
↑ "Behind the Headlines: Who Are the Crimean Tatars?". National Geographic. Vaadatud 5. aprillil 2015.
↑ Abdulganiyev, Kurtmolla (2002). Institutional Development of the Crimean Tatar National Movement, International Committee for Crimea. Vaadatud 2008-03-22
↑ "The Crimean Tatars began repatriating on a massive scale beginning in the late 1980s and continuing into the early 1990s. The population of Crimean Tatars in Crimea rapidly reached 250,000 and leveled off at 270,000 where it remains as of this writing [2001]. There are believed to be between 30,000 and 100,000 remaining in places of former exile in Central Asia." Greta Lynn Uehling, The Crimean Tatars (Encyclopedia of the Minorities, Chicago: Fitzroy Dearborn) iccrimea.org
↑ "Crimean Tatars Call On Kyiv To Restore Their Rights" (inglise). Vabadusraadio. {{cite news}}: eiran tundmatut parameetrit |accesso=, kasuta parameetrit (|access-date=) (juhend); eiran tundmatut parameetrit |data=, kasuta parameetrit (|date=) (juhend)
↑ Верховная Рада Украины приняла Постановление «О признании геноцида крымскотатарского народа» // Ukraina Ülemraada. Ametlik veebiportaal (12.11.2015)
↑ Про визнання геноциду кримськотатарського народу від 12.11.2015 № 792-VIII

Välislingid

Surgun: Deportation of Crimean Tatars (18 May 1944), International Committee for Crimea (inglise keeles)
18 Mayıs 1944 – Kırım Sürgün ve Soykırımı (türgi keeles)

[apKfw-1] Tatari Legioonides ja muudes Kolmanda Riigi väeüksustes oli registreeritud kokku 9225 krimmitatarlast. Dokumendid on esitatud T.S. Kulbaev ja A. Iu. Khegai teoses Deportatsiia (Almatõ: Deneker, 2000), lk 206–207.

[UP-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 "Постанова про депортацію татар і перетворення Криму на область. ДОКУМЕНТИ" (ukraina ja vene). Ukrayinska Pravda. 17.05.2012. Vaadatud 28.02.2016.

[NG-3] 3,0 ^3,1 Conant, Eve (15. märts 2014). "Behind the Headlines: Who Are the Crimean Tatars?" (inglise). National Geographic. Vaadatud 27. veebruaril 2016.

[deport1-4] "Депортація кримських татар – як це було? Частина I". Інформаційний центр кримських татар.

[deport2-5] "Депортація кримських татар – як це було? Частина II". Інформаційний центр кримських татар.

[qly-6] The Ukrainian Quarterly, Volumes 60–61. Ukrainian Congress Committee of America. 2004. Lk 38.

[dtqgc-7] "Surgun". Crimean Review. 5 (2): 13–14.

[ozcan-8] Özcan, Kemal (2001). Kırım Türklerinin sürgünü ve vatana dönüş için milli mücadele hareketi: (1944–1990) (türgi). Istanbul University Faculty of Social Sciences. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 28. veebruaril 2016.

[mL5Pr-9] "Memory of people killed in 1944 venerated at Arabat Spit". Crimean News Agency. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. aprill 2015. Vaadatud 31. märtsil 2015.

[5aVxJ-10] "The Crimean Tatars of Arabat spit were drowned in Azov sea will be commemorated". Crimean News Agency. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. aprill 2015. Vaadatud 31. märtsil 2015.

[o5NOj-11] Buttino, Marco (1993). In a Collapsing Empire: Underdevelopment, Ethnic Conflicts and Nationalisms in the Soviet Union, p.68 ISBN 88-07-99048-2

[V3Mda-12] "Behind the Headlines: Who Are the Crimean Tatars?". National Geographic. Vaadatud 5. aprillil 2015.

[eN3nf-13] Abdulganiyev, Kurtmolla (2002). Institutional Development of the Crimean Tatar National Movement, International Committee for Crimea. Vaadatud 2008-03-22

[1mw5U-14] "The Crimean Tatars began repatriating on a massive scale beginning in the late 1980s and continuing into the early 1990s. The population of Crimean Tatars in Crimea rapidly reached 250,000 and leveled off at 270,000 where it remains as of this writing [2001]. There are believed to be between 30,000 and 100,000 remaining in places of former exile in Central Asia." Greta Lynn Uehling, The Crimean Tatars (Encyclopedia of the Minorities, Chicago: Fitzroy Dearborn) iccrimea.org

[PBODt-15] "Crimean Tatars Call On Kyiv To Restore Their Rights" (inglise). Vabadusraadio. {{cite news}}: eiran tundmatut parameetrit |accesso=, kasuta parameetrit (|access-date=) (juhend); eiran tundmatut parameetrit |data=, kasuta parameetrit (|date=) (juhend)

[Bpg6C-16] Верховная Рада Украины приняла Постановление «О признании геноцида крымскотатарского народа» // Ukraina Ülemraada. Ametlik veebiportaal (12.11.2015)

[qX4gp-17] Про визнання геноциду кримськотатарського народу від 12.11.2015 № 792-VIII

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]

[13]

[14]

[15]

[16]

[17]