Kolhoos

Kolhoos (vene keeles: колхоз, lühend sõnadest коллективное хозяйство, 'ühismajand', 'kollektiivmajand') oli Nõukogude Liidus põhiliselt põllumajanduse või kalandusega tegelev (ühis)majand.

Ametliku versiooni järgi oli tegemist vabatahtlikul ühinemisel põhineva ühistuga, kus tootmisvahendid ja töö olid formaalselt ühiselt kolhoosnike omand ja ainult maa kuulus riigile. Sisuliselt määrati kolhoosi esimees ikka kõrgemalt poolt ja kõikvõimalike määruste abil juhiti kolhoosi samuti riiklikult, ehkki pisut vähem kui sovhoose – ja see pisut suurem iseseisvus võimaldas hilisemal perioodil kolhoosi liikmel paremini elada kui samasugust tööd tegeval sovhoositöötajal.

Kõrvuti kolhoosidega eksisteerisid Nõukogude Liidus ka sovhoosid ehk riigimajandid, kus kasutati ametlikult riigile kuuluvaid tootmisvahendeid, oli kindel palk ning töödistsipliin nagu töölistel. See tagas varasemal perioodil parema elu kui kolhoosnikul. Sovhoosniku aiamaa tohtis olla kuni 0,15 ha.

Kolhooside loomine

Kolhooside loomine toimus Nõukogude Liidus aastatel 1929–1933 kollektiviseerimise teel. Ametlikult oli kolhoosi minek vabatahtlik. Selle käigus hukkus nälja ja repressioonide tagajärjel ligikaudu 6 miljonit inimest. Küüditati kümneid miljoneid. Küüditamise tagajärjel otsustasid paljud kolhoosi astuda. Kes küüditamistele ja repressioonidele vaatamata kolhoosidega ei ühinenud, ootasid ees repressioonid.

Kolhoosid moodustati esialgu enamasti ühe või kahe küla territooriumide põhjal, kuid Eestis ei kulgenud kollektiviseerimine esialgu eriti nii kiiresti, kui loodeti, sest rahva seas levisid lood kolhoosikorra viletsuse kohta. Seda väidet illustreerib fakt, et 1949. aasta märtsis kuulus kolhoosidesse vaid 8% kõigist taludest. Protsessi kiirendamiseks kasutas Nõukogude võim terrorit: 1949. aasta 25.–29. märtsil küüditati Eestist Siberisse kokku üle 20 000 inimese. Repressioonide hirmus suurenes kohe kolhoosidega vabatahtlikult liituda soovijate arv. Kui 1949. aasta 1. jaanuarist 20. märtsini liitus kolhoosidega keskmiselt 42 majapidamist päevas, siis sellele järgneval perioodil 20. märts kuni 5. aprill oli sama näitaja juba 1570 liitumist päevas ja 5. aprill kuni 9. aprill juba 4800 liitumist päevas^[1].

Seega oli võimude terrorikampaania Eestis väga efektiivne: kuu ajaga ehk 1949. aasta 20. aprilliks oli 2753 kolhoosiks liitunud 64% kõigist taludest, 1949. aasta oktoobriks oli kolhoose 3003 ja nendega liitunud 78% taludest. 1951. aasta aprillis kuulus kolhoosidesse juba 92% üksikmajapidamistest ning kollektiviseerimine loeti sisuliselt lõpule viiduks.

1950. aastal hakati kolhoose ühendama, sest kolmandikul kolhoosidel oli alla 500 ha maad, mida peeti liialt väheseks ning väideti, et see ei võimalda kolhoosnikele järjest kasvavat heaolu. Liitmiste tulemusena jäi 1950. aastal alles 1014 kolhoosi, 1952. aastaks vähenes nende arv 917-ni. Muutustega koos uuendati 1954. aastal ka rajoonide ja külanõukogude piire, et need kolhooside piiridega ühtiksid. 1955. aastal hakati majanduslikult nõrgemaid kolhoose liitma sovhooside koosseisu. Kolhooside sovhoosidega ühendamine või sovhoosideks liitmine võeti juba üldiseks riiklikuks eesmärgiks.^[1]

Eestis loodi esimene kolhoos 22. septembril 1940. Pärast sõda ja Saksa okupatsiooni kolhoose kohe ei taastatud. Esimene kolhoos asutati 1947. aastal Saaremaal Sakla külas. Massiline kollektiviseerimine toimus pärast märtsiküüditamist aastatel 1949–1952.

Kolhoosnike elu

Kolhoosi liikmetele – kolhoosnikele – varem kuulunud maa ja vara läks kolhoosi omandisse. Isiklikuks kasutamiseks tohtis jääda vaid osa hooneid, piiratud hulgal koduloomi ja väike (0,5 ha) aiamaa. Veoauto, traktori ja teiste põllumajandusmasinate omamine oli Eesti NSV-s keelatud, mujal Nõukogude Liidus võisid tingimused mõnevõrra erineda.

Kolhoosnikele maksti töötasu normipäevade eest. Algaastatel nad sagedasti mingit tasu ei saanudki või said tasu omatoodangus. Inimeste mälestuste järgi oli Venemaa kolhoosides päris algul isegi nii, et kuna kolhoos tervikuna oli kahjumis, siis jagati kahjum võrdeliselt normipäevadega ja kes rohkem normipäevi oli teeninud, see pidi rohkem juurde maksma. Elas kolhoosnik sellest, mis ta tootis oma kodumajapidamises ja mida kolhoosist õnnestus varastada.

1950. aastate lõpus, pärast Stalini surma vahetati enamik ideoloogiliselt ustavaid, kuid majanduses saamatuid juhte paremate majandustegelaste vastu. Kolhooside esimeesteks õnnestus Eestis saada ka endistel taluperemeestel. Tulemusena paranes majandamine, paremates majandites hakati vähesel määral maksma ka rahapalka ning elatustase neis ületas sovhooside oma. Sovhoosides säilis endiselt bürokraatlik juhtimine.

Suuremas osas Nõukogude Liidu maapiirkondades kehtis sunnismaisus: riigis liikumiseks nõuti passi, neid aga maaelanikele ei väljastatud. Külanõukogu territooriumilt tohtis lahkuda vaid erilubadega (välja arvatud Baltimaades ja Taga-Kaukaasias).

Kolhoosnike ülesanne oli täita ettenähtud normipäevad. Töö toimus brigaadides, mille eesotsas olid juhtkonna poolt määratud brigadirid. Normipäevade eest saadav tasu oli enamasti tühine. Sageli olid algusaastail kolhoosnike ainsaks elatusallikaks napil õueaiamaal kasvatatavad saadused ja paremal juhul ka lehm. Häda sunnil toimus pidev varastamine, mille eest olid ette nähtud väga karmid karistused. Isegi koristatud põllult mahapudenenud viljapeade noppimise eest oli 1930. aastatel ette nähtud surmanuhtlus.

Kolhoosi juhtimine

Kolhoosi eesotsas oli kolhoosnike üldkoosoleku poolt valitav esimees. Need valimised olid samuti formaalsed nagu kõik valimised Nõukogude Liidus. Juhtkonda kuulusid veel aseesimehed ja peaspetsialistid: peaagronoom, peazootehnik, pearaamatupidaja jt. Kolhoosi juhtkonna liikmete töötasud olid märgatavalt suuremad kui kolhoosi lihtliikmete omad. Kehtis premeerimise süsteem, mis oli sõltuvuses riigiplaani täitmisest.

Kolhoosi kui majandusüksuse peamine ülesanne oli täita riiklik plaan ning müüa riigile kehtestatud hindadega põllumajandustooteid. Plaani täitmise eest vastutas kolhoosi juhtkond eesotsas esimehega. Plaani korduva mittetäitmise puhul rakendati repressiivseid abinõusid (viidi lühiajaliselt üle madalamale ametikohale, veidi hiljem sai tavaliselt kõrgema ametikoha).

Kolhooside juhtimine ja valitsemine oli vastava rajooni ja/või oblasti Töörahva Saadikute Nõukogu (hiljem Rahvasaadikute Nõukogu) täitevkomitee põllumajandusosakonna või -valitsuse haldusalas. Neid valitsesid ja juhtisid omakorda liiduvabariikide põllumajandusministeeriumid (varem rahvakomissariaadid) ning neid omakorda valitses ja juhtis NSV Liidu Põllumajandusministeerium (varem Põllumajanduse Rahvakomissariaat). Samaaegselt toimus kolhooside juhtimine ja valitsemine ka ainuvalitseva kommunistliku partei kaudu. Igas kolhoosis oli oma parteiorganisatsioon, mille eesotsas oli kohalik parteisekretär. Reeglina pidid kõik kolhoosiesimehed ja kolhoosi juhtkond kuuluma parteisse. Kohalik parteisekretär oli kolhoosiesimehe jaoks partei liinis ülemus. Parteisekretär vastutas kolhoosiesimehe tegude ja ettevõtmiste eest ning andis aru vastavates partei rajoonikomiteede põllumajandusosakondades, kes omakorda vastutasid liiduvabariikide partei keskkomiteede põllumajandusosakondade ees, keda omakorda juhtis ja valitses NLKP (varem ÜK(b)P) Keskkomitee põllumajandusosakond. Selline mitmekordne ja mitmeastmeline juhtimine oli omane kogu Nõukogude Liidu majandusele.

Kolhoosid pärast stalinismi

Algul olid kolhoosid väikesed. Partei seisukoha muutudes pidi kolhooside ühinemine rikkuse tooma ja siis sunniti kolhoose vastavalt kõrgemalt poolt tulnud korraldusele ühinema. Kui toimusid päriskommunistide vahetamine uue põlvkonna vastu ja juhtideks pääsesid majanduslikult mõelda oskavad inimesed, siis muutusid kolhoosid rikkamaks. Osavamad esimehed organiseerisid kolhoosides abimajandite nime all ja seadusandluse aukude ning bürokraatia saamatuse vahel laveerides ning ka altkäemaksude abil sisuliselt tööstust.

Eesti esimest arvutit Juku toodeti samuti ühes kolhoosis. Eestis elasid mõnede kolhooside kolhoosnikud nõukogude perioodi lõpupoole jõukamalt kui töölised linnades.

Vaata ka

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 Ats Remmelg (2020). "Majandinimed Eesti NSV-s" (PDF). Tartu Ülikool.

Välislingid

Viguriga kaardid: majandid ja nende nimed Postimees, 11. juuni 2022

[:0-1] 1,0 ^1,1 Ats Remmelg (2020). "Majandinimed Eesti NSV-s" (PDF). Tartu Ülikool.

[1]