Klassitsism (muusika)

See artikkel on muusikastiilist. Kunstisuuna kohta vaata artiklit Klassitsism

---

Klassitsism (ladina keeles esmaklassiline, suurepärane, näidislik ehk eeskujulik) on muusikastiil, mida iseloomustab klassitsismi ideaalide – lihtsuse, selguse ja vormilise tasakaalustatuse – avaldumine muusikas.

Klassitsismist kui muusikastiilist hakati rääkima alles 1830. aastatel seoses Joseph Haydni (1732–1809), Wolfgang Amadeus Mozarti (1756–1791) ja Ludwig van Beethoveniga (1770–1827), keda koos hakati nimetama Viini klassikaliseks koolkonnaks.

Klassitsismi perioodid

Klassitsismi puhul räägitakse muusikas järgmistest perioodidest:

• klassitsism sai alguse 18. sajandi alguses toimunud muudatustest itaalia ja prantsuse barokkmuusikas;
• eelklassitsismi (u 1720–1760) peetakse baroki ja klassitsismi üleminekustiiliks, mille hulka kuuluvad galantne stiil ja tundlik stiil;
• varaklassitsismi (u ​1750–1780) hulka loetakse ka näiteks Mannheimi koolkond (u 1750 – u 1780);
• kõrgklassitsismi (u 1780–1810) perioodil on kirjutatud põhiline osa Haydni, Mozarti ja Beethoveni loomingust;
• üleminek klassitsismist romantismi toimus sujuvalt, sest romantismi tunnuseid võib muusikas leida juba 18. sajandi keskel. Seetõttu käsitletakse klassitsismi ja romantismi sageli ka ühe klassikalis-romantilise muusikastiilina.

Klassitsistliku muusikastiili kirjeldus

1720. aastatel algas klassitsismi eemaldumine barokist. Selle protsessi käigus toimus

• teadlik loobumine polüfooniast ja homofoonia eelistamine
• loobumine baroki paatosest ja selle asendamine loomuliku ja sundimatu väljendusega
• lühikeste ja lihtsate motiivide eelistamine
• korduste kasutamine meloodia lihtsustamiseks
• vähemate häältega hõredama faktuuri eelistamine
• harmoonia rütmi aeglustumine
• kadentside formaliseerumine

1760. aastateks välja kujunenud klassitsistliku muusika

• väljenduslaad on selge ja lihtne
• domineeriv väljendusvahend on meloodia
• faktuur on üldjuhul homofooniline
• muusikalise materjalina kasutatakse tihti standardseid elemente, nagu heliredelid ja arpedžod
• harmoonia on enamasti lihtne ja standardne
• meloodia harmoniseerimise skeem on enamasti selge
• põhilised muusikažanrid on sümfoonia, keelpillikvartett ja klaverisonaat.
• põhilisse instrumentaalkoosseisu, sümfooniaorkestrisse, kuuluvad järgmised pillid: flööt, oboe, klarnet, fagott, metsasarved, trompetid, timpanid, viiulid, vioolad, tšellod ja kontrabassid
• muutunud vajadused kutsusid esile puhkpillide suure tehnilise arengu, näiteks sõrmeaukude süsteemi asemel hakati kasutama klappsüsteemi

Klassitsistlik instrumentaalmuusika

Sümfooniaorkestri kujunemine

Tänaseni sümfooniaorkestri tuumiku moodustav klassikaline sümfooniaorkester kujunes välja 18. sajandi keskel. Selle oluliseks eeskujuks oli Mannheimi õukonnaorkester.

Keelpillirühmaga, millesse kuulusid esimene ja teine viiul, vioola, tšello ning kontrabass, liitus puupuhkpillide rühm, mille koosseisus olid flööt, oboe, klarnet ja fagott. Klarnetist tegi orkestripilli Mozart. Vaskpillidest olid klassikalises sümfooniaorkestris algul esindatud ainult trompet ja metsasarv. Hiljem liitis Beethoven vaskpillide koosseisu ka trombooni. Löökpillidest olid orkestris esindatud timpanid, millega võisid liituda triangel, taldrikud ja suur trumm.

Klassikalises sümfooniaorkestris oli kuni 20. sajandi alguseni valitsev nn Saksa ehk Euroopa paigutus: esimesed viiulid paiknesid kuulaja suhtes vasakul ja teised viiulid paremal. Tänapäeval on tihti kasutusel ka keelpillide nn tänapäevane ehk Ameerika paigutus, kus teised viiulid paiknevad vasakul esimeste viiulite taga.

Orkestripillide areng klassitsismiperioodil

Tänu klassitsismiperioodi muusika muutunud nõudmistele toimusid 18. sajandi teisel poolel suured muudatused nii muusikainstrumentide mängutehnikas kui ka ehituses:

• keelpillidest muutus valitsevaks viiuli perekond: viiul, vioola, tšello ja kontrabass. Barokiajastu valitsev viola da gamba perekond praktiliselt kadus
• puupuhkpillide puhul mindi varasemalt sõrmeaukude süsteemilt üle klappide süsteemile, mis võimaldas mängida kiireid käike ning tagas stabiilsema häälestuse
• flöödi konstruktsiooniline täiustus – liikuv huulik – hõlbustas oluliselt flöödi häälestamist
• oboe korpus muudeti kitsamaks, mis tagas ülemises registris pehmema tooni ja püsivama häälestuse
• Mozarti ja Rameau teostega ilmus orkestrisse uus, äsja leiutatud instrument: klarnet
• fagoti heliulatus suurenes
• oluliselt muutus metsasarve mängutehnika

Klaveri tähtsuse suurenemine klassitsismiperioodil

Klassitsismiperioodil tõrjus barokiajal valitsenud klavessiini järk-järgult välja uus muusikainstrument: klaver. Lisaks suurele hulgale uuele sooloklaverimuusikale tekkisid ka uued kammerkoosseisud:

• klaveriduo – klaver koos meloodiapilliga,
• klaveritrio – klaver, viiul ja tšello.

Muudatused muusikaelu korralduses klassitsismi ajal

18. sajandi alguses hakkasid tekkima muusikaühingud, mis korraldasid avalikke kontserte ja tellisid heliloojatelt teoseid.

Kui renessansi ja baroki ajal oli veel tavaline, et heliloojad olid kiriku või õukonna palgal, siis klassitsismi ajal tekkis järjest rohkem heliloojaid, kelle sissetulek sõltus tema loomingu avalikust esitamisest. Heliloojad muutusid vabakutselisteks ettevõtjateks, kes korraldasid oma tegevust iseseisvalt. Üheks esimeseks vabakutseliseks heliloojaks oli Georg Friedrich Händel, kellel oli Londonis oma ooperikompanii.

18. sajandil laienes nootide kirjastamine ning anti välja muusikaõpikuid.

Toimusid muudatused ansambli- ja orkestrikoosseisudes. Näiteks klassikalise sümfooniaorkestri koosseisu kuuluvad järgmised pillid: viiul, oboe, trompet, timpanid) ning toimus tohutu pillide areng. Puupuhkpillid hakkasid sõrmeaukude süsteemi asemel kasutama klappsüsteemi.

Klassitsism on suund, mille taotlus oli lihtsus, harmoonilisus ja tasakaalukus (#kunst, #ajalugu).

Üldine kunstiline huvi klassitsismi vastu tuli Pompei varemete avastamisega 1748. aastal, mis pani kirjanikud, maalikunstnikud ja skulptorid jäljendama Kreeka ja Rooma eeskujusid. Heliloojad olid raskemas olukorras, keegi ei teadnud, kuidas Kreeka või Rooma muusika tegelikult kõlada võis ja seepärast ei olnud võimalik ka seda järgida. Selle asemel püüdsid nad klassitsismi kujutada piinliku vormitäitmise ja ekstravagantsetest liialdustest hoidumisega.

Klassikaline stiil sai alguse itaalia ja prantsuse hilisbaroki muusikas 1730. aasta paiku sündinud uutest vooludest. Ajavahemikku 1720–1760 võiks pidada üleminekuajaks, eelklassitsismiks, mil tekkisid uued muusikavormid.

Varaklassitsismiks peetakse ajavahemikku 1760–1810. Sümfoonia, mis sel ajal oli lihtsakoeline meelelahutuslik orkestriteos, arenes ulatuslikuks ja kaaluka sisuga kontsertteoseks. Klassikalise stiili kõrgajaks loetakse aastaid 1780–1810.

Kõige tähtsamad heliloojad on kolm Viini klassikut: Joseph Haydn, Wolfgang Amadeus Mozart ja Ludwig van Beethoven.

Raskem on määratleda klassitsismiajastu lõppu. Näiteks Beethoven lähtus oma hilises loomingus küll klassikalisest vormist, kuid samas oli tema loomingus palju romantikutele tüüpilisi jooni.

Klassitsismi heliloojad