Isildur

Isildur on tegelane J. R. R. Tolkieni teostes.

Ta on Elendili vanem poeg, sündis aastal 3209 Teisel Ajastul ning tapeti Kolmanda Ajastu 2. aastal. Noore mehena päästis ta ühe Valge Puu vilja Ar-Pharazoni (Sauroni) käsilaste käest. Hiljem põgenes Isildur koos isaga Númenori hukust, tema käsutuses oli kolm laeva ja need paisati koos tema venna omadega Anduini suudmeala lähedale. Ta lõi koos oma venna Anarioniga Gondori Kuningriigi, nad lasid ehitada Osgiliathi selle pealinnaks, Isildur asus elama Minas Ithilisse. Aastal 3429 ründas Sauron Minas Ithilit, rüüstas selle ja pani Valge Puu põlema. Isildur põgenes põhja ja naasis koos oma isa ja Viimse Liidu armeedega, sõdis kõik 10 aastat ja kui viimses võitluses hukkusid nii Elendil kui Sauron, lõikas ta oma isa mõõga Narsili killuga Sauroni käelt sõrmusesõrme ja võttis Sõrmuse oma valdusse.

Kolmanda ajastu algul elas ta mõnda aega Minas Anoris (ja istutas sinna oma venna mälestuseks Valge Puu seemne), kirjutas mõne üriku ja andis siis valitsusohjad Melendilile, Anarioni pojale, ning suundus ise väikese kaaskonnaga oma kolme poja seltsis Põhja Kuningriigi suunda. Võhumõõgaväljadel neid rünnati ja peaaegu kõik tapeti. Isildur üritas Sõrmuse abil nähtamatuna ujudes põgeneda, ent Sõrmus libises ta sõrmelt ning orkid lasid ta maha.