Instinkt

See artikkel räägib üldmõistest; Jon Turteltaubi filmi kohta vaata artiklit Instinkt (film 1999); Rao Heidmetsa filmi kohta vaata artiklit Instinkt (film 2003)

Instinkt on organismi kindlapiiriline käitumismuster, mis pärandub ja mida organismid ei saa õppimise teel omandada. Instinkti saab samuti defineerida kui kaasasündinud tendentside ning püüdluste kogumit, mis väljendub automaatse komplekskäitumise vormis. See on pärandunud käitumisviiside kogum. Kõrgematel loomadel võib instinkt modifitseeruda (muutuda) individuaalse kogemuse mõjul.

Mõiste ajalugu

Evolutsionismieelne periood

Instinkti mõiste algeid võib leida Aristotelese õpetuses hingest, mis eeldas loomade psüühilisi funktsioone tagavat "looma hinge" olemasolu. Termin instinkt tekkis filosoofidel-stoikutel. (Algul seda kasutas püüdluse või tungi mõttes stoik Chrysippos lindude ning teiste loomade käitumise iseloomustamiseks). Nad mõistsid seda nagu kaasasündinud püüdlust, mis viib looma tema jaoks soodsate faktorite poole ning ebasoodsatest faktoritest eemale.

Evolutsionismiperiood

XIX sajand

Jean-Baptiste Lamarcki õpetusele vastavalt toimub evolutsioon ümbritseva keskkonna (iseloomuga vahendatud) mõju all. Lamarck arvas psüühikat närvisüsteemiga tihedalt seotud olevat. Talle kuulub ka üks esimestest instinkti määratlustest: "Loomade instinkt on püüdlus, mis on nende vajaduste põhjal tekkinud tunnete poolt tekitatud ning mis sunnib neid sooritama tegemisi ilma mingisuguse mõtte või tahte osalemiseta".

Instinkti käsituse edasine arenemine oli seotud iseloomu süstemaatilise teadusliku uurimise algusega. Juba XIX sajandi algul Georges Cuvier kobraste näitel (kes ehitasid oma pesi oma sugulastest isoleerituna) määras, et instinktiivne käitumine on pärilikult determineeritud ning stereotüüpne.

Charles Darwini vaated instinktile on esitatud monograafias "Emotsioonide väljendamine inimestel ning loomadel", "Liikide tekkimine" ning reas artiklites. Darwin ei andnud instinkti ranget määratlust.

XX sajand

Vladimir Wagner määras katsetuste põhjal, et liigi piires on pärilikult kinnistatud mitte instinktid ise, vaid instinktiivse käitumise muutlikkuse piirid.

Termini "instinkt" kasutamine praktikas oli selle mitmetähenduslikkuse tõttu vaieldav. Oskar Heinroth, Konrad Lorenzi õpetaja, viis sisse ning kasutas väljendust "liigi eriomased instinktiivsed käitumise vormid", Lorenz ning Niko Tinbergen kasutasid väljendust "fikseeritud tegevuste kompleksid".

1930. aastatel kujunenud klassikaline etoloogia mängis olulist rolli instinkti mõiste arenemisel. Lorenz pidas kinni iseloomu selgest jaotumisest kaasasündinud ning omandatud komponentideks. Etoloogid üsna kaua määratlesid instinkti eitamise kaudu, nagu käitumise mitteomandatud komponenti. Etoloogiale omane morfoloogiline lähenemisviis iseloomule väljendub Lorentsi definitsioonis: "Instinkt on ajutine looma morfostruktuur, mis seaduspäraselt ilmub looma tegude voos spetsiifilises sotsiaalses olukorras".

Psühholoogias

Instinkti kontseptsioon inimese puhul arenes edasi psühhoanalüüsi raames, mille üheks sätteks oli käitumise bioloogiliste eelduste rolli tunnustamine. Psühhoanalüüsi raames instinktid olid vaadeldud nagu päritud (mitteomandatud) tendentsid, mis mängivad inimese käitumise motiveerivate jõudude rolli.

Freudism

Sigmund Freud eitas kategooriliselt instinktide olemasolu inimese psühholoogias. Loengus "Sissejuhtimine psühhoanalüüsi" ta ütles, et inimese seksuaalne käitumine võib ainult kaudselt olla sarnane loomade suguinstinktiga, samal ajal kui iga inimene ise loob oma seksuaalsete suhete struktuuri. Eeldades, et iga inimene on erinev, Freud ei pidanud võimalikuks üldistada inimese seksuaalset kogemust, selgitades seda instinktidega – see oleks ebaõige teoreetiliselt ning vale praktiliselt. Instinktide vastandina Freud töötas välja tungide teooriat, mis oli esimest korda avaldatud 1905. aastal.

Freudi ettekujutuste kohaselt on kõigile elusolenditele omased vastassuunalised enesehävitamise ning enesesäilitamise tungid. Püüdlused agressioonile või hävitamisele on määratud tungiga surma poole, samal ajal kui sugutung, enesesäilitamine ning armastus on määratud tungiga elu poole. Tungi surma poole Freud selgitas närvipinge vähenduse tendentsiga.

Humaanne psühholoogia

Abraham Maslow väitis, et inimestel pole instinkte, kuna nad saavad oma soove maha suruda. Ta arvas, et see, mida määratakse "instinktidena", on faktiliselt väga tugevad motiivid kindlat tüüpi käitumiseks.

Etoloogias

Instinkt on olnud loomade käitumisega tegelevate teaduste keskseid mõisteid. Etoloogid käsitlesid valdavalt stereotüüpseid ning mitteplastilisi instinkte. Harilikult instinkti vaadeldakse kui pärilikku ning mittemuutuvat käitumise komponenti.

Üks esimestest instinkti definitsioonidest oli antud saksa zoopsühholoogi Heinrich Ziegleri poolt. Tema määratluse kohaselt instinktiivne käitumine erineb järgmiste tunnuste poolest:

pärilik iseloom
sõltumatus õppimisest
liigi-tüüpilisus
tihe seos looma ehitusega
tihe seos looma elutingimustega