Iggaüks
Iggaüks oli 1802. aastal Eestimaa Rüütelkonna Eestimaa Maapäeva poolt vastu võetud regulatiiv.
Regulatiivi kinnitas Venemaa keiser Aleksander I reskriptiga 25. septembrist 1802. Regulatiiviga "Iggaüks...", said talupojad omandiõiguse vallasvarale ja jätkusuutlikul talupidamisel, talukoha põlise kasutamise õiguse[1]. Asutati valla- ja kihelkonnakohtud. Aleksander I nõusolekul kuulutati regulatiiv välja mõisniku nimelt ja tema hea tahte avaldusena, nii et talupojad arvasid selle vabatahtlikult mõisniku poolt kingitud olevat.
Regulatiiv avaldati alles 1803. aasta algul talupoegadele pärast seda, kui Keila Miikaeli koguduse pastor Otto Reinhold von Holtz oli selle eesti keelde tõlkinud ja see Tallinnas "J. H. Gresseli kirjadega" ära oli trükitud. 1803. aastal jagasid ülem-kirikueestseisjad äratrükitud regulatiivi, mida selle eestikeelse trüki algussõnade järgi "Igga üks" (õigem oleks: "Iggaüks") hakati nimetama, kohalikele mõisnikele välja. Viimased kuulutasid selle sisu oma talupoegadele ja andsid neile iga adramaa kohta uuest regulatiivi, st ühe eksemplari.
Regulatiiviga kutsuti talurahvast üles oma majapidamise eest korralikult hoolitsema, lubati parandada nende seisukorda, kes oma kohuseid korralikult täidavad. Kõik talu vara, mis otsekohe talu inventari hulka ei kuulunud, tunnustati talupoja omanduseks. Taluperemehele anti eluaegne tarvitamisõigus ja teatav pärandamisõigus oma talu kohta. Mõisnik võis laiska või hooletut peremeest talust välja tõsta ainult vallakohtu otsuse põhjal, millised kohtud mõisates ellu kutsuti talurahva omavaheliste asjade jaoks. Ka üksiku talupoja äramüümiseks läks vaja vallakohtu nõusolekut. Mõisniku vastu sihitud kaebuste lahendamiseks asutati ainult aadlimeestest koostatud kihelkonnakohtud. Nende paremuste kõrval osutas aga see regulatiiv ka rea tähtsaid puudusi. Teoorjuse ja talupoja teiste kohustuste reguleerimise küsimus jäi täiesti lahtiseks: lubati ainult üldiselt seniseid orjusi mitte tõsta. Kodukariõigust ei piiratud ja talupoegade müük jäi ikkagi teatavais piires lubatuks. Võrdlemisi suurte õigustega varustatud vallakohtu koosseisu kindlaksmääramine seati rippuvaks mõisniku heast tahtest, sest vallakohtu liikmed kinnitas ametisse mõisnik. Samuti võimaldas regulatiivi ebamäärane kuju selle eriviisilist tõlgendamist üksikute aadelmeeste poolt.
Regulatsiooni eestikeelne versioon erines originaalist, saksakeelsest regulatsioonist järgmistes osades. Tekstis eneseski leidus mitmeid kõrvalekaldumisi originaalist: paragrahvide järjekord ja isegi arv on eesti keeles mõnes kohas erinev saksakeelse teksti omast, originaalis esineva impersonaalse väljendamisviisi asemel rääkis mõisnik eesti keeles iseenda nimel, l. isikus, ja üldiselt on eestikeelne redaktsioon mõnes suhtes paljusõnalisem, kuid sisult ja toonilt valjem. Ka lõpposa, alates uutest manitsussõnadest "Kohtomehhed ja valla-rahvas", puudus originaalis.
Viited
muuda |
Vikitekstides on artikliga seotud alliktekste: Iggaüks |