Henriku Liivimaa kroonika

See artikkel räägib preester Henriku misjonikroonikast, teiste sama pealkirjaga teoste kohta vaata: Liivimaa kroonika

Henriku Liivimaa kroonika (ladina Heinrici chronicon Livoniae või Origines Livoniae) on arvatavasti preester Henriku (ka Läti Henriku) kirjutatud misjonikroonika, mis käsitleb tänapäeva Eesti ja Läti alal elanud rahvaste ristimist ja alistamist sakslastele 13. sajandi alguses.

Kroonika on kirjutatud ladina keeles ja tõenäoliselt ajavahemikus 1224–1227. Oletatavasti kirjutati see aruandena paavsti legaadile Modena Wilhelmile.

Sisu ja roll ajalookirjutuses

Kroonika tegevus algab 1180. aastatel, mil Liivimaale tuli esimene piiskop Meinhard, ja lõpeb 1227. aastaga, mil saarlased ristisõdijatele alistusid. Teose põhiosa käsitleb piiskop Alberti aega (alates aastast 1199), eriti eestlastevastast võitlust, mille tänapäeval kasutatavad ajalised piirid tulenevadki kroonikas käsitletud ajavahemikust. Palju ruumi on pühendatud ka Läti alal elanud hõimude alistamise kirjeldamisele. Kroonika on peamine kasutatav allikas tolle aja Eesti ja Läti ajaloo kohta. Ehkki Henriku vaated on igati piiskop Alberti meelsed, tunnustab ta ka eestlaste ja mitme teise paganarahva meelekindlust ja visadust oma maa kaitsmisel. Tema kirjeldused tunduvad enamjaolt tõelähedastena. Palju on valmiskujul kasutatud Piiblist pärinevaid fraase, mistõttu tekstis tsiteeritud kroonika tegelaste väljendid ei pruugi tegelikega sõnasõnaliselt kokku langeda. Samas on Henriku kroonika ainus üksikasjalik otsene allikas eestlaste ja nende lõunanaabrite alistamise kohta, seetõttu sõltub tänapäevane arusaam enamjaolt just selles kirjutatust. Võib arvata, et kroonika annab mõnevõrra moonutatud pildi eriti piiskopi rivaalide, ordu ja taanlaste tegevusest, püüdes nende rolli Liivimaal vähendada.

Käsikirjad ja väljaanded

Henriku kroonika originaaltekst pole säilinud. Vanim ärakiri on 14. sajandi algusest pärinev Codex Zamoscianus Warsawiensis (avastatud Varssavis 1862. aastal), mida peetakse ka kõige originaalilähedasemaks ümberkirjutuseks.

Esimest korda ilmus Henriku kroonika trükis 1740. aastal Johann Daniel Gruberi väljaandel, 1747. aastal ilmus ka selle saksakeelne tõlge Johann Gottfried Arndti poolt. Parimaks kroonika teaduslikuks väljaandeks peetakse Leonid Arbusow noorema ja Albert Baueri saksa- ja ladinakeelset publitseeringut, mis ilmus 1955. aastal.

Eesti keeles ilmus Henriku kroonika osi Jakob Hurda teoses "Pildid isamaa sündinud asjust" 1871 Postimehe lisalehes ja 1879 ka eraldi raamatuna. Kroonika esimene täielik tõlge eesti keelde ilmus 1881–1884 Jaan Jungi teostatuna. Järgmine, Julius Mägiste väljaanne ilmus alles 1962 Rootsis. Seni teaduslikus mõttes parimaks tõlkeks peetakse 1982. aastal ilmunud Richard Kleisi tõlgitud ja Enn Tarveli toimetatud versiooni, kus paralleelselt eestikeelse tekstiga on olemas ka ladinakeelne. Sellest on ilmunud kolm uustrükki (1993, 2005 ja 2013), kus ladinakeelne tekst puudub. 2005. aasta trükk sisaldab Enn Tarveli parandusi tõlke ja kommentaaride osas. 2008. aastal ilmus uuesti ja Eestis esimest korda Mägiste 1962. aasta tõlge.

Kroonika on tõlgitud ka läti (Matīss Siliņš, 1883; Jānis Krīpēns, 1936; Ābrams Feldhūns, 1993^[1]), vene (Sergei Anninski, 1938, 2 trükki^[2]), inglise (James A. Brundage, 1961,^[3] 2003^[4]), leedu (Juozas Jurginis, 1991^[5]), soome (Tuomas M. S. Lehtonen, 2003^[4]) ja itaalia keelde (Piero Bugiani, 2005^[4]).

Struktuur

Kroonika on jagatud 30 peatükiks, millest esimesed kaks käsitlevad vastavalt piiskoppide Meinhardi ja Bertholdi aega, järgnevatest käsitleb aga igaüks üht piiskop Alberti ametiaastat. Aastate arvestus käibki kroonikas piiskop Alberti ametissepühitsemise aja järgi, mis oli ilmselt märtsikuus, umbkaudu maarja-aasta alguses.

Kroonikas mainitud isikuid ja nähtusi

Paljude praeguses Eesti ja Läti ajaloos oluliseks saanud isikute ja nähtuste kohta on Henriku Liivimaa kroonika ainus allikas.

Kaupo
Russin
Talibald
Tharapita
Vesthard – mainitud ka Liivimaa vanemas riimkroonikas

Eestlaste nimed kroonikas

Kroonikas on nimepidi mainitud Kyriawan, Lembitu, Maniwalde, Meme, Thabelin, Unnepewe, Wottele ja Wytamas (viimane võib olla ka Lembitu hüüdnimi). Enamik neist on mainimist leidnud vaid ühe korra ja ühegi isiku olemasolu ei kinnita mõni teine ajalooallikas. Nimede valik ei ole representatiivne (nii puuduvad täielikult saarlased), mis ei ole tõenäoliselt olnud ka Henriku eesmärk. Ainsana annab kroonik ühekordsest mainimisest ulatuslikumat informatsiooni Lembitu kohta, kellesse ta ülivaenulikult suhtub.

Kroonika eestikeelsed väljaanded

"Läti Hendriku Liiwi maa kroonika ehk Aja raamat". Alusteksti järele välja andnud Jaan Jung. Teos on 4 vihikus. Tartu: H. Laakmanni trükikoda, 1881–1884. (Lisa väljaandele: 1 kaart: Lääne mere maad enne Sakslaste seie tulekut: Läti Hendriku, Alnpeke ja teiste vana kirjade, kui ka Liber census Daniae järel kokku pandud / Ülesse joonistanud J. Jung)
"Henriku Liivimaa kroonika". Ladina keelest tõlkinud ja eessõna: Julius Mägiste. Stockholm: Vaba Eesti, 1962.
"Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae". Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982.
"Henriku Liivimaa kroonika". Tõlkinud Richard Kleis, teaduslikult toimetanud Enn Tarvel. Tallinn: Olion 1993. ISBN 5450013191
"Henriku Liivimaa kroonika". Tõlkinud R. Kleis, teaduslikult toimetanud, kommenteerinud ja eessõna Enn Tarvelilt. Tallinn: Tänapäev 2005. ISBN 9985623177 (köites)
"Henriku Liivimaa kroonika". Sari "Eesti lugu", nr. 6, Tõlkinud Julius Mägiste. Tallinn: Eesti Päevaleht & Akadeemia, 2008.

Viited

↑ Latviešu Indriķa kronika. No latīņu valodas tulkojis M.Siliņš. Riga, 1883. VIII, 142 lpp. - Indriķa Livonijas hronika. Tulkojis J. Krīpēns. Riga, 1936. 231 lpp.; [Henricus, lettorum minister de Ymera.] Livonijas chronika [Chronicon Livoniae]. [Čikāgā] USA, Dzimtā Zeme, 1973. 230, (10) lpp. Reproducēts no 1936. gada izdevuma. - Indriķa hronika. No latīņu valodas tulkojis Ā. Feldhūns; Ē. Mugurēviča priekšvārds un komentāri. Rīga: Zinātne, 1993. 453 lpp.
↑ Генрих Латвийский. Хроника Ливонии. Введение, перевод и комментарии С.А.Аннинского. 2-е издание. Издательство Академии Наук СССР, Москва - Ленинград, 1938 год.
↑ Brundage 1961 - The Chronicle of Henry of Livonia. A Translation with Introduction and Notes by James A. Brundage. Madison, 1961. VII, 262 p.
↑ ^4,0 ^4,1 ^4,2 Mitte ainult Läti Henrik. Sirp, 22. aug 2008
↑ Henrikas Latvis, Hermanas Vartbergé. Livonijos kronikos. Iš lotynø kalbos verté, ávadà ir paaiškinimus parašé akademikas Juozas Jurginis. Vilnius, 1991. Psl. 3-152.