Hendrik Lorentz

Hollandi füüsik

Hendrik Lorentz
Sündinud 18. juuli 1853
Arnhem, Holland
Surnud 4. veebruar 1928 (74-aastaselt)
Haarlem, Holland
Rahvus hollandlane
Haridus Leideni Ülikool
Teadlaskarjäär
Tegevusalad Füüsika
Tuntumad tööd Lorentzi teisendus
Elektromagnetiline kiirgus
Lorentzi jõud
Tunnustus Nobeli füüsikaauhind (1902)

Hendrik Antoon Lorentz (18. juuli 1853 Arnhem4. veebruar 1928 Haarlem) oli hollandi füüsik. Ta pälvis 1902. aastal koos Pieter Zeemaniga Nobeli füüsikaauhinna.

Ta seletas aine kui diskreetsete elektilaengute süsteemi põhilisi elektrilisi, magnetilisi ja optilisi omadusi. Selgitas dielektrilise ja magnetilise läitavuse ja elektrijuhtivuse füüsikalist olemist, esitas Zeemani efekti teoreetilise põhjenduse ja seletas valguse dispersiooni. Esitas 1892. a hüpoteesi kehade lühenemisest nende liikumisel ja 1894. a valemid aja ja ruumikoordinaatide teisendamiseks ühest inertsiaalsüsteemist teise (Lorentzi teisendus); need tööd moodustasid relatiivsusteooria eelastme.[1]

Tunnustus

muuda

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ENE 5. köide, 1990

Välislingid

muuda