Harri Moora
|
See artikkel on arheoloogi kohta; samanimelise keskkonnateadlase kohta vaata artiklit Harri Moora (1969) |
Harri Moora (sündinud Harry Mora, 2. märts 1900 Ehavere küla, Kuremaa vald – 2. mai 1968 Tallinn) oli eesti arheoloog, ajaloodoktor (1938) ja Eesti NSV Teaduste Akadeemia liige (alates 1957).
Elulugu
muuda1908–1916 õppis Tartu Reaalkoolis. 1917. aastal astus Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, 1918 siirdus aga filosoofiateaduskonda. Avaldas 1918. aastal M. Amjärve varjunime all teose "Rahvusküsimusest".[1]
Juba 1921. aastast alates töötas abijõuna ja konservaatori kohatäitjana arheoloogia kabineti juures. Lõpetas ülikooli 1925. aastal mag. phil astmega muinasteaduste alal. Jäi pärast õpingute lõpetamist ülikooli juurde tööle. Töötas kaks aastat teadusliku stipendiaadina Helsingis kuni 1927 määrati arheoloogiaõppejõuks. 1929 sai muinasteaduse professori kohatäitjaks ja hiljem professoriks[2]. Aastatel 1930–1942 oli ta muinasteaduse õppetooli arheoloogiakabineti ja -muuseumi juhataja. Filosoofiateaduskonna dekaan.
1938. aastal kaitses ta Tartu Ülikoolis filosoofiadoktori kraadi väitekirjaga "Die Eisenzeit in Lettland bis etwa 500 n. Chr. 2. Teil: Analyse".[3] 1942. aasta algupoolel eemaldasid Saksa okupatsioonivõimud ta Tartu ülikoolist ja saatsid tööle Tallinna. Aastal 1944 ta vahistati. Teise maailmasõja lõppedes jätkas ta tööd Tartu Riiklikus Ülikoolis.
Alates 1947. aastast kuni surmani töötas TA Ajaloo Instituudis arheoloogia (hiljem arheoloogia ja etnograafia) osakonna juhatajana. Aastal 1950 heideti talle ette kodanlikku natsionalismi – ülikoolis kaotati arheoloogiakateeder.
Eesti NSV Teaduste Akadeemia liikmeks valiti ta 1957. aastal arheoloogia alal
1926. aastast Õpetatud Eesti Seltsi liige, aastail 1936–1950 Õpetatud Eesti Seltsi esimees. Ta oli ka Eesti Noorsoo Rahvusliku Liidu, üliõpilasseltsi Veljesto, Akadeemilise Hõimuklubi ja Eesti Kristliku Üliõpilasühingu asutajaid.
1958. aastast oli ta Rahvusvahelise Esi- ja Varase Ajaloo Teaduste Liidu alatise nõukogu liige.
Enn Tarvel on viidanud, et Harri Moora oli KGB agent. [4]
Teadustöö
muudaHarri Moora oli eesti muinasteaduse silmapaistvaim arendaja, uurinud Baltimaade rauaaega, eesti ja naaberrahvaste etnilist ajalugu ja ühiskondlik - majandusliku korra arenemist.
Töid
muuda- Eestlaste vabadusvõitlusest 700-ja aasta eest., Ajalooline Ajakiri nr 1/1922
- Eestlaste, liivlaste ja lätlaste vaatest ristiusule nende kristianiseerimise algul., Ajalooline Ajakiri nr 3/1924
- Meie rahvuskultuuri küsimusi. Ilmamaa, 2003 (Eesti mõttelugu; 47) ISBN 9985770501
Tunnustus
muuda- 1920 – Vabadusristi II liigi 3. järk (loobus)
- 1957 – Eesti NSV teeneline teadlane
- 1959 ja 1967 – Lenini preemia
Isiklikku
muudaHarri Moora oli abielus etnoloog Aliise Mooraga, neil oli kuus last. Nende pojad on arheoloog Tanel Moora, soomepoiss Rein Moora ja tütar geograaf Ann Marksoo. Tema lapselapsed on poliitik Jürgen Ligi, arheoloog Priit Ligi, luuletaja Katre Ligi, kaitseväelane Martin Herem, keskkonnateadlane Harri Moora ja kolonelleitnant Kristjan Moora[5]. Harri Moora õde Ellen oli abielus arhitekt Ott Puuraidiga.
Viited
muuda- ↑ Maa Hääl : maarahva ajaleht, nr. 70, 18 juuni 1934
- ↑ Dekaanide valimised Tartu Ülikoolis - Uus Eesti, nr. 303, 6.11.1939
- ↑ Prof. H. Moora - uus filosoofia doktor. Postimees, 26. aprill 1938
- ↑ Enn Tarvel. KGB ei fabritseerinud agente. Sirp, 11. detsember 2009
- ↑ Riina Mägi. Enne lapsed, siis teaduskarjäär. Vooremaa, 8. jaanuar 2011
Välislingid
muuda- Harri Moora Eesti biograafilises andmebaasis ISIK