Fundamentalism

See artikkel räägib dogmade sõnasõnalisest tõlgendamisest; epistemoloogilise fundamentalismi kohta vaata artiklit Fundatsionism.

Fundamentalism on valgustuse vastane hoiak või teaduse vastane maailmavaade. Fundamentalism pole ühitatav demokraatiaga, mille osaks on mõtte- ja sõnavabadus.

Fundamentalism kui mõttesuund algas vastandumisest Saksas ja Prantsuses 18. sajandil levinud valgustusõpetusele.

Fundamentalism usundis vastandub Saksas 19. sajandil levima hakanud ajaloolis-kriitilisele meetodile. Fundamentalismi pooldaja ehk fundamentalist tõlgendab mingi õpetuse alusdogmasid või liikumise juhtide ütluseid sõna-sõnalt ja täidab neid kõrvalekaldumatult. See erineb traditsionalismist, kus pole sõnasõnalist tõlgendust.

Mõistet "fundamentalism" hakati Ameerika Ühendriikides kasutama 19. sajandi lõpul, kui konservatiivsete vaadetega protestantidest eraldusid fundamentalistlikud protestandid. Need kristlased tõlgendasid Piiblit, eelkõige 1. Moosese raamatu loomislugu, sõnasõnaliselt. See oli reaktsioon Piibli teadusliku uurimise, evolutsiooniteooria ja darvinismi vastu. Ameerika fundamentalistlike protestantide arusaamad olid: Piibli eksimatus; maailma ja inimkonna otsene loomine mitte millestki (darvinistliku evolutsiooniteooria vastu); imede tõepärasus (Jeesuse neitsistsündimine ja ülestõusmine); asendav lunastus (õpetus, mille kohaselt Kristus suri inimkonna pattude lepituseks).^[1] Kristluses hakati levitama arusaama, nagu oleks õige kristlane see, kes on moodsa maailma (nt darvinismi või arenguõpetuse) vastane, mitte Jeesuse õpetuse järgija.

1920. aastal hakati fundamentalistiks nimetama inimest, kes võitleb usu eest. Nimetus laienedes kõigepealt teistele religioonidele (eriti islamile ja judaismile, aga ka hinduismile ning isegi budismile) ning seejärel ka mitmesugustele mittereligioossetele nähtustele, seda eriti argises keelepruugis. /.../ Fundamentalistid näivad olevat inimesed, kes on mitmekesisuse vastu. /.../ Selguse huvides on alati oluline määratleda, millistes seostes sõna "fundamentalism" kasutatakse, sest see on mõiste, mis saab oma täpsema sisu ainult mingis kindlas taustsüsteemis.^[1]

Oxfordi Ülikooli teadlased peavad paljusid fundamentalismi nähtuseid meditsiinilisteks. Neis võib näha kattuvusi psühhiaatriliste haigustega.^[2] Vaenulik ollakse kõigi vastu, kes kahtlevad õpetuses. See avaldub ka islamis (pühasõda, jumalariigi kehtestamine inimese jõuga jms).

Religioosne fundamentalism

Enamasti kasutatakse mõistet religiooni kontekstis (näiteks piiblifundamentalism, islamifundamentalism), harvem muus seoses (näiteks turufundamentalism).

Kõige sagedamini mõistetakse fundamentalismi all traditsioonilisi ja modernismivastaseid usulisi liikumisi (usuline ekstremism). Enamasti tekivad need püüdest säilitada oma eristuvat identiteeti ja vältida sulandumist ümbritsevasse (võõrasse) keskkonda.

Termin ise pärineb protestantliku kiriku rüpes 20. sajandi algul kujunenud fundamentalistide ja modernistide debatist.

Religioosse fundamentalismi sisuks on uskumus, et usulised tekstid või dogmad on paikapidavad ja veatud, vaatamata nende vastuolule nüüdisaegse teadusliku maailmapildiga, või püüe pöörduda tagasi õigete ja rikkumata aluspõhimõtete juurde, millest suurem grupp on väidetavalt eemaldunud või kõrvale kaldunud.

Erinevate usundite fundamentaliste ühendab rahulolematus ühiskonna sekulariseerumisega, tihti on nad aktiivsed osalised poliitikas. Ameerika Ühendriikides on kristlikud fundamentalistid püüdnud avaldada mõju kooli õppekavade sisule, eriti seoses evolutsiooniteooria ja seksuaalküsimuste käsitlemisega.

Mitmed religioossed grupid, keda nimetatakse fundamentalistlikeks, vastustavad seda erinevatel põhjustel. Leitakse, et mõistele on kujunenud teatud negatiivne varjund. Mõned grupid võivad olla arvamusel, et eristavat terminit ei tule kasutada mitte nende kui algse õpetuse järgijate, vaid sellest kõrvale kalduva nn peavoolu kohta.

Fundamentalism on usuliste alusõpetuste (doktriinide) ja reaalse elu üha suurema ebakõla tagajärg. Fundamentalism on religioossete arusaamade ja reaalse elu vahelise lõhe suurendamine, mitte sild selle lõhe ületamiseks. Staatilise dogmaatilise religiooni ja areneva ning muutuva maailma konflikt on seda paratamatum, mida kaugemale reaalsest maailmast jäädakse. Fundamentalism väljendab usulist ja ideoloogilist oskamatust oma tõekspidamisi kohandada reaalse maailma ja selle üha kiirema muutumisega. Inimesel on vaja alust, millest lähtuda, et end kindlana tunda. Maailmavaate avardumise asemel toimub "tagasipöördumine oma juurte juurde", hakatakse viljelema mingit rahvuslikku iidset kultuuri, šamaanluse kaasaegseid vorme, müstikat, horoskoope, maausku, taarausku jms, lootes leida üha keerulisemale ja segasemale elukaosele alust või pidet. See võib osutuda vaimse taandarengu tee valimiseks, sest vastuolude ületamise asemel neid hoopis suurendatakse.