Elukvaliteet

Elukvaliteet on inimese aineliste, vaimsete ja sotsiaalsete vajaduste rahuldatus; elulaadi kvalitatiivne külg vastandatuna materiaalsete väärtuste tarbimisele.

Esimeste seas kasutas terminit "elukvaliteet" 1964 USA president Lyndon Baines Johnson. Vajadus elukvaliteedi määratlemise kohta tekkis seoses globaalprobleemide negatiivsete ilmingute analüüsimisega.

Elukvaliteedi määratlemisel ja hindamisel on esmatähtsad avalike teenuste (haridus, tervisekaitse, ühistransport, turvalisus ja õiguskaitse, keskkonnakaitse, loodus- ja kultuuriväärtuste kaitse) kättesaadavus ning kvaliteet. Objektiivsete elutingimuste kõrval on elukvaliteedis olulised ka indiviidi isiklikud omadused ja taotlused.

Ülevaade

Elukvaliteedi standardnäitajad hõlmavad mitte ainult rikkust ja tööhõivet, vaid ka ehitatud keskkonda, füüsilist ja vaimset tervist, haridust, puhkust ja vaba aega ning sotsiaalset kuuluvust. Maailma Terviseorganisatsioonis (WHO) defineeritakse elukvaliteeti kui "indiviidi tajumist oma positsioonis elus, kultuuri ja väärtuste süsteemide kontekstis, milles nad elavad eesmärkide nimel." Võrreldes WHO definitsiooniga määratleb Wang-Baker Faces elukvaliteedi skaalat kui "elukvaliteet (käesoleval juhul füüsiline valu) täpsel ajahetkel."

Vastavalt majandusteadlasele Robert Costanzale: kuigi elukvaliteet (QOL) on pikka aega olnud selge või kaudne poliitiline eesmärk, on piisav määratlemine ja mõõtmine olnud ebatäpne. Mitmesuguste objektiivsete ja subjektiivsete näitajate erinevates valdkondades ja ulatuses ning hiljutised tööd subjektiivse heaolu (SWB) uuringute ja õnne psühholoogia kohta on suurendanud uut huvi.

Üks elukvaliteedi lähenemisviise, mida kutsutakse kaasamisteooriaks, omab elukvaliteedi hindamisel nelja valdkonda: ökoloogia, majandus, poliitika ja kultuur. Näiteks kultuuri valdkonnas hõlmab see järgmisi elukvaliteedi alamdomeene:

• isikutunnistus ja kaasamine,

• loovus ja vaba aja veetmine,

• mälu ja projektsioon,

• usk ja ideed,
• sugu ja põlvkonnad,

• uurimine ja õppimine,

• heaolu ja tervis.

Sageli seostuvad veel sellised mõisted nagu "vabadus", "inimõigused" ja "õnn". Kuid kuna õnn on subjektiivne ja seda on keeruline mõõta, kasutatakse tavaliselt muid mõõdikuid. Samuti on näidatud, et õnn ei ole seotud sissetuleku suurenemisega. Seetõttu ei tohiks elatist pidada õnneks. Mõnikord peetakse seostatuks ka turvalisust, kuid seda võib pidada elementaarseks kõigi inimeste jaoks.

Maailma õnnelikkuse aruanne

Maailma õnnelikkuse aruanne on globaalse õnnelikkuse uurimus, kus on hinnatud 156 riigi heaolutaset ja iseloomustatud õnnelikkuse ning heaolu kaudu inimarengu kvaliteeti. Selle kasvav eesmärk on võimaldanud valitsustel, kogukondadel ja organisatsioonidel kasutada sobivaid andmeid õnnelikkuse registreerimiseks, et poliitikud saaksid luua paremad elutingimused. Aruandes vaadatakse tänapäeva maailma õnnelikkuse seisundit ja seda, kuidas teadlased selgitavad õnnelikkust isiklikul ning riiklikul tasandil. Samuti on ÜRO väljatöötatud aruandes ühendatud nii objektiivsed kui ka subjektiivsed meetmed, et hinnata õnnelikkust riikides, mida hinnatakse kõrge elukvaliteediga. Aruandes on kasutatud küsitlusuuringut, kus on reaalne SKP elaniku kohta, eluea pikkus, keegi, kellele loota, vabadus teha oma elus valikuid ning vabadus korruptsioonist. Õnnelikkust tunnustatakse juba ülemaailmses avalikus poliitikas olulise kontseptsioonina. Maailma õnnelikkuse aruanne näitab, et mõnes piirkonnas on viimastel aastatel olnud progresseeruv õnnelikkuse ebavõrdsus. Ilma eluta, ei saa tulla õnnelikkust.

Vaata ka

• Elustandard
• Õnnelikus
• Heaolu

Kirjandus

• Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [2] (vaadatud 10.07.2011)