Christian Bomhower

Christian Bomhower (enne 1469 – 15. aprill 1518) oli Tartu piiskop aastatel 1514–1518.

Christian Bomhoweri vanemad olid Hans Bomhower ja Gertrud Hoveken. Tema pere geograafiline päritolu on teadmata, kuid 1469. aastaks olid nad asunud elama Tallinna. Bomhower sündis tõenäoliselt enne seda, sest nimetas end ka ise sisserännanuks. Christiani vennad olid Antonius, Hans, Bartold ja Jasper. Tõenäoliselt olid mõned Bomhoweritest nunnad Liivimaal Christiani õed.

1488. aastal asus Bomhower õppima Kölni ülikoolis, mille ta lõpetas bakalaureusena 1491. aastal. 1506. aastal on teda nimetatud mõlema (ilmaliku ja vaimuliku) õiguse doktoriks, kuid pole teada, millises ülikoolis ta need kraadid omandas.

1500. aastal on Bomhowerit esmamainitud Liivi ordu maameistri Wolter von Plettenbergi sekretärina. Ehkki pole teada, kas Bomhower kuulus preestervennana Saksa ordusse või mitte, kuulus ta ordu selgete toetajate hulka. 1503. aastal sai Bomhowerist Ruhja kirikhärra, kelleks ta jäi vähemalt kuni 1510. aastani.

1502. aastal siirdus Bomhower koos Plettenbergi kantsleri Eberhard Schellega diplomaatilisele missioonile Rooma, saavutamaks paavst Aleksander VI-lt luba korraldada indulgentsikampaania, mille sissetulekud läheksid Vene-vastaseks ristisõjaks. Sel ajal käis juba Liivimaa-Moskva sõda ning ordu oli juba enne seda aastaid tulutult ristisõjaluba taotlenud. Bomhoweril ja Schellel õnnestus aga viimaks, 1503. aasta alguses, paavstikuuriat veenda indulgentsikampaaniat lubama. Paavst kuulutas ka ühtlasi, et kõik venelaste vastu sõdijad võivad end ristisõdijateks nimetada ja saavad oma patud lunastatud. Indulgentsikampaania komissarideks ehk läbiviijateks määras ta ordusaadikud Bomhoweri ja Schelle. Lisaks sai Bomhower paavstilt mitmeid auameteid (comes apostolicus, paavsti kapellaan, nuntsius ja pronotar).

Bomhoweri tegevus indulgentsikorjamise juhina ulatus lisaks Liivimaale ka Preisimaale ja Põhja-Saksamaale, kus peeti jutlusi, milles kutsuti annetama raha Liivimaa ristisõjaks skismaatiliste venelaste vastu. Pärast seda, kui Schelle 1505. aastal suri, sai Bomhowerist kogu ristisõjaaktsiooni ülemkomissar. 1506. aastal õnnestus tal indulgentsikorjamist veel nelja aasta võrra, kuni 1510. aastani pikendada. Bomhower ei piirdunud aga ainult jutluste korraldamisega, vaid kirjutas tõenäoliselt aastaid 1492–1508 käsitleva teose "Eynne schonne hysthorie" ("Üks ilus lugu"), kus käsitles peamiselt Liivimaa-Moskva sõda aastatel 1501–1503. Ordumeistri lähikondlasena kujutas ta seda, eriti Smolino lahingut (Smolino ime), ordu suure triumfina. See teos sai Põhja-Euroopas küllaltki tuntuks, aidates tuua ordukassase märkimisväärseid sissetulekuid ning äratada laiemat huvi Vana-Liivimaa olude vastu. Bomhoweri tegevus indulgentsikogujana osutuski märkimisväärselt edukaks, sest lisaks majanduslikule ja propagandistlikule edule oli ta ka silmapaistev teoloog, kes suutis indlugentsikogumist edukalt põhjendada, talle on omistatud ka teist venelasi ja ristisõda puudutavat teost: "Errores atrocissimus ruthenorum".

Indulgentsikogumise ülemkomissariks olemise ajal õnnestus Bomhoweril saada nii Tallinna, Tartu, Kölni ja Lübecki toomhärraks, kuigi viimasest kohast ta 1508. aastal loobus. Lisaks oli ta ka Mainzi-lähedase Viktori kiriku kanoonik; ühtekokku tähendasid need kohad talle märkimisväärseid sissetulekuid. Pärast Liivimaa indulgentsikomisjoni töö lõppu puuduvad temast kuni 1514. aastani olulisemad teated.

Alates 1504. aastast resideeris Bomhower enamasti Tallinnas ning kümme aastat hiljem valiti ta sealse toomkapiitli poolt piiskopiks. Kuid paavst eelistas enda soosikut Johann Blankenfeldi, mistõttu Bomhower oli sunnitud elektikohast loobuma. Kuid see-eest õnnestus tal juba sama aasta mais Tartu piiskopiks saada, kuigi oma kinnitusraha (servitium communis) maksis ta alles 1516. aastaks. Endise sekretärina kuulus Bomhower ka Tartu piiskopina Plettenbergi toetajate liini, kuid samas tekkisid tal vastuolud Tartu stifti rüütelkonnaga, kuna ta soovis piiskopivõimu tugevdada ning 15. sajandi keskpaigas antud privileegikirja tühistada.

Bomhower suri skorbuuti, tema surma järel sai Tartu piiskopiks toonane Tallinna piiskop ning hilisem Riia peapiiskop Johannes Blankenfeld.

Christian Bomhoweri kohta on ka teada, et ta jäi katku põdemise tõttu paremast silmast pimedaks, tõenäoliselt juhtus see enne 1500. aastaid. Paavst aga andis talle 1508. aastal sellest kehalisest veast hoolimata õiguse pidada kõiki kiriklikke ameteid.

Kirjandus

• Leonid Arbusow vanem, Livlands Geistlichkeit vom Ende des 12. bis ins 16. Jahrhundert 1899 [1. osa], lk 52; 1901 [3. osa], lk 44; 1913 [4. osa], lk 27-28.
• Leonid Arbusow noorem, Die Beziehungen des Deutschen Ordens zum Ablasshandel seit dem 15. Jahrhundert: Inaugural-Dissertation zur Erlangung der Doktorwürde der hohen philosophischen Fakultät der Georg-August-Universität zu Göttingen. Riia: F. W. Häcker, 1909.

Eelnev Johannes IV Duesborg

Tartu piiskop 1514–1518

Järgnev Johannes V Blankenfeld