Berliini leping (1878)
Berliini leping oli Berliini kongressi (13. juuni – 13. juuli 1878) viimane faas.
Lepinguga uuendasid Suurbritannia, Austria-Ungari, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Venemaa ja Otomani impeerium Abdülhamit II valitsuse all sama aasta 3. märtsil allkirjastatud San Stefano lepingut.
Kongressi põhiline ülesanne oli otsustada Bulgaaria vürstiriigi saatuse üle; Venemaa soovil ei saanud bulgaarlased siiski kongressist osa võtta. Bulgaarlased ei saanud selles osas abi ka rahvusvaheliselt seaduselt, kuna de jure polnud nad eraldi riik. Bulgaaria eemalejätt otsustati tegelikult juba Konstantinoopoli konverentsil, mis toimus aasta enne Berliini kongressi (ka seal ei osalenud Bulgaaria).
Konverentsi märkimisväärseim tulemus oli de jure tunnustus juba de facto iseseisvatele riikidele – Rumeeniale, Serbiale ja Montenegrole.