Barbara Juliane von Krüdener

Beate Barbara Juliane von Krüdener (neiupõlvenimega Vietinghoff-Scheel; 22. november 1764 Riia – 25. detsember 1824 Bilohirsk) oli Liivimaa aadlikust kirjanik ja pietist, Viitina mõisaproua.

Barbara von Krüdener poeg Pauliga (1786), autor Angelika Kauffmann

Lapsepõlv

Barbara von Krüdener sündis kahe väärika suguvõsa järeltulijana. Tema ema oli Anne Ulrike von Münnich (1741–1811), diplomaat krahv Ernst Johann von Münnichi (1707–1788) tütar ning feldmarssal krahv Burchard Christoph von Münnichi pojatütar. Tema isa oli Otto Hermann von Vietinghoff-Scheel (1722–1792), Venemaa salanõunik ja senaator, kolme mõisa omanik, arvatavasti Liivimaa rikkaim mees, kes oli varanduse kogunud viinapõletamisega.

Lapsepõlve veetis Barbara Riias ja suviti isa mõisates Liivimaal – Marienburgis (praeguses Aluksnes) või harvem Kossi mõisas, mis hiljem hakkas Vietinhoffide järgi kandma Viitina nime. Hariduse sai Barbara kodus, kus teda õpetasid väga head koduõpetajad. Ta õppis keeli, näiteks luges Vergiliust ja teisi klassikuid originaalis. Samuti õpetati aadlidaamile vajalikke oskusi: häid kombeid, tantsimist ja muud. Silmaringi avardasid ka reisid. Esimene reis välismaale toimus 1777, kui reisiti Hamburgi, kuhu viidi kurtide kooli tema kurttumm vanem õde. Edasi mindi Pariisi, kus Vietinghoffil oli oma residents Faubourg St. Honorés. Siis populaarsesse suvituspaika Spasse, kus tutvuti ühe inglise perekonnaga. Juba 1778. aastal reisis 13-aastane hakkaja preili ilma vanemateta Inglismaale. Barbara taheti 16-aastaselt mehele panna naabermõisnikule, aga kuna ta põdes kaua punetisi, jäi abiellumine ära.

Abielu

1782. aasta suvel abiellus preili Vietinghoff 17-aastaselt Vene riigi teenistuses töötava diplomaadist vabahärra Burchard Alexius Konstantin von Krüdeneriga, kes oli temast 20 aastat vanem ning kaks korda abielus olnud ja lahutatud. Barbarast sai von Krüdeneri esimesest abielust sündinud tütre Sophie võõrasema. Kaasavaraks sai Barbara Kosse ehk Viitina mõisa.

Esimesed abieluaastad veedeti Miitavis (Jelgavas), kus parun oli Venemaa keisririigi saadik Kuramaal. 1784. aastal sündis poeg Paul (1784–1858), kes sai nime ristiisa, troonipärija Pauli (1754–1801) järgi. Samal aastal nimetati parun von Krüdener Venemaa keisririigi saadikuks Veneetsias. Noor proua armus lõunamaasse, Veneetsia ellu maskiballide, lõunamaa ööde, inimeste ja loodusega. Veneetsias armus Barbarasse paruni erasekretär, aadliperekonnast pärit Aleksander von Stakijev. Tegemist oli platoonilise suhtega, mis on aluseks romaanile "Valérie". Ringreisil Itaalias peatuti pikemalt Roomas, Angelika Kauffmann maalis seal portree noorest emast ja tema pojast, see ripub Louvre'is.

1787. aastal määrati von Krüdener Venemaa keisririigi saadikuks Kopenhaagenisse. Samal aastal sündis tütar Julie (1787–1865). Põhjamaine elu ei meeldinud saadikuprouale ja nii suundus ta Prantsusmaale närvihaigust ravima. Raviga ta ilmselt ei tegelenud, küll aga nautis elu Pariisis. Barbara von Krüdener tutvus Barthélemy Bernardin de Saint-Pierre'iga. Luksuslikust elust Pariisis annab märku see, et lahkudes jäi ta Marie-Antoinette'i õmblejannale võlgu hiiglasliku summa – 20 000 franki. 1790–1791 peatus Barbara Montpellier’s ja Barèges' kuurordis, kus võlus seltskonda muuhulgas sallitantsuga ja tutvus tragunileitnant Frégeville’iga. Neil oli kirglik armuromaan, mistõttu Barbara soovis oma mehelt lahutust. Barbara alustas reisi Kopenhaagenisse. Ta jõudis Rödbysse, kus haigestus ilmselt kopsupõletikku. Seal külastas teda abikaasa, kes keeldus lahutusest ja andis talle korralduse sõita Riiga. 1792–1793 viibiski Barbara von Krüdener Riias, käis 1792. aasta kevadel Peterburis, kus haigestus tema isa, kes suri tema käte vahel. Neil aastatel käis Barbara von Krüdener ka Viitinas, kus edendas haridust ja lasi lastele teha rõugetevastased kaitsepookimised. 1793 määrati Burckhard A. von Krüdener saadikuks Berliini. Barbara von Krüdener järgnes talle, kuid mitte kauaks. Ta reisis Leipzigisse, Riiga, külastas Viitinat. Ta viibis ka Šveitsis, kus tema reiside ajal olid ta lapsed proua Armandi hoole all. Šveitsis elavat Prantsusmaa emigrantide seltskonda võlus tema paindlik vaim, säravad silmad, blondid lokid ja kuulus sallitants. Ta tutvus seal Madame de Staëli, Chateaubriandi ja teiste kuulsate kirjanikega. Šveitsis tutvus ta ka pastor Kellneriga, kes jäi tema kauaaegseks kaaslaseks. Veel kord naasis ta mehe juurde, kuid läks taas Šveitsi. 1802. aastal Burckhard A. von Krüdener suri Berliinis, kuid Barbara von Krüdeneri matustel ei olnud.

"Valérie" ja muu kirjanduslik tegevus

Dmitri Levitski (1735–1822) portreel hoiab Aleksandr von Stakijev käes "Valérie" köidet (1818)

"Valérie" ilmus 1804. aastal Pariisis. See on tinglikult autobiograafiline kiriromaan, mille aluseks on Aleksander von Stakijevi armumine Barbara von Krüdeneri. Romaanis armub noor erasekretär Gustave de Linar oma ülemuse noorde abikaasasse Valériesse. Samuti nagu Barbara elus, käsitlevad ka romaani teemad lõunamaad, rasedust, platoonilist armastust. Enamik kirju on kirjutanud de Linar Itaaliast oma põhjamaal elavale sõbrale Ernestile. Mõned kirjad on ka tema sõbra vastused.

Väga jõuline oli romaani turunduskampaania: Barbara ise ja tema toaneitsid käisid mööda kauplusi ja nõudsid Valérie käekotte, Valérie kleite, Valérie salle. Nõudlus tekitati juba enne romaani ilmumist. Romaanist sai bestseller, kogu Euroopa luges seda, seda tõlgiti mitmesse keelde. Eesti keeles ilmus see aastal 2003.

Aleksandr Puškin on oma „Jevgeni Oneginis“ pannud Tatjana lugema just "Valéried", noore de Linari sõnu. Adam Mickiewiczi draamapoeemis "Dziady" loeb kangelanna samuti seda romaani.

Lisaks "Valériele" on Krüdener kirjutanud ka teosed "Mõtted ja maksiimid" (1802), "Aleksei ehk Vene soldati lugu" (1797), autobiograafilise jutustuse "Algithe", kolmeks jalutuskäiguks jagatud "Schönhoffi lossiaia kirjelduse" (1799) ja "La Cabane des Latarniers". Neid ei ole eesti keelde tõlgitud.

Usku pöördumine

Romaani triumfi järel sõitis Barbara Riiga, kus temast sai üleöö pietist, prohvet, hernhuutlane, vaeste eest hoolitseja. See juhtus, kui ta juhuslikult läbi akna nägi ühe perekonnatuttava äkksurma ja langes sügavasse depressiooni. Samuti kohtus ta ühe vaga hernhuutlasest kingsepaga, mille tagajärjel uskus, et usk jumalasse on see, mis sisendab elujulgust, rõõmu ja rahu.

Aastail 1804–1815 oli Barbara pidevalt reisil. Ta kohtus paljude mõjukate aadlikega, aga ka teistsugusesse sotsiaalsesse kihti kuuluvate inimestega. Tema algatatud näljahädaliste abistamist ei kiidetud heaks, kardeti, et see kõigutab ühiskonda, teda sunniti korduvalt nii mõnestki kohast lahkuma.

Teel Pariisist Riiga 1817. aastal lasi Barbara endast Caroline Bardual maalida kaks portreed.

Püha Liit ja Aleksander I

1814. aastal kohtus Barbara Heilbronnis Aleksander I-ga. Tema kinnisidee oli, et Aleksander I on kristliku maailma päästja. Nad kohtusid veel mitmel korral. Arvatakse, et just Barbara oli nõuandja ja veenis kolme valitsejat – ortodoksse Vene tsaari Aleksander I, katoliiklasest Austria keisri Franz II ja luterlasest Preisimaa kuninga Friedrich Wilhelm III – 1815. aastal Pariisis sõlmitud liidule andma ülevat nimetust Püha Liit.

Pärast liidu sõlmimist Barbara ja Aleksander I suhted jahenesid järk-järgult. Oma osa selles oli teda ümbritseval suurel ja kummalisel usklike ja šarlatanide seltskonnal.

Viitina mõisaproua

1818. aastal jõudis Barbara von Krüdener Viitinasse. Juba 1792. aastal Viitinas viibimise ajal oli ta asutanud kooli ja alustanud laste vaktsineerimist. Pärast 1818. aastal naasmist suhtles Barbara palju Rõuge pastori George Gottfried Marpurgiga, kes pidas temast väga lugu jumalakartlikkuse ja vagaduse tõttu. 1820. aastaks leidis Marpur, et Barbara von Krüdener on liiga katoliiklik, sest palvetab liiga sagedasti neitsi Maarja poole. Viitina mõisas peeti pühapäeviti palvetunde. Need toimusid pärast kiriklikku jumalateenistust ja enne palvetundi anti rahvale korralikult süüa. Barbara von Krüdener manitses talupoegi nii palvetele kui ka tööle, virkusele ja puhtusele, viletsalt riietatutele anti paremaid riideid. Proua korraldas ka vaimulike raamatute tõlkimist ja väljaandmist. Kui 1820. aastaks oli Rõuge kandi talupoegade innukus langenud, siis palvetas ja laulis Barbara lätlastest vennastekoguduse naistega. 1821. aastal käis Barbara Peterburis. Sealt naasnult elas ta tagasitõmbunult ja askeetlikult külmas kütmata mõisakambris, mille tagajärjel haigestus.

1823. aastal lahkus Barbara Viitinast, et sõita Krimmi tervist parandama. 25. detsembril 1824 suri Barbara Karasu Bazaaris (Belogorskis) ja maeti kohalikku armeenia kirikusse.

Barbara von Krüdeneri kohta on kogutud rahvapärimust. Viitina rahva mällu on Barbara talletunud hea prouana, kes ei sundinud talupoegi laupäeviti tööle, jagas pühapäeviti nii raha kui ka leiba, karistas neid, kes ei pidanud lugu pühakirjast. Rahva mälus on säilinud lugu Tagamõtsa Jaanist, kes olla lorilaulu ridade lõppu lisanud sõna "aamen". Selle jumalasõna teotuse eest olla talle vitsu antud. Proua olla Meegomäel palvetamas käinud ja kuulnud seal taevaseid hääli. Teenijatüdrukud uskusid, et proua pisarad teevad õnnelikuks, kui neid juua. Mõisaproua sundis naisi aluspükse kandma, ta olla ise naistel seelikusaba üles tõmmanud, et kontrollida, kas püksid on jalas. Ta olla ka naistele õpetanud, kuidas neid valmistada.

Barbara von Krüdener teatrilaval

3. augustil 1996 lavastas Ain Mäeots Viitina mõisahoones Kauksi Ülle ja Sven Kivisildniku näidendi "Tandsja pühalik" ("Tantsiv pühak"), kus Barbara von Krüdeneri mängis Merle Jääger. Näidendi tekst on ilmunud Vikerkaares 1996, nr 11–12.

Esivanemad

Barbara Juliane von Krüdeneri esivanemad
Barbara Juliane von Krüdener (1764–1824)	Otto Hermann von Vietinghoff (1722–1792)	Hermann Friedrich von Vietinghoff (1670–1746)	Otto Friedrich von Vietinghoff (1640–1709)	Leonhard von Vietinghoff (1675–1710)
				Elisabeth von Patkul
			Anna Dorothea von Grotthuss (suri 1704)	Georg von Grotthuss
				Agnesa von Vietinghoff
		Elisabeth Helene von Helmersen (1684–1745)	Johann von Helmersen (1644–1708)	Paul Helmes (1603–1657)
				Anna Koyen
			Anna Margaretha von Koskull	...
				...
	Anna Ulrika von Münnich (1741–1811)	Krahv Ernst Johann von Münnich (1707–1788)	Krahv Burchard Christoph von Münnich (1683–1767)	Anton Günther von Münnich (1645–1721)
				Sophia Katharina von Oetken (1659–1710)
			Christine Lucretia von Witzleben (1685–1727)	Hans Heinrich von Witzleben
				Anna Deborah von Seebach
		Vabapreili Anna Dorothea von Mengden	Vabahärra Magnus Gustav von Mengden (suri 1781)	Vabahärra Gustav von Mengden (1625–1679)
				Barbara Finck von Finckenstein
			Dorothea Sophia von Rosen (1690–1773)	Otto Johann von Rosen
				Anna Margaretha von Rothausen