Baieri kuurvürstkond

Baieri kuurvürstkond (saksa Kurfürstentum Bayern) oli sõltumatu pärilik kuurvürstkond Saksa-Rooma riigis aastatel 1623–1806, mil talle järgnes Baieri kuningriik.

Baieri hertsogkonda valitsev Wittelsbachi dünastia oli noorem haru perekonnast, mis valitses ka Pfalzi kuurvürstkonda. Vanema haru pea oli üks seitsmest Saksa-Rooma riigi kuurvürstist vastavalt 1356. aasta kuldbullale, kuid Baieri oli kuurvürstiaust ilma jäetud.

1621. aastal pandi Pfalzi kuurvürst Friedrich V riigivande alla tema rolli pärast Böömimaa ülestõusus keiser Ferdinand II vastu ning kuurvürsti tiitel ja Oberpfalzi territoorium anti tema ustavale nõole, Baieri hertsogile Maximilian I-le. Kuigi Vestfaali rahuga loodi uus kuurvürsti tiitel Friedrich V pojale, väljaarvatud lühike periood Hispaania pärilussõja ajal, said Maximiliani järglased jätkata algse kuurvürstitiitli kandmist kuni tema liini hääbumiseni 1777. aastal. Siis ühendati kaks liini personaaluniooni kuni Saksa-Rooma riigi lõpuni. 1805. aastal, pärast Pressburgi rahu, ülendas kuurvürst Maximilian I Joseph end Baieri kuningaks ja Saksa-Rooma riigi eksistents lõpetati järgmisel aastal.

Geograafia

Baieri kuurvürstkond koosnes enamalt jaolt tänapäeva piirkondadest Ülem-Baierist, Alam-Baierist ja Oberpfalzist. Enne aastat 1779 kuulus sinna ka Innviertel, mis nüüd on Austria osa. See loovutati Habsburgidele Tescheni rahuga, mis lõpetas Baieri pärilussõja. Sellel suurel alal oli siiski märkimisväärne arv sõltumatuid enklaave ja halduskondi, sealhulgas vürstkonnad Pfalz-Neuburg ja Pfalz-Sulzbach Oberpfalzis, mida haldasid Wittelsbachide Pfalzi liini kõrvalharud, ning kiriklikud riigid Freising, Regensburg ja Passau ja vaba riigilinn Regensburg. Halduseesmärkidel jagati Baieri aastast 1507 neljaks halduskonnaks (Rentamt): München, Burghausen, Landshut ja Straubing. Oberpfalzi omandamisega Kolmekümneaastase sõja aja lisandus Amberg. Aastal 1802 kaotati need minister Maximilian von Montgelase poolt. Aastal 1805, veidi enne ülendamist, ühendati Baieriga Tirool ja Vorarlberg, samuti mitmed nendest enklaavidest.

Tiitlid

Tänu oma kuurvürsti tiitlile oli Baieri kuurvürst kuurvürstide nõukogu liige riigipäeval, samuti Saksa-Rooma riigi peariigihoidja; ta kandis ka riigivikaari tiitlit keiserlike vakantside ajal koos Saksimaa kuurvürstiga, kohustus, mida ta kandis aastatel 1657–1658, 1740–1742, 1745, 1790 ja 1792. Riigipäeva vürstide nõukogus hoidis ta enne personaaluniooni aastal 1777 üksikhääli kui Baieri hertsog ja (pärast aastat 1770) Leuchtenbergi maakrahv. Keisririigi ringkondades oli ta koos Salzburgi peapiiskopiga Baieri ringkonna kaasjuht, territoriaalselt domineeris ringkond kuurvürsti maadel. Tal oli ka maid Švaabi ringkonnas. Pärast aastat 1777 ühendati kõik need maad Pfalzi maadega, sealhulgas Pfalzi kuurvürstkond, Jülichi ja Bergi hertsogkonnad, Pfalz-Neuburg, Pfalz-Sulzbach, Pfalz-Veldenz ja muud territooriumid.

Kolmekümneaastane sõda

Kui ta asus aastal 1597 Baieri hertsogkonna troonile, leidis Maximilian I selle võlgades ja korratuses olevat, kuid kümme aastat tema jõulist valitsemist tekitas märkimisväärse muutuse. Rahandus ja õigussüsteem uuendati, asutati riigiteenistujate klass ja rahvusmiilits ning mitu väikest piirkonda viidi hertsogi võimu alla. Tulemuseks oli ühtsus ja kord hertsogkonnas, mis võimaldas Maximilianil Kolmekümneaastases sõjas tähtsat osa mängida; sõja algusaastatel õnnestus tal omandada Oberpfalz ja kuurvürsti tiitel, mida oli aastast 1356 nautinud Wittelsbachide perekonna vanem haru. Vaatamata järgnevale sõjaõnne pöördumisele säilitas Maximilian saadu Vestfaali rahuga aastal 1648. Sõja lõpuaastail kannatas Baieri, eriti põhjaosa, tugevalt. Aastal 1632 tungisid maale rootslased ja kui Maximilian rikkus aastal 1647 Ulmi rahu, laastasid prantslased ja rootslased maa. Pärast selle hävitustöö mõningast parandamist suri kuurvürst Ingolstadtis septembris 1651, jättes oma hertsogkonna maha palju tugevamana, kui ta selle sai. Oberpfalzi taastamine tegi Baieri kompaktseks; kuurvürsti hääle omandamine tegi sellest mõjuka ja hertsogkond võis mängida osa Euroopa poliitikas, mille sisetülid olid viimase 400 aastaga muutunud võimatuks.

Absolutism

Maximilian II Emanuel

Mistahes Maximilian I saavutatud rahvusvahelise seisundi sära võis lisada hertsogi perekonnale, kuid Baieri enda suhtes oli selle mõju järgmise kahe sajandi jooksul rohkem kui kahtlane. Maximiliani poeg Ferdinand Maria (1651–1679), kes oli pärandi saamisel alaealine, tegi tõepoolest palju Kolmekümneaastase sõja põhjustatud haavade parandamiseks, soodustades põllumajandust ja tööstust ning ehitades või taastades arvukalt kirikuid ja kloostreid. Pealegi kutsus ta aastal 1669 taas kokku riigipäeva, mis oli peatatud aastast 1612.

Tema hea töö tegi siiski peaaegu olematuks tema poeg Maximilian II Emanuel (1679–1726), kelle kaugeleulatuvad ambitsioonid panid ta sõdima Osmanite riigi vastu, ja Prantsusmaa poolt suures võitluses Hispaania pärandi pärast. Ta jagas kaotust Blenheimi lahingus, Höchstädti lähistel, 13. augustil 1704; tema valdused jagati ajutiselt Austria ja Pfalzi kuurvürsti vahel Ilbersheimi lepinguga ja anti talle tagasi, rüüstatuna ja kurnatuna, alles Badeni rahuga aastal 1714; esimene Baieri talurahva ülestõus, tuntud kui Sendlingi verised jõulud, purustati Austria okupantide poolt aastal 1706.

Omamata Maximilian II Emmanueli kogemusi, pühendas tema poeg Karl Albrecht (1726–1745) kogu oma energia oma perekonna prestiiži ja võimu suurendamisele Euroopas. Keiser Karl VI surm andis talle võimaluse: ta vaidlustas pragmaatilise sanktsiooni kehtivuse (mis kindlustas Habsburgide pärandi Maria Theresiale), olles liidus Prantsusmaaga, vallutas Ülem-Austria, krooniti Prahas Böömimaa kuningaks ja aastal 1742 Frankfurdis keisriks. Hind, mille ta pidi maksma, oli Baieri okupeerimine Austria vägede poolt, ja kuigi Böömimaa sissetung aastal 1744 Friedrich Suure juhtimisel võimaldas tal naasta Münchenisse, jäeti tema surmaga 20. jaanuaril 1745 tema järglase teha, mil moel taastada oma valdused.

Maximilian III Joseph (1745–1777) saavutas 22. aprillil 1745 sõlmitud Füsseni rahuga pragmaatilise sanktsiooni ametliku tunnistamise eest oma valduste tagastamise. Ta oli valgustatud mees, tegi palju põllumajanduse, tööstuse ja riigi mineraalse rikkuse kasutamise edendamiseks, asutas Münchenis Teaduste Akadeemia ja kaotas jesuiitide tsensuuri ajakirjanduses. Tema surmaga 30. detsembril 1777 pärijateta Wittelsbachide Baieri liin hääbus ja järglus läks Pfalzi kuurvürstile Karl Theodorile. Pärast neli ja pool sajandit eraldatust taasühendati Pfalzi kuurvürstkond, millele olid lisatud Jülichi ja Bergi hertsogkonnad, Baieriga.

Pfalz-Baieri

Karl Theodor

Suure tugevuse kogunemine naaberriiki, kelle ambitsioon oli üsna hiljuti hirmu põhjuseks, muutus talumatuks Austriale, kes esitas nõudmisi arvukatele valdustele – mis moodustasid 1/3 kogu Baieri pärandist – kui Böömimaa, Austria ja keisri aegunud läänid. Need maad olid korra Austria vägede poolt okupeeritud Karl Theodori enda salajasel nõusolekul, kellel ei olnud seaduslikke pärijaid ja kes soovis saada keisrilt oma vallaslaste ülendamist vürsti seisusse. Järgmise pärija, Zweibrückeni hertsogi Karl II Augusti protestid, mida toetas Preisimaa kuningas, viisid Baieri pärilussõjani. Tescheni rahuga (13. mai 1779) loovutati Innviertel Austriale ja pärand tagati Karlile.

Baieri enda jaoks tegi Karl Theodor vähem kui midagi. Ta tundis ennast võõrana võõraste seas ja tema lemmiktegevuseks (lõputud intriigid Austria keisrikojas ja Friedrich II 1785. aasta vürstide liiga (Fürstenbund)) oli vahetada Baieri Austria Madalmaade ja Burgundia kuningatiitli vastu. Mis muusse puutub, siis loobuti eelkäija valgustatud sisepoliitikast. Mahasurutud Jeesuse ordu varasid, mille Maximilian Joseph suunas riigi haridussüsteemi reformile, kasutati usu vaenlaste vastase võitluse eesmärgil Jeruusalemma Püha Johannese rüütlite toetamiseks. Valitsust innustas piiratud kirikumeelsus, mis tipnes püüdega eemaldada Baieri piiskopid suurte Saksa metropoliitide alluvusalast ja panna nad otse paavsti alluvusse. Revolutsiooni eelõhtul jäid Baieri intellektuaalne ja sotsiaalne seisund keskaja tasemele.

Revolutsiooniline ja Napoleoni periood

Krahv Montgelas

Kuurvürstkond (1778) ja Baieri kuningriik (1816)

Aastal 1792 käis Prantsuse revolutsiooniarmee üle Pfalzi; aastal 1795 tungisid Moreau juhitud prantslased Baierisse, edenedes Münchenini – kus neid võtsid vastu rõõmsad, kaua allasurutud olnud liberaalid – ja piirasid Ingolstadti. Karl Theodor, kes ei teinud midagi sõja ärahoidmiseks või sissetungi vältimiseks, põgenes Saksimaale, jättes asevalitsuse, mille liikmed sõlmisid Moreau'ga kokkuleppe, mille järgi nad sõlmisid suure valuraha eest vaherahu (7. september 1796).

Prantslaste ja austerlaste vahele jäädes oli Baieri nüüd halvas seisus. Enne Karl Theodori surma (16. veebruar 1799) okupeerisid austerlased taas riigi, et uuendada sõjategevust Prantsusmaaga. Uus kuurvürst Maximilian IV Joseph (von Zweibrücken) sai raske pärandi. Kuigi tema enda sümpaatia, ja ka tema kõikvõimsa ministri Maximilian von Montgelase sümpaatia oli, kui oli, Prantsuse, mitte Austria poolel, pani Baieri rahanduse seis ja tõsiasi, et Baieri väed olid hajutatud ja korratud, ta abitult Austria kätesse; 2. detsembril 1800 osalesid Baieri relvad Austria kaotuses Hohenlindeni all ja Moreau okupeeris taas kord Müncheni. Lunéville'i rahuga (9. veebruar 1801) kaotas Baieri Pfalzi ning Zweibrückeni ja Jülichi hertsogkonnad.

Arvestades Austria keisrikoja vaevalt varjatud ambitsioone ja intriige, uskus Montgelas nüüd, et Baieri huvides on sõlmida siiras liit Prantsuse vabariigiga; tal õnnestus ületada Maximilian Josephi vastumeelsus ja 24. augustil sõlmiti Pariisis eraldirahu ja liit Prantsusmaaga. Selle kolmanda artikli kohaselt kohustus Esimene konsul nägema, et Lunéville'i rahu 7. artikliga lubatud hüvitis Reini vasakkaldal loovutatud territooriumi eest tuleks teostada keisririigi kulul Baierile kõige meeldivamal viisil.

Aastal 1803, vastavalt territoriaalsetele ümberkorraldustele, tulenevalt kiriklike riikide ja paljude vabalinnade survestamisest Napoleoni poolt sai Baieri Würzburgi, Bambergi, Augsburgi ja Freisingi piiskopkonnad, osa Passau piiskopkonnast, 12 kloostri ning 17 linna ja küla territooriumid, mis kõik moodustas kompaktse territooriumi, mis rohkem kui kompenseeris ääreprovintside kaotuse Reinil. Montgelas püüdis nüüd tõsta Baierit esmajärgulise võimu tasemele ja ta püüdles sellele eesmärgile Napoleoni-ajastul täiusliku oskusega, võimaldades Prantsusmaa täielikku ülemvõimu – nii kaua, kui see kestis – kuid mitte kunagi Baieri langemist lubades, nagu nii paljud Reini Liidu riikidest, kes vaid sõltusid Prantsusmaast.

1805. aasta sõjas võitlesid Baieri väed vastavalt Würzburgis 23. septembril sõlmitud liidulepingule, esmakordselt alates Karl VII aegadest, külg külje kõrval prantslastega ja 26. detsembril sõlmitud Pressburgi rahu järgi liideti Baieriga Eichstätti vürstkond, Burgau markkrahvkond, Vorarlbergi isandkond, Hohenemsi ja Königsegg-Rothenfelsi krahvkonnad, Argeni ja Tettnangi isandkonnad ning Lindau linn koos oma territooriumiga. Teisest küljest loovutati aastal 1803 omandatud Würzburg Baieri poolt Tirooli eest Salzburgi kuurvürstile. Lepingu 1. artikli kohaselt tunnistas keiser kuurvürsti poolt kuninga tiitli saamise kui Maximilian I. Hind, mille Maximilian pidi selle eest vastumeelselt maksma, oli tema tütre Augusta abielu Eugène de Beauharnais'ga.

Baieri kuurvürstkonna lõpp

Kuurvürst kuulutas end kuningaks 1. jaanuaril 1806, muutes ametlikult Baieri kuurvürstkonna Baieri kuningriigiks. 15. märtsil 1806 loovutas ta Bergi hertsogkonna Napoleonile. Varsti pärast seda moodustati Reini Liit ja Maximilian koos teiste liitunud vürstidega teatasid Saksa-Rooma riigist lahkumisest. Kuningas oli siiski kuurvürst, kuni Baieri lahkus Saksa-Rooma riigist (1. august 1806).