Ars nova

Ars nova (ladina keeles 'uus kunst') on muusikastiil, millega tänapäeval iseloomustatakse prantsuse 14. sajandi polüfoonilist muusikat, tehes vahet prantsuse 13. sajandi polüfoonilise muusika stiili ehk ars antiqua (ladina keeles 'vana kunst') vahel.

Ars nova perioodi umbes 1320–1380 käsitletakse keskaja ja renessanssmuusika üleminekuperioodina. Periodiseerimise aluseks on ühest küljest Philippe de Vitry traktaadi "Ars nova" kirjutamine aastal 1322 ning teisest küljest Guillaume de Machaut' surm aastal 1377.

Ars nova mõiste

Ars nova kui muusikastiili nimetuse võttis kasutusele saksa muusikateadlane Johannes Wolf 1904. aastal ilmunud raamatus "Geschichte der Mensural-Notation", laenates selle ars nova perioodi ühe olulisema helilooja Philippe de Vitry traktaadi "Ars nova" (u 1322) pealkirjast.

Kuigi Johannes Wolf laiendas ars nova mõistet küll ka Guillaume de Machaut' ja kogu prantsuse 14. sajandi muusika kirjeldamiseks, on näiteks Leo Schrade seisukohal, et juba pärast 1330. aastat ei olnud ars nova enam uus muusikastiil. Siiski järgivad olulisemad muusika üldentsüklopeediad põhimõtet, et ars nova tähistab muusikat, mis jääb ars antiqua ja renessansi vahele ning on ka uurijaid, kes paigutavad ars nova alla ka muude Euroopa maade keskaja muusika umbes kuni aastani 1420.

Ars nova allikad

Vana ja uue muusikastiili vastandumist 14. sajandi alguse Prantsusmaal käsitlevad juba mitmed kaasaegsed tekstid:

• ars nova tuntuim allikas on Philippe de Vitry traktaat "Ars nova" (u 1322), mis sisaldab ka kokkuvõtet mensuraalnoodikirja kompositsioonitehnilistest võimalustest;
• Johannes de Murise traktaat "Ars novae musicae" (u 1320);
• paavst Johannes XXII bulla "Docta Sanctorum" ('püha õpetus', 1324–1325), milles kritiseeritakse "uue kooli õpilasi" (novellae scholae discipuli) ning keelatakse uue polüfoonilise muusika ning konkreetselt motetižanri kasutamine jumalateenistusel;
• Jacobus de Liège'i "Speculum musice", milles räägitakse "moodsatest lauljatest" (moderni cantores) ja "millestki uuest" (aliqui nunc novi).

Sellest, et 1320ndate tekstides kirjeldatakse varem loodud muusikat, annab tunnistust see, et juba 1310–1314 Gervais du Busi värssromaani "Roman de Fauvel" köitesse 1316. aastal kopeeritud muusikateosed esindavad Philippe de Vitry'i traktaadis kirjeldatud kompositsioonitehnika ja mõttesuuna muutumist. Nende hulgas olevad motetid on palju pikemad kui eelmise põlvkonna heliloojate omad ning nendes kasutatud erinevate helivältuste hulk on palju suurem kui varasematel Kölni Franco meetodeid kasutanud heliloojatel.

Kuna vahetult "Roman de Fauveli" järgset muusikat on säilinud suhteliselt vähe ning see muusika on kas fragmentaarne või erineb väga Philippe de Vitry kirjeldatust, siis puudub teadmine, kui levinud puhas Vitry poolt kirjeldatud ars nova stiilis muusika tegelikult oli.

Ars nova muusikažanrid

Kirikumuusikas jäid küll käibele 12.–13. sajandi žanrid organum ja conductus, kuid neis ei loodud enam uut muusikat.

Hakati komponeerima missa ordinaariumiosi ning ilmusid esimesed anonüümsed ja tõenäoliselt eri autorite eri aegadel loodud osadest koostatud ordinaariumitsüklid. Guillaume de Machaut kirjutas esimese tervikliku muusikateosena loodud missa.

14. sajandi kõige esinduslikumaks žanriks sai motett, mis oli veel 13. sajandi alguses ainult kiriklik žanr, kuid jõudis 13. sajandil lõpuks seltskonnamuusikasse. Motetid on huvitavaimad näited oma aja kompositsioonitehnikast. 14. sajandil loodi pidumotette, mis pühendati enamasti olulistele poliitilistele sündmustele, näiteks kroonimistele või peapiiskoppide pühitsemistele.

Heliloojate loomingus sai valdavaks kirikumuusika ja moteti kõrvale ilmunud mitmehäälne ilmalik laul, mille peamised vormid tuletati olulistest luulevormidest: ballade, rondeau ja virelai.

Uus rütmisüsteem

 Pikemalt artiklis Mensuraalnoodikiri#Uus rütmisüsteem

Varasemas rütmisüsteemis jagati helivältusi ainult kolmeks, kuid nüüd hakati neid jagama ka kaheks. Sisuliselt tähendas see võimalust kasutada erinevaid taktimõõte. Kolmeosalist jagunemist hakati nimetama täielikuks ehk perfektseks ja kaheosalist mittetäielikuks ehk imperfektseks. Tavaliseks sai taktimõõdu sage vahetumine teose kestel ning eri taktimõõtude üheaegne kasutamine eri häältes. Rütmika muutus võrdlemisi keerukaks. Huvitava kompositsiooni korrastamise tehnikana võeti kasutusele isorütmika, mis tähendab pikemate korduvate rütmijärgnevuste ehk talea'de kasutamist enamasti tugihääles.

Ars nova heliloojad

Philippe de Vitry (1291–1361) oli väljapaistev filosoof, ajaloolane, matemaatik, muusikateoreetik, luuletaja ja helilooja. Koos teise silmapaistva muusikateoreetiku Johannes de Muris'ga (u 1295–1351) lõid nad uue rütmisüsteemi, mis sai ars nova muusikalise stiili üheks aluseks. Vitry heliloomingust on säilinud vaid 12 motetti, kuid ta on tõenäoliselt kirjutanud ka ilmalikke laule.

Stiili väljapaistvaim helilooja Guillaume de Machaut kirjutas maailma esimese tervikliku muusikateosena komponeeritud missa "Messe de Notre Dame" ("Jumalaema missa"). On arvatud, et see kirjutati 1360. aastatel ja esitati kuningas Charles V kroonimisel, näiteks Toomas Siitan aga väidab oma raamatus "Õhtumaade muusikalugu I", et neil hinnangutel ei ole alust, ning et tõenäoliselt kirjutas Machaut selle teose juba 1340. aasta paiku Reimsis. Machaut'lt on säilinud 23 motetti, millest enamik on armastuslaulud. Samuti kirjutas ta laule sellistes vormides nagu lai, virelai, ballade ja rondeau. Machaut' loomingus tõusis ilmalik muusika kiriklikust tähtsamale kohale.