Anglosaksid

Anglosaksid olid germaani hõimud, kes rändasid alates 5. sajandi algusest Jüütimaalt ja Põhja-Saksamaalt Britanniasse. Anglosaksi periood tähistab inglise ajaloo perioodi pärast nende esialgset ümberasumist, nende kaudu inglise rahva loomist, kuni normanni vallutuseni, umbes aastatel 550–1066. Mõistet anglosaksi kasutatakse ka keele kohta, mida tänapäeval kutsutakse õigemini vanainglise keeleks, mida rääkisid ja kirjutasid anglosaksid Inglismaal ja Ida-Šotimaal vähemalt 5. sajandi keskpaigast kuni 12. sajandi keskpaigani, misjärel on see tuntud kui keskinglise keel.

Benediktiini munk Beda, kes kirjutas 8. sajandi alguses, tuvastas inglased kui kolme germaani hõimu järglased:

anglid, kes tulid arvatavasti Angelnist (tänapäeva Saksamaal): Beda kirjutas, et kogu nende rahvas tuli Britanniasse, jättes oma vana kodumaa tühjaks. Nimi Inglismaa (vanainglise keeles Engla land või Ængla land) tuleneb selle hõimu nimest;
saksid, Alam-Saksimaalt (tänapäeva Saksamaal; saksa keeles Niedersachsen) ja Madalmaadest;
jüüdid, võib-olla Jüütimaa poolsaarelt (tänapäeva Taanis; taani keeles Jylland).

Nende keel, anglosaksi või vanainglise keel, mis tulenes põhjameregermaani läänegermaani murretest, muutus 11. sajandist keskinglise keeleks. Keel jagunes neljaks peamiseks murdeks: läänesaksi, mertsia, northumbria ja kenti.

Etümoloogia

Anglosaksid, 500–1000

Mõiste "anglosaksid" võib leida Alfred Suure ajal välja antud dokumentidest, kes näib olevat sageli kasutanud tiitleid rex Anglorum Saxonum ja rex Angul-Saxonum (inglise sakside kuningas). Mõisted ænglisc ('Angle-kin') ja Angelcynn ('gens Anglorum') on samuti kaotanud oma esialgse tähenduse viidata anglitele, eristamaks saksidest, kui neid esmakordselt tõendati. Oma varaseimas tähenduses viitasid nad germaani rahvale, kes asus Ida-Britanniasse 5. sajandist. Põlised britid, kes kirjutasid nii ladina kui ka kõmri keeles, nimetasid neid sissetungijaid sõnaga 'Saxones' või 'Saeson' – nimetus Saeson on tänapäeva kõmri sõna inglaste kohta; samatähenduslik sõna gaeli keeles on Sasannach ja iiri keeles Sasanach.

Mõistet Angli Saxones näib olevat esmalt kasutatud mandrikirjutistes ligi sajand enne Alfredi aega langobardide ajaloolase Paulus Diaconuse poolt, arvatavasti inglise sakside eristamiseks mandrisaksidest (Ealdseaxe, sõna otseses mõttes 'vanad saksid').

Anglid (vanainglise keeles Engle, Angle) võtsid oma nime oma iidselt kodumaalt Jüütimaal, Angulilt (tänapäeva Angeln), mis oli konksukujuline ala (vanainglise keeles: angel, angul "õngekonks", anga "konks").

Ajalugu

Pikemalt artiklis Anglosaksi Inglismaa ajalugu

Anglosaksi Inglismaa ajalugu katab üldjoontes varakeskaegse Inglismaa alates Rooma võimu lõpust ja arvukate anglosaksi kuningriikide loomisest 5. sajandil kuni Inglismaa vallutamiseni normannide poolt aastal 1066.

Juured (400–600)

Pikemalt artiklis Anglosaksi asustus Britannias

Pikemalt artiklis Ingaevoonid

Germaanlaste ränne Britanniasse sealt, kus praegu on Põhja-Saksamaa, Hollandi põhjaosa ja Lõuna-Skandinaavia, on tõendatud 5. sajandist (Undley brakteat). Beda Historia ecclesiastica gentis Anglorum järgi jaguneb sissetunginud rahvastik traditsiooniliselt angliteks, saksideks ja jüütideks, kuid nende koostis oli vähem selgepiiriline ja võis koosneda ka sellistest rahvastest nagu friisid ja frangid. Anglosaksi kroonika võib sisaldada esimesi kirjapandud märke nende germaani hõimude liikumisest Britanniasse.

Seitse kuningriiki (600–800)

Pikemalt artiklis Seitse kuningriiki

Peamised anglosaksi rahvad 600. aasta paiku, jagatuna Beda kolme traditsioonilisse gruppi – kuigi tegelikkus võis olla keerukam

Anglosakside ristiusustamine algas Britannias aastal 597 ja lõppes vähemalt nimeliselt aastal 686. Läbi kogu 7. ja 8. sajandi kõikus võim suuremate kuningriikide vahel. Beda järgi näib 6. sajandi lõpul olevat domineeriv Æthelberht Kentist, kuid võim näib siis nihkuvat põhja poole Mercia ja Northumbria kuningriikidesse.

Æthelberhti ja mõnd hilisemat kuningat teistest kuningriikidest tunnistati kaaskuningate poolt kui bretwalda (Britannia valitseja). Niinimetatud Mercia ülemvõim domineeris 8. sajandil, kuigi taas ei olnud see pidev. Æthelbald ja Offa, kaks kõige võimsamat selle perioodi kuningat, saavutasid kõrgeima staatuse.

Seda perioodi kirjeldati kui Seitse kuningriiki, kuigi see mõiste on nüüd akadeemilisest kasutusest välja langenud. Mõiste tekkis selle põhjal, et seitse kuningriiki: Northumbria, Mercia, Kent, East Anglia, Essex, Sussex ja Wessex, olid peamised riigid Lõuna-Britannias. Hiljutised uuringud näitavad, et teooriad "seitsmest kuningriigist" ei ole tõendatud ja on palju tõenäolisem, et võim kõikus palju enamate kuningriikide vahel. Teised sel perioodil poliitiliselt tähtsad "kuningriigid" olid Hwicce, Magonsæte, Lindsey ja Middle Anglia.

Viikingiaeg ja normanni vallutus (800–1066)

Pikemalt artiklis Viikingiaeg

Pikemalt artiklis Danelaw

9. sajandil kasvas viikingite väljakutse tõsise ulatuseni. Alfred Suure võit Edingtonis Wiltshire'is aastal 878 tõi vahelduva rahu, kuid oma vallutusega Jórvíkiga said daanid tugeva pidepunkti Inglismaal.

Mõned varem saabunud sissetungijad tulid väikeste gruppidena või koos daanidega. Üldiselt usutakse, et nad lahkusid oma kodumaalt suurema usulise vabaduse pärast, kuna neile ei meeldinud kristlus, mida neile peale suruti. Pole mingit märki sellest, et neid oli seal enne saabumist ja seega vähene vastupanu, kui üldse, kohalike poolt. Nad ründasid Inglismaa eri paigus ja see näis juhuslikuna. Näiteks ründasid need rüüstajad 980. aasta paiku kolmes kohas: Hampshire'is, Thanetis ja Cheshire'is, kuid järgmise kuue aasta jooksul rünnakuid ei registreeritud. Tuntuimaks sündmuseks, mis nendest rüüsteretkedest välja tuli, oli siiski see, et esmakordselt sattus Inglismaa kontakti mistahes kujul diplomaatiaga Normandiast.

Nad muutusid üksteise suhtes vaenulikuks suveks aastal 990. Nende vaen muutus nii suureks, et paavst Johannes XV pidi saatma saadiku lepinguga, et tüli lahendada. See oli Jõulupäeval aastal 990, kui kuningas Aethelred Nõutule esitati komisjoni, ja varsti koostas nõukogu tingimused, mis saadeti Normandia hertsogile. Doktriin sätestas, et kumbki ei tohi sõbrustada teise vaenlastega ja et nad peaksid nõustuma hüvitisega iga kahjustuse eest, mida kumbki võiks teiselt riigilt toetada.

Tähtis areng 9. sajandil oli Wessexi kuningriigi tõus; oma valitsemisaja lõpul tunnustati Alfredi ülemvalitsejana mitme lõunapoolse kuningriigi poolt. Æþelstān oli esimene kuningas, kes saavutas otsevõimu selle üle, mida peetakse "Inglismaaks".

10. sajandi lõpul taastus Skandinaavia huvi Inglismaa vastu, vallutusi tegid Svend Harkhabe ja tema poeg Knud Suur. Aastaks 1066 oli kolm isandat, kes nõutasid inglise trooni, mis põhjustas kaks sissetungi ning Stamford Bridge'i ja Hastingsi lahingud. Viimane, mis kuulutas normanni vallutust Inglismaal, põhjustas anglosaksi riigi kukutamise ja normannide võimulesaamise.

Pärast normanni vallutust

Pärast vallutust oli anglosaksi aadel kas pagenduses või ühinenud talurahva seisusega. Hinnanguliselt oli aastaks 1087 ainult umbes 8% maast anglosakside kontrolli all. Paljud anglosaksi aadlikud põgenesid Šotimaale, Iirimaale ja Skandinaaviasse. Bütsants muutus populaarseks sihtkohaks paljudele anglosaksi sõduritele, kuna bütsantslased vajasid palgasõdureid. Anglosaksid muutusid domineerivaks osaks varjaagide kaardiväes, mis seni oli olnud suuresti põhjagermaani üksus, millest juhiti keisri ihukaitset, ja jätkasid keisririigi teenimist kuni 15. sajandi alguseni. Siiski jäi Inglismaa rahvastik kodus suuresti anglosaksi rahvastikuks; neil muutus vähe kohe, ainult, et nende anglosaksi isand asendati normanni isandaga.

Kultuur

Arhitektuur

Pikemalt artiklis Anglosaksi arhitektuur

Anglosaksi kuningapalee rekonstruktsioon Cheddaris umbes aastast 1000

Varased anglosaksi ehitised Britannias olid üldiselt lihtsad, müüritist ei kasutatud mujal kui vundamentides, vaid ehitati peamiselt puidust ja katused tehti roost. Eelistades üldiselt mitte asuda vanades Rooma linnades, ehitasid anglosaksid väikeseid linnu oma põllumajanduskeskuste juurde, koolmekohtadesse või sadamakohtadesse. Iga linna keskel oli peahoone, mille keskel oli kolle.

Anglosaksi arhitektuurist on vähe säilinud, peamiselt sakraalehitised. Vähemalt 50 kirikut on anglosaksi päritolu, veel rohkem arvatakse olevat, osaliselt pühendamise tõttu kohalikele anglosaksi pühakutele, kuigi mõnel juhul on anglosaksi osa väike ja palju muutunud. Kõik säilinud kirikud peale ühe puitkiriku on ehitatud kividest või tellistest ja mõnel juhul pakuvad tõendeid taaskasutatud rooma töödest.

Anglosaksi kirikute ilme vaheldub keldi mõjudega arhitektuurist varasel perioodil, basiilika mõjudega romaani stiilist kuni hilise anglosaksi perioodini.

Kunst

Pikemalt artiklis Anglosaksi kunst

Alfredi juveel

Pentney aardeleid

Varajane anglosaksi kunst arenes mandri germaani stiilidest juveliiri- ja muus metallitöös ning tipnes erakordsete leidudega kuninglikust laevmatusest Sutton Hoos, sattudes ristiusustamise tippu umbes 620. aastatel. Kristlus sai mõjutusi keldi kunstist iiri misjonäride kaudu Northumbrias ning Itaaliast ja kristlikult mandrilt Gregoriuse ja tema järglaste kaudu lõunas. Northumbria oli oluline Põhja-Britannia ja Iirimaa saarte stiil arengus, mis sulandas anglosaksi ja keldi tehnikad ja motiivid, kasutades neid kristlusega sissetoodud objektide kujundamisel, nagu raamatud, kivikujud ja kiriklik metallitöö. See mõjutas ka lõunat, mis arendas ka oma stiili. Ilmalikud jäänukid on enamasti ehted, nii meeste kui ka naiste omad, ning sisaldavad varustust sõduritele ja nende relvadele, mis oli peamine sisu aastal 2009 avastatud Staffordshire'i aarde üle 3500 esemest, arvatavasti 7. ja 8. sajandist. Anglosaksid eelistasid ümmargusi ketassõlgi läbi kogu perioodi, erinevalt mandri fiibula tüübist või keldi sõlgedest.

Viikingite sissetungide perioodi põhjustatud segadus vähendas oluliselt kunstiloomingut ning seejärel kujunenud stiil levis lõunapoolsetes keskustes ja oli üha enam teadlik mandri kunstist. Perioodi lõpu poole muutus eliidi, peamiselt kloostrite, eestkoste kunstile väga pillavaks, metallitööst peeti kunstis kõige enam, kuigi ühtegi suuremat väärismetallist objekti pole teadaolevalt säilinud.

Anglosaksi kunst on tänapäeval peamiselt tuntud metallitöö ja illustreeritud käsikirjade kaudu, sealhulgas "Benedictional of St. Æthelwold" (Briti raamatukogu) ja "Leofric Missal" (Oxford, Bodleiana raamatukogu), hilise "Winchesteri stiili" meistriteosed, mis tuginesid saarte kunstil, karolingide kunstil ja bütsantsi kunstil stiililt ja ikonograafial, ning ühendasid põhja ornamentide traditsioone Vahemere kujutavate traditsioonidega. "Harley Psalter" oli koopia Karolingide "Utrecht Psalterist" – mis mõjutas eriti väga elavate sulejoonistega anglosaksi stiili loomist.

Käsikirjad ei olnud ainus anglosaksi kunsti vorm, kuid neid on säilinud palju suuremal hulgal, kui teist tüüpi objekte. Kaasaegsed Euroopas pidasid anglosaksi kullassepatöid ja tikandeid (Opus Anglicanum) eriti peenteks. Arvatavasti kõige tuntum anglosaksi kunstiteos on Bayeux' vaip, mille tellis normannist patroon inglise kunstnikelt, kes töötasid traditsioonilises anglosaksi stiilis. Kõige tavalisem anglosaksi kunsti näide on mündid, milliseid on säilinud tuhandeid. Anglosaksi kunstnikud töötasid ka freskode, vandli, kivinikerduste, metallitöö (vaata näiteks Fulleri ketassõlg) ja emailimisega, kuid sellest on vähe säilinud.

Keel

Pikemalt artiklis Vanainglise keel

Vanainglise keel, mõnikord ka anglosaksi keel, oli keel, mida räägiti Alfred Suure ajal ja see jätkas (mitte-Danelaw) Inglismaa ühiskeelena kuni 1066. aasta Normanni vallutuse järgse ajani, kui see normannidest valitseva klassi räägitud anglonormanni keele mõjul muutus jämedalt ajavahemikus 1150–1500 keskinglise keeleks.

Vanainglise keel on lähedasem varagermaani keelele, kui keskinglise keelele. See on vähem latiniseeritud ja sisaldab palju morfoloogilisi tunnuseid (käände- ja pöördelõpud), mis kadusid 12.–14. sajandi jooksul. Tänapäevastest keeltest on inglise keelele lähim friisi keel, mida räägib mõnisada tuhat inimest Friisimaal Hollandis, Saterlandis Alam-Saksimaal Saksamaal ja Põhja-Friisimaal Edela-Taanis.

Enne, kui kirjaoskus vanainglise rahvakeeles või ladina keeles laiemalt levis, kasutati pealiskirjades ruunitähestikku (fuþorc). Kui kirjaoskus enam levis, kasutati ladina kirja kuju koos mõne fuþorc'ist tulnud tähega: Þ ja Ƿ (tänapäeva kirjas asendatud üldiselt tähega W).

Korrapäraselt trükitud ja toimetatud vanainglise keele tekstides kasutatud tähed on järgmised:

a æ b c d ð e f g h i l m n o p r s t þ u w x y

vaid harva on kasutusel j k q v z.

Sugulus

Tänu võrdlevale eraldatusele ja germaani hõimude raskele sissetungile Põhja-Euroopa osast väljaspool Rooma mõju oli anglosaksi Inglismaa põhjalikult germaaniseeritud ja jäi kultuuriliselt rohkem germaanlikuks kui ülejäänud Euroopa läbi suurema osa keskajast. John Blair väitis, et palju sellest, mida Tacitus kirjutas varajaste germaanlaste kohta 1. sajandil pKr, kehtib täpselt anglosakside kohta ja et isegi nende pööramine kristlusse jättis enamiku nende tavadest ja kommetest puutumata.

Anglosaksi sugulusmõisted olid üldiselt väga lihtsad; sama sõna kasutatakse tiitlites granddaughter ja niece. Selle põhjal oli tuumikmajapidamine ilmselt norm ja suurperet ilmselt ei peetud eriti vajalikuks, kuigi seal oli veidi suurem tähelepanu isa perekonnale, arvestades anglosakside sõjakat iseloomu. Samuti, kui kirik keelas abiellumise liiga lähedaste sugulaste vahel, oli lihtrahvas arvatavasti veelgi heidutatum kindlate sugulussidemete hoidmisel; Britannias oli vaid nii palju rahvast ja praktiliselt kõik saarel olid mingil määral suguluses ja võib-olla kauged sugulussidemed tuli unustada või peaaegu kõik abielud oleksid keelatud olnud.

Abiellumisiga pole kindel. Kuigi mõned naised (eriti eliidi hulgast) abiellusid teismeeas, sünnitas enamik naisi esmakordselt ilmselt kahekümnendates eluaastates, mis tähendab seda, et naised abiellusid enamasti hilises teismeeas või kahekümnendate eluaastate algul ning mehed olid tõenäoliselt keskmiselt veidi vanemad kui nende naised.

Õigus

Pikemalt artiklis Anglosaksi õigus

Anglosaksi perioodist on säilinud väga vähe seadusi, et anda ülevaadet õiguskultuurist Rooma õiguse mõju järel ja kuidas see õiguskultuur aja jooksul arenes. Saksid lõikasid karistuseks ära käsi ja ninasid (kui süüdlane varastas midagi või pani toime muu kuriteo). Kui keegi tappis saksi, pidi ta maksma vereraha, hulk sõltus ohvri sotsiaalsest tasemest.

Kirjandus

Pikemalt artiklis Anglosaksi kirjandus

Eepose "Beowulf" esimene lehekülg

Vanaingliskeelsed kirjandusteosed sisaldasid žanre, nagu eepos, hagiograafia, jutlused, piiblitõlked, õigusalased teosed, kroonikad, mõistatused ja muud. Kokku on sellest perioodist säilinud umbes 400 käsikirja, tähelepanuväärne korpus nii populaarseks huviks kui ka spetsialistidele uurida.

Selle perioodi kuulsamaid teoseid on poeem "Beowulf", millest sai Britannias rahvuseepos. "Anglosaksi kroonika" on kogum olulisest vanainglise ajaloost. "Cædmon" 7. sajandist on varaseim tõendatud kirjanduslik tekst inglise keeles.

Religioon

Pikemalt artiklites Anglosaksi paganlus ja Anglosaksi kristlus

Anglosakside põline kristluse-eelne ususüsteem oli germaani paganluse vorm ja seega lähedalt seotud vanapõhja religiooniga, samuti teiste germaani kristluse-eelsete kultuuridega.

Kristlus asendas põlise inglise religiooni järk-järgult umbes 7. ja 8. sajandil. Keldi kristlus toodi Northumbriasse ja Merciasse munkade poolt Iirimaalt, kuid Whitby kirikukogu valis rooma kristluse. Kui uued vaimulikud said kroonikuteks, kadus vana religioon osaliselt enne, kui see üles tähendati, ja tänapäeva ajaloolaste teadmised sellest põhinevad suuresti säilinud tavadel ja pärimusel, tekstidel, etümoloogilistel sidemetel ja arheoloogilistel leidudel.

Üks väheseid ülestähendatud viiteid on, et Kenti kuningas kohtus misjonär Püha Augustinusega vaid vabas õhus, kus ta võis olla taevajumala Wōdeni kaitse all. Kirjalikud kristlikud keelud paganlikele tegudele on ühed ajaloolaste peamised allikad kristluse-eelsetest uskumustest.

Vaatamata nendele keeldudele elasid arvukad anglosaksi rahva kristluse-eelse kultuuri elemendid üle ristiusustamise protsessi. Näideteks on nädalapäevade ingliskeelsed nimed:

Tiw, anglosaksi vaste Tyr'ist: tuesday ('teisipäev')
Wōden, anglosaksi vaste Odinist: wednesday ('kolmapäev')
Þunor, anglosaksi vaste Thorist: thursday ('neljapäev')
*Fríge, anglosaksi vaste Friggile: friday ('reede')

Tänapäevased tähendused

Keeleteaduses kasutatakse "anglosaksi" ikka veel kui mõistet algsele läänegermaani komponendile moodsas inglise keeles, mis hiljem laienes ja arenes vanapõhja ja normanniprantsuse mõju kaudu, kuigi keeleteadlased viitavad nüüd üha sagedamini sellele kui vanainglise keelele. 19. sajandil kasutati mõistet "anglosaksi" üldjoontes filoloogias ja mõnikord kasutatakse seda veel praegugi. Victoria-aegses Britannias kasutasid mõned kirjanikud, nagu Robert Knox, James Anthony Froude, Charles Kingsley ja Edward Augustus Freeman mõistet "anglosaksi" rassismi ja imperialismi põhjendamiseks, väites, et inglaste "anglosaksi" päritolu tegi neist koloniaalrahvastest rassiliselt paremad. Sarnaseid rassistlikke ideid propageerisid 19. sajandi Ameerika Ühendriikides Samuel George Morton ja George Fitzhugh.^[viide?]

Mõistet "anglosaksi" kasutatakse mõnikord viitamisel rahvastele, kes põlvnevad või on seotud kuidagi inglastega, kuid mõistele ei ole üldkehtivat definitsiooni. Tänapäevastes ingliskeelsetes kultuurides väljaspool Britanniat võib "anglosaksi" vastanduda "keldile" sotsiaalmajandusliku tunnusena, viidates või tugevdades ajaloolisi eelarvamusi mitteinglise Briti immigrantide vastu. "Valged anglosaksi protestandid" (WASP) on Ameerika Ühendriikides eriti populaarne mõiste, mis viitab peamiselt vanadele rikastele, enamasti inglise päritolu perekondadele. WASP ei ole sellisena ajalooline märgend või täpne etnoloogiline mõiste, vaid pigem viide tänapäevasele perepõhisele poliitilisele, rahalisele ja kultuurilisele võimule – näiteks Bostoni braahmanid. Prantslased kasutavad "anglosaksi" tänapäeval sageli Britannia ja USA ühendvõimule viitamiseks.^[viide?]

Väljaspool ingliskeelseid riike, nii Euroopas kui ka ülejäänud maailmas, kasutatakse mõistet "anglosaksi" ja selle otsetõlkeid ingliskeelsete rahvaste ning Britannia, Ameerika Ühendriikide ja teiste riikide, nagu Austraalia, Kanada ja Uus-Meremaa ühiskondade viitamiseks – neid piirkondi kutsutakse mõnikord anglosfääriks. Mõistet "anglosaksi" kasutatakse erinevates kontekstides, selgitades sageli ingliskeelse maailma erilist keelt, kultuuri, tehnoloogiat, rikkust, turge, majandust ja õigussüsteeme. Variatsioonide hulka kuuluvad saksa "Angelsachsen", prantsuse "Anglo-Saxon", hispaania "anglosajón", portugali "anglo-saxão", poola "anglo-saksoński", itaalia "anglosassone", katalaani "anglosaxó", jaapani "Angurosakuson" ja ukraina "aнглосакси". Sõltuvalt kõnelejast võib aga mõiste sisu varieeruda.^[viide?]

Uue kasutuse piiratud kildkonnas sai angosaksi termin 2022. aasta kevadel, kui Putini juhitav režiim Venemaal hakkas sellega tähistama lääne ühiskonda (suuresti ingliskeelset või saksakeelset), mis on nende arvates "manduva Lääne" võrdkuju.^[viide?]

Vaata ka

Uuema aja mõisted