Vikipeedia

Individualistlik anarhism

(Ümber suunatud leheküljelt Anarhoindividualism)

Individualistlik anarhism (ka anarhoindividualism) on eraomandit ja sotsiaalse turumajanduse põhimõtteid tunnustav anarhistlik ideoloogia, milles rõhutatakse üksikisiku (isiksusliku arengutaseme saavutanud indiviidi) tahte ülimuslikkust eneseteostusel. See on individualismiga seotud anarhismi alaliik, mis majandussuhetes põhineb mutualismil.

Individualistlik anarhistlikule maailmavaatele panid aluse Euroopa valgustusaja haritlased 17. sajandil ning neid hakati nimetama libertiinideks (pr les libertins erudit ’õppinud libertiinid’). Nad moodustasid poliitilisi ja sotsiaalseid rühmitusi, mis praktiseerisid filosoofilist vabamõtlemist. Libertiinid ei tegutsenud avalikult ega üritanud muuta ühiskonda, sest tol ajal oleks see olnud eluohtlik. Oma teostes kritiseerisid nad valitsevaid ühiskonnakorraldusi, autoriteete ja usku varjatult, kasutades kahemõttelisi tekste. Kuigi nende kriitika keskendus esmajoones ebausu ja okultismi olemuse paljastamisele, sisaldus selles ka üha suureneval määral isikut piirava katoliikliku kiriku arvustamist.

Teoreetiline käsitlus

muuda
 
William Godwin

William Godwin (1756–1836) oli esimese 1793. aastal avaldatud anarhistliku traktaadi „Uurimus poliitilise õiglusest ning selle mõjust voorusele ja õnnele“ (An Enquiry Concerning Political Justice, and Its Influence on General Virtue and Happiness) autor, milles ta esitas oma nägemuse vabast ühiskonnast, uuris õiglase ühiskonnakorralduse loomise võimalusi ning kritiseeris valitsevat poliitilist korda, mis takistas inimestel ise otsustamast, mis on neile kõige kasulikum. Kuigi ta vastustas valitsuse sunnivõimu, tunnistas ta siiski „minimaalse riigi“ olemasolu vajalikkust. Ta pooldas eraomandit ja vastustas ühisomandit, kuid leidis siiski et inimesed peaksid kinkima ära kõik need asjad, mida neil enam vaja polnud. Sellest traktaadist sai „radikaalide piibel“ ning alus riiklikku institutsiooni ja hierarhlise klassiühiskonna vajalikust eitavale maailmanägemusele, kuigi ta ise ei kasutanud oma teoses kordagi anarhia mõistet. [1]

Josiah Warren (1798–1874), ameerika ettevõtja, osales aastatel 1825–1827 Robert Oweni algatatud New Harmony kogukondliku elukorralduse projektis, kuid pettus selle tulemustes ning hakkas saadud kogemusest lähtudes nõudma ühiskondliku elukorralduse täielikku individualiseerimist. Seejärel avas ta kaupluse Cincinnati Time Store ('Cincinnati ajakauplus'). Seal võttis ta kasutusele alternatiivraha, mis põhines töötunni väärtusel (labor-for-labor note). Poes müüdi kõiki tooteid sisseostuhinnaga, millele oli lisatud 4–7% kaupluse tegevuskulude katmiseks. Pood oli oma tegevuses väga edukas, kuid Warren sulges selle 1830. aastal. 1851. aastal ostis ta väheviljaka maa tänapäevase haldusjaotuse järgi New Yorgi osariigi Long Islandi Brentwoodi alal ning algatas seal „Modernse kogukonna“ (Community of Modern Times) projekti, milles elukorraldus oli organiseeritud üksikisiku täieliku vabaduse ja õiglase kaubanduse põhimõttel. 1846. aastal avaldas ta teose „Õiglane kaubandus“ (Equitable Commerce) ja 1852. selle täienduse „Praktilised juhendid õiglaseks kaubanduseks“ (Practical Details in Equitable Commerce). Nendes propageeris ta mutualismi, s.t majandusmudelit milles toote hind tulenes selle valmistamiseks tehtud töö väärtusest. Lisaväärtuse küsimine selle edasimüügist, laenust, investeeringust ja rendist oli keelatud. Maa pidi jääma kogukonna ühisomandiks, kuid selle kasutamisest saadud viljad olid eraomand. Warren sõnastas õiglase vahetuse väärtusteooria ning pani aluse individualistlikule anarhismile Ameerikas. Tema tööd jätkasid Lysander Spooner ja Benjamin Tucker, kes muuhulgas tõlkisid inglise keelde ka Proudhini teose. [2]

Lysander Spooner (1808–1887), ameerika õigusteadlane ja praktiseeriv jurist, avaldas raamatud „Orjuse põhiseadusevastasus“ (The Unconstitutionality of Slavery, 1845) ja „Ei mingit riigireetmist: õigusetu põhiseadus“ (No Treason: The Constitution of No Authority, 1870), millistes ta tõstatas orjanduse põhiseaduse vastasuse küsimuse. Loomuõiguse esindajana läks ta konflikti riigi kaitse all olevate monopolidega, kuna asutas American Letter Mail Company, mis konkureeris riikliku postiameti monopoliga, kuid selle tegevus lõpetati kohtuotsusega. Samuti tõstatas ta valikult intellektuaalomandi küsimuse. [3]

Max Stirner, tegelikult Johann Kaspar Schmidt (1806–1856), saksa anarhistlik filosoof, kes pani oma töödega aluse nihilismile, eksistentsialismile, postmodernismile ning keda peetakse anarhoindividualismi loojaks Saksamaal. Tema tuntuim teos on „Ego ja tema ise“ (Der Einzige und sein Eigentum), mille esmatrükk ilmus 1844. aastal Leipzigis.

Pierre-Joseph Proudhon (1809–1865), prantsuse filosoof ja poliitik, ei tunnistanud sotsialistlikku riigikorda, milles partei või riigiametnikud juhivad ühisomandit plaanimajanduse põhimõttel. Oma töödes idealiseeris ta spontaanseid turumajanduslikke suhteid, mis põhinevad vabal tahtel ja vastastikusel kasul. Tema suhtumine omandisse oli kahetine ja see väljendus meemis: Omand on vargus, Omand on vabadus, Omand on võimatu. Näiliselt vastuoluliselt eristas ta siiski kahte omandi vormi:

  • Omand: näiteks maa, mis on anastatud vägivallaga või kapital, mis on omandatud pettusega tuleb üle anda avalikku huvi esindavale institutsioonile;
  • Omand, mis on loodud tööga kuulub selle loojale, kuid seda ei saa kasutada teiste töö viljade omandamiseks. Omandit, mida inimene ei vaja, tuleb vahetada millegi vastu, mida ta selle senine omanik vajab või anda avalikku kasutusse.

Proudhon leidis, et turumajandus põhineb toodete vahetamisel lihtsa väärtusseaduse põhimõttel, milles osapooltel on võrdne vabadus tehinguga nõustuda või sellest keelduda. Ta propageeris ühistulist ettevõtlusvormi (sh panganduses) ja rahasüsteemi, milles tootjatel on võimalik saada krediiti tootmisvahendite hankimiseks, kusjuures intressimäär oleks 0,25–0,5% (halduskulude katteks). Samuti propageeris ta vastastikusel põhimõttel toimivat kindlustussüsteemi. Suurettevõtetes töötavatele palgatöölistele soovitas ta sõlmida tööandjatega vastastikusel kokkuleppel põhinevaid kollektiivlepinguid. Riigikorralduses pooldas ta konföderalismi, subsidiaarsusprintsiipi ja võimude lahusust ning sõltumatut kohtuinstitutsiooni. Tema maksiim „Anarhia on kord“ inspireerituna sündis anarhismi tunnus: ringjoonega ümbritsetud A-täht. [4]

Henry David Thoreau (1817–1862), ameerika filosoof, avaldas palju raamatuid, mis õhutasid kodanikuallumatust ning soovi pöörduda tagasi metsa, s.t loodusliku eluviisi juurde, pannes seega aluse tänapäeva ökoloogilisele mõtlemisviisile. See oli tema viis vastata valitsuse ebaõiglust süvendavale poliitikale. Oma mõtteavalduses suhtus ta kriitiliselt tehnoloogilisse progressi ja industrialiseerumisse ning propageeris tagasipöördumist loodusliku eluviisi juurde. [5]

Koos luuletaja Ralph Waldo Emersoniga panid nad aluse transtsendentalismi mõttevoolule, mis ühendas romantika innovaatilisega ning milles rõhk oli indiviidil, tema tunnetel ja loodusel. [6]

 
Benjamin Tuckeri välja antud ajakiri

Benjamin Tucker (1854–1939), ameerika kirjastaja, tõlkis ja publitseeris anarhistlikku kirjandust ning propageeris individualistliku anarhismi ideed ning vastustas ebaõiglust süvendavat riigikorraldust. Ta pooldas loomuõiguse kontseptsionist lähtudes avalikku omandit ja majanduslikku ühistegevust. [7] Ta tugines Max Stirneri filosoofiale.

Albert Libertad (1875–1908), prantsuse kirjanik ja kirjastaja, asutas 1905. aastal mõjuka ajakirja L'Anarchie, mida anti välja 284 numbrit ja mis ilmus aastani 1914. Ajakiri propageeris anarhistlikku elukorraldust ja vaba armastuse ideed, korraldas pidusid ja muid elurõõmu pakkuvaid üritusi. Kuid selles oli ka artikleid, mis kutsusid üles kodanikuallumatusele, s.h kodanikutunnistuste põletamisele ja sõjaväekohustusest keeldumisele. [8]

 
Albert Libertadi väljaanne aastast 1907

John Rawls (1921–2002), ameerika moraalifilosoofi tuntuim teos on 1971. aastal ilmunud „Õigluse teooria“ (A Theory of Justice), milles ta pakkus välja üksikisiku täieliku vabaduse ja ressursside õiglasema jaotuse lahendi. Tema arvates tuleb igaühele jätta eneseteostuse vabadus ning õigus ise otsustada, mida ta oma eluga korda tahab saata. Kuid see vabadus on kasutatav vaid siis, kui on tagatud sotsiaalselt õiglane kaupade ja hüvede jaotus. Ta leidis, et erinevus materiaalses rikkuses on aktsepteeritav, kui üldisest majanduse ja rikkuse kasvust saavad kasu ka kõige vaesemad. Ta leidis samuti, et inimesed peavad kokku leppima kokku moraali normides teadmata, milline saab olema nende enda positsioon ühiskonnas ning tänu sellele teadmatusele saadakse parim lõpptulemus. Rawlsi käsitlus lähtus Kanti ühiskondliku lepingu kontseptsioonist, mille järgi kodanikud lepivad kokku õigustes ja kohustustes ning fikseerivad riigi rolli ning tema ülesanded. Sellega antakse igaühele küll võimalus, kuid selle kasutamine jääb inimese enda otsustada. [9]

Kevin A. Carson (s 1963), ameerika politoloog, uuris mutualismi arengut ja andis 2007. aastal välja raamatu „Studies in Mutualist Political Economy“. Selles kritiseeris ta marginalistide töö väärtuse teooriat ning väitis, et paljud mutualistid on loobunud töö väärtuse teooria algupärase põhimõtte järgmisest ja väldivad sotsiaalse mõiste kasutamist. Tema eesmärgiks oli taastada anarhoindividualismi majandusõpetuse aluseks olev mutualistlik poliitökonoomia, lisades sellele viimase saja aasta kasulikud kogemused ja vormistada sellest õpetus, mida rakendades saame me lahendada 21. sajandi majandusprobleemid.[10] Oma töös esitab ta ka väite, et praegune kapitalistlik majandusmudel on võimalik vaid tänu feodalistlikele traditsioonidele ja riigibürokraatia sekkumisel majandusprotsessidesse ning just see sekkumine välistab vabaturu arengu.[11] Carson leiab, et rikkuse ebaproportsionaalne kontsentreerumine on võimalik vaid seetõttu, et riik on andnud valitud isikutele raha emiteerimise monopoli, piiranud teiste vabadusi patendi-, litsentsi- ja fiskaalpoliitiliste meetmete rakendamisega ning keelanud töötajatel ja tarbijatel ühineda oma huvide kaitseks. [12]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ McLaughlin, Paul (2007). Anarchism and Authority: A Philosophical Introduction to Classical Anarchism. Ashgate Publishing, p. 119-123.
  2. ↑ Martin, James J. Men Against the State: The Expositors of Individualist Anarchism in America, 1827–1908. Colorado Springs, CO.: Ralph Myles Publishers, 1970.
  3. ↑ Adie, Douglas (1989). Monopoly Mail: The Privatizing United States Postal Service. p. 27.
  4. ↑ Faguet, Émile (1970). Politicians & Moralists of the Nineteenth Century. Freeport: Books for Libraries Press. p. 147.
  5. ↑ Rosenwald, Lawrence. "The Theory, Practice and Influence of Thoreau's Civil Disobedience". William Cain, ed. (2006). A Historical Guide to Henry David Thoreau. Cambridge: Oxford University Press.
  6. ↑ Kansalaistottelemattomuudesta. Toimittanut Outi Lauhakangas. Visio. Helsingissä: Otava, 1986. ISBN 951-1-08630-8.
  7. ↑ McElroy, Wendy (Winter 1998). "Benjamin Tucker, Liberty, and Individualist Anarchism" (PDF). The Independent Review. II (3): 421. [1]
  8. ↑ Albert Libertad, Le Culte de la charogne. Anarchisme, un état de révolution permanente (1897–1908), Éditions Agone, 2006. ISBN 2-7489-0022-7
  9. ↑ Browing, Gary (2000). Contemporary liberalism. Understanding Contemporary Society: Theories of the Present. SAGE Publications. pp. 154–155.
  10. ↑ Carson, Kevin (2006). "Studies in Mutualist Political Economy". Mutualist.org. Retrieved 19 December 2019. Archived 21 December 2010 at WebCite. [2]
  11. ↑ Carson, Kevin (Winter 2006). "Carson's Rejoinders". Journal of Libertarian Studies. 20 (1): 97–136.
  12. ↑ Carson, Kevin (2001). "The Iron Fist Behind The Invisible Hand Corporate Capitalism As a State-Guaranteed System of Privilege". Mutualist.org. Retrieved 19 December 2019. [3]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Individualistlik_anarhism&oldid=6750159"